Nemesis Babe ehk Marie Myrhøj Jensen on üks Taani tuntumaid blogijaid ning kahekordne Taani aasta blogija tiitli võitja. Olen jälginud tema tegemisi juba mitu aastat ning selle ajaga loonud naisega ka teatud kirjasõpruse. Seega, kui Portaili küsitlusest selgus, et päris paljud lugejad igatsevad rohkem inspireerivaid intervjuusid, teadsin kohe, et pean Marie maailma teieni tooma!

Ehk räägiksid endast veidi lähemalt – mina sind juba tunnen, aga mida võiksid sinust teada meie lugejad? Mis on sinu kirg ja milline on sinu stiil?

Minu nimi on Marie, olen 25-aastane taanlanna, õpin visuaalset kommunikatsiooni ja töötan moeblogijana. Lisaks tegelen loovjuhtimise, fotograafia ja modellitööga ning sel suvel produtseerisin moelavastuse Kopenhaageni moenädalal.

Minu kireks on luua asju, mis väljendavad end minu isikliku visuaalse nägemuse kaudu. Olla loominguline, ekspressiivne ja värviküllane. Juba lapsena tahtsin töötada moevallas ja armastasin kostüümidega mängimist, väljendasin end omaenda välimuse kaudu.

Minu stilistiline eelistus on mitte liialt peenutsev. Arvan, et võid kanda, mida iganes tahad ja mis sind õnnelikuks teeb. Armastan värve ja isegi kui olen püüdlikult katsetanud üleni mustas toonis komplekti kokku panemisega, pole see mul õnnestunud. Lihtsalt ei tekkinud head enesetunnet. Seega arvangi, et hea stiil on see, mis paneb sind end hästi tundma, mitte see, mida mood dikteerib, muidu oleks lihtsalt igav.

Kirjelda Taani blogijate seltskonda? Mis on hetkel kõige trendikam blogimissuund ja kuidas sellesse sobitud?

Enamasti on Taani blogijateks elustiiliblogijad, kes riietuvad lakooniliselt ja masside jaoks arusaadavalt, lihtsalt nagu tavalised inimesed. Sobitumise osas küsid õigesti, sest ega ma väga ei sobitu küll. Ent kuna värvid on taas kord popiks muutumas, siis näen inimesi kaasa tulemas ning tavapärasele scandi look’ile käega löömas. Kui aus olla, ei jälgi ma eriti seda, mida teised blogijad teevad, sest ei taha kogemata saada stiilimõjutusi, mis ei tulene minu enda isiklikest tunnetest. Seda aga, milline see Taani tänavastiil tänapäeval on, on keeruline sõnastada, sest viimasel ajal on suundi väga palju juurde tekkinud. Järsku näen tänavatel lillelisi kleidikesi, Ganni stiilis vanaemasviitreid – mood muutub hetkega ja koos sellega ka tänavapilt. Seega on raske skandinaavia stiili domineerivatele suundadele osutada.

Milliste kaubamärkidega teed meelsasti koostööd ja miks? Kuidas üldse valid, kellega koostööd teha, kellega mitte?

Olen teinud päris palju koostööd Rootsi kaubamärgiga Monki: armastan selle stiili, kaubamärgi esindajad on ülimalt meeldivad inimesed, riided on omadustelt sellised, et ostan neid endale ise ka ning näen neis peegeldumas oma esteetikat ja maailmavaadet. Samuti austan Monki feministlikku ja kogukonnapõhist turundust. Aga muidu töötan brändidega, mis mulle endale meeldivad, 7 aasta jooksul olen lugematul hulgal öelnud „EI” ja, vastupidi, teinud koostööd ka täitsa tasuta. Reegliks ongi teha koostööd kaubamärkidega, mida ma ise ostaksin, olenemata blogimisest.

Kuidas sai sinust Taani aasta blogija ja üks suurimaid moemõjutajaid? Kas teekond tuntuseni oli keerukas ja ehk oskad anda algajatele nõu?

Loovtööstuses pole ükski teekond kerge. Arvan, et minu isiklik äratuntav kirev stiil oli kindel eelis, kuna paistsin teiste seast silma. Nagu paljud inimesed maailmas enne mind on ka rääkinud, selleks, et kuhugi jõuda, peab olema väga pühendunud, kulutama väga palju aega ja alati oma ideedele kindlaks jääma. Kui suhtud tehtavasse kireta, ei vii need tegevused kuhugi. Näpunäitena noortele blogijatele – pange tähele, et teil oleks midagi erilist sellele valdkonnale pakkuda. Blogige ainult siis, kui ei suuda ilma blogimiseta elada ja kui tunnete, et teil on näidata ja öelda midagi, mida mujalt lihtsalt ei leia. Pole mõtet olla blogija blogimise pärast, tehke midagi huvitavat. Ma näen nii palju uusi blogijaid ja instagrammijaid, kelle puhul tundub, et teemaga tegeletakse kõigest antud ametinime tõttu – nii ei soovitaks küll tegutseda. Aga kui te siiski otsustate blogida, siis tehke seda lustiga!

Kirjelda meile oma tavalist päeva.

Kuna ma õpin, siis igapäevaselt käin kindlasti ülikoolis. Pärast kooli saan ehk kokku mõne sõbra või blogijaga, kellega pildistada mõned fotoseeriad, või siis lähen koju ja toimetan arvutis kollaažide kallal. Vabal ajal laulan kooris, tegelen krokii kunstiga ja veinitan sõpradega. Hoian oma loovust vormis. Oih, muidugi päris palju vahin tõsielusarju ka.

Olen täheldanud, et oled Tinderi kohtingute teemadel väga avatud. Kuidas tekkis idee näidata sotsiaalmeedias oma kohtinguriietusi?

Tinderi kohtingutel olen käinud tõesti palju. Arutasin kord sõpradega, kas peaks oma date-stiili ka jälgijatega jagama ning otsustasin selle teemaga edasi minna. Inimesed armastavad veidrate, piinlike ja naljakate kohtingute lugusid, seega ma ei kahelnud, et selline teema pakuks lugejatele huvi. Niisiis tekitasin tavaliste outfit-postituste kõrvale Tinderi outfit’id. Tegu on ju siiski moeblogiga ja kohtingul käimine on oluline osa elust ja stiilivalikutest. Miks mitte ausalt arutleda selle üle, kuidas kohtinguks riideid valida, kuidas ennast esitleda – ma arvan, et see on põnev teema.

Sinu Nemesis Babe signatuur-jumestus on puhas jume ja erkpunane huul, kuidas sa selleni jõudsid? Tahaksin teada ka maailma parima huulepuna soovitust.

Ausõna, ma pole ise sellele mõelnudki! Mulle lihtsalt tundub, et mulle täiega sobib värvitud huul, aga muidu üritan mitte meikida. Sest ma ei taha hommikuti kulutada aega enda sättimisele ja õhtuti omakorda meigi mahavõtmisele. Viimati, kui ripsmeid värvisin, olin enne magama minekut enda peale maruvihane, ripsmetušši maha võtta on ikka palju tülikam, kui lihtsalt suu puhtaks pesta. Mu lemmikhuulepuna on kauapüsiv KIKO, see ei määri riideid ja kannatab ka puudutamist, püsib peal terve päeva!

Milline on olnud su kõigi aegade populaarseim blogipostitus?

Tihtilugu ongi mu kõige isiklikumad postitused ka kõige populaarsemad. Lugejad tahavad teada just neid personaalseid lugusid inimestest, keda jälgivad. Alati, kui kirjutan sügavamaid, isiklikumaid postitusi, on lugejad sabinas. Seda vast seetõttu, et me seostame end tihti inimestega, kellel sotsiaalmeedias silma peal hoiame, ja kui neil inimestel on samasugused elulised mured, tekitab see lugejais teatud rahulolu.

Ja lõpetuseks, kui kellelegi juba sinu stiil meeldib, siis keda veel soovitaksid Instagramis jälgida?

Hahaa! Ikka mind võiks jälgida. Samuti soovitaksin oma sõbrannat Mathildet (@myrainbowfeeling), vinget fotograafi Zuzanat (@sjuloves) ning minu toredat stilistist sõpra Ceciliet (@cecilielindegaard)!

Nemesis Babe blogi asub aadressil nemesisbabe.dk, Instagramist leiab Marie @nemesisbabe kasutaja alt.

SaveSave

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.