Sel nädalal ilmus kodumaise laulja Alonette’i debüütalbum “Compass”— kogumik, kus tema ühiskonda ja isiklikke tundmusi peegeldavad tekstid põimuvad nostalgiahõngulise, värviküllase helikeelega. Albumis on aimata ka 60ndate ja 70ndate klassikalise popmuusika mõjutusi.

Nime Alonette taga on Anett Tamm ning Portailil avanes meeldiv võimalus temaga muusikast ja inspiratsioonist vestelda.

Alustuseks, räägi meile, mis lugu on artistinimega Alonette?

Kogusin 2023. aasta sügisel hoogu ja julgust sooloprojekti käimalükkamiseks, et anda välja muusikat, millele polnud sel hetkel veel õiget väljundit ja mis oli liialt erinev esitamiseks minu muude väljakujunenud ansamblitega. Esialgne plaan oli sooloprojektiks võtta lihtsalt oma täisnimi, kuid tasapisi tekkis uuele muusikale selgem suund ja visioon. Seda uut loomingumaailma mõtteis marineerides torkas ühel õhtul pähe nimi Alonette, mis tundus koheselt õige.

Alonette on tagurpidi u-ga alouette ehk prantsuse keeles lõoke, laululind. Lisaks sisaldub Alonette’is väga sobivalt minu eesnimi Anett. Nimest võib välja lugeda ka üksindust tähendava sõna “alone”, mida tõlgendan pigem võimestava kui melanhoolsena, sest kuigi sooloprojekt arendab minus uutmoodi iseteadlikkust, on mu ümber sel teekonnal palju suurepäraseid muusikuid ja toetavaid inimesi.

Sul on valminud täispikk album. Kas sul on kindel meetod, kuidas sinu lood sünnivad – alustad sa alati meloodiaga, sõnadega või mõne kindla tundega?

Alonette’i lood on saanud alguse tuumikust ehk sõnumist, mille ümber olen ehitanud detailid. Esmalt ajendab mõni hinge kripeldav teema, tunne või olukord mind oma mõtteid sõnadesse seadma ja sünnib jutuke või luuletus. Sageli tekib sõnu kirjutades ka juba meloodia või rütm, mis sõnumit ja tunnet kannab ning tasapisi laulu struktuuri vormib. Seejärel võtan kätte kitarri või istun klaveri taha ja arendan välja harmoonilise ja arranžeeringulise terviku.

Varasemalt ma laulusõnadele nii suurt rõhku ei pööranud ja nad olid rohkem kaunistuse rollis, muusika ise tundus alati olulisem ja põnevam. Viimastel aastatel kirjutades ning eriti Alonette’ina on sõnad saanud lähtepunktiks, mis on andnud lauludele hoopis isiklikuma mõõtme.

Kas on mõni lugu sellel albumil, mis on sulle endale eriliselt südamelähedane? 

Kõik laulud albumil on minu jaoks südamelähedased, kuid teistest veidi tähendusrikkam on “Twist of Fate”, sest väga positiivse saatuse keerdkäiguna sai laulu avaldamisest kogu Alonette’i seiklus alguse.

Mis oli selle albumi loomise juures kõige suurem väljakutse ja mis pakkus kõige rohkem rahulolu?

Minu jaoks on alati suurimaks väljakutseks olnud avaldamiseelne ettevalmistusperiood, ka Alonette’i albumi puhul. Muusika ise on selleks hetkeks valmis ning loominguliselt on endast juba kõik justkui antud, kuid siis on vaja hakata nuputama, kuidas loodu parimal viisil teiste inimesteni viia. Avaldamist ette valmistades jõuab mulle ikka ja jälle kohale, et infost küllastunud maailmas haarab inimesi esmalt pakend, ning see heidutab mind sageli. Katsumus on viimane “pakendamise” etapp teha samuti enda jaoks loominguliseks ning jääda endale truuks, säilitada ehedus ning mitte ära kaotada sidet teose sügavama mõttega.

Rahuloluhetki, kus tundsin, et olen õiges kohas ja teen õiget asja, oli albumi loomise juures õnneks oluliselt rohkem. Kõige rikastavamad olid mängurõõmu ja vabadusetunnet täis hetked protsessis, mida kogesin kirjutades, muusikutega proovi tehes ning stuudios.

Millist sõnumit või tunnet tahad oma muusikaga kuulajateni tuua? Kas see on ajas ka muutunud?

Kindlasti on ajas küpsenud see, kuidas mõtestan kunsti tähtsust ja mõju ning oma rolli loomingulise inimesena ühiskonnas. Kunstil on võime panna inimesi sügavamalt mõtlema ja tundma ning ennast avama, mis võib viia parema mõistmiseni ja arvestavama suhtumiseni. Loodan samuti luua oma muusikaga õhkkonda, milles võib vabalt kõiki emotsioone läbi elada, kuid leida ka jõudu raskustega silmitsi seismiseks ja arenemiseks.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Anett Tamm (@alonette_)

Kui sa saaksid valida ükskõik millise artisti – elava või lahkunud –, kellega koos ühe loo teha, kes see oleks ja miks?

Kui selline võimalus antaks, peaksin valima Joni Mitchelli, kes on elanud väga seiklusrikast ja loomingut täis elu. Tema muusika on vahetu, samas nii poeetiline, sageli ka ühiskonnakriitiline. Kordumatu ja liigutav on nii tema hääl, kitarrimäng kui ka laulukirjutamine. Temasuguse elutarga kunstnikuga oleks meeletult põnev mõtteid vahetada ja koos kirjutada.

Ning lõpetuseks. Millal ja kus saab sinu uut albumit kuulda?

Minu uus album “Compass” ilmus digitaalselt 10. märtsil ja on täna kuulatav kõigil streaming platvormidel. Elavas esituses saab albumi laule kuulda 19. märtsil Tallinnas, klubis Uus Laine. Laval liitub minuga bänd koosseisus Erki Pärnoja, Raun Juurikas, Marti Tärn ja Martin Petermann.

Pärast poolteist aastat suuri muutusi isiklikus elus jõudis Heleza oma seni kõige isiklikuma peatükini – ilmunud on tema uus täispikk album „mis oleks võinud olla?“. Üheksast loost koosnev album võtab kokku viimase pooleteise aasta Heleza elust: ühe pika suhte lõppemise, iseseisvumise, ebamugavad eneseanalüüsid, valu ja hirmud, aga ka iseenda uuesti tundmaõppimise. See on lugu sellest, kuidas millegi lõpp võib aja jooksul osutuda hoopis uue alguse lähtepunktiks.

„mis oleks võinud olla?“ sündis perioodil, mil Heleza pidi enda jaoks uuesti lahti mõtestama nii armastuse, läheduse kui ka suhte iseendaga. Muusikast sai selle protsessi jooksul koht, kuhu panna tunded, millele muul moel oli keeruline kuju anda. „Minu arust on ilus panna muusikasse enda valu ja hirme, et lõpuks neist tunnetest lahti lasta, sest just see on viis, kuidas ma suutsin sellega toime tulla, seda protsessida ja tänu sellele olen ma täna siin,“ räägib Heleza. Album ei otsi süüdlast ega püüa anda ühest vastust küsimusele, miks mõni suhe lõpeb. Selle keskmes on hoopis see, mis jääb alles pärast – ja mida on võimalik iseenda kohta avastada siis, kui senine elu enam samal kujul ei jätku.

Albumi viimases loos liitub Helezaga An-Marlen, kelle kohalolu on olnud oluline ka väljaspool stuudiot. Olles Heleza kõrval hetkedel, mil tuge kõige rohkem vaja oli, kujunes nende sõprusest üks albumi olulisi emotsionaalseid pidepunkte.

Kuula Heleza uut albumit siit. 

Jazzduo Some Times ehk Mikk Kaasik ja Marten Männa andsid täna, 2. oktoobril välja oma debüütalbumi “Oddly Even”. Kümne looga plaadil mängivad duo kõrval 13 tunnustatud Eesti muusikut, nende seas Heikko Remmel (basskitarr) ja Aleksander Paal (saksofon).

Some Times sai alguse MUBA-s rütmimuusikat õppinud Kaasiku ja Männa loomingulisest koostööst. Nende esimene ühine lugu, „Oddly Even“, valmis Uno Naissoo nimelise heliloomingu konkursi jaoks ning tõi neile konkursivõidu. Võidukas konkursitöö pani aluse nende edasisele loomingulisele partnerlusele. Sama lugu on nüüd saanud ka debüütalbumi nimilooks.

Some Timesi tuumik on Kaasiku ja Männa duo, kuid nad hoiavad end tahtlikult vabana nii žanris, koosseisus kui instrumentide valikus. “Selle plaadi sisse on pakitud väga palju. Tahtsime muusikalised uksed jalaga maha lüüa ja panna siia plaati kõik, mis meis on.” ütleb Kaasik plaadi olemuse kohta.

Albumi “Oddly Even” esitluskontsert toimub 29. novembril Kultuurikatlas. Laval on lisaks duole ka Märten Lehto, Jaagup Jürgel, Samuel Kurvits, Allan Järve, Johannes Kiik, Nikita Korzoun, Aleksander Paal, Uku Konsap, Tripletone ja erikülalised. Piletid on müügil Piletikeskuses.

Kuula uut albumit siit!