Sel nädalal ilmus kodumaise laulja Alonette’i debüütalbum “Compass”— kogumik, kus tema ühiskonda ja isiklikke tundmusi peegeldavad tekstid põimuvad nostalgiahõngulise, värviküllase helikeelega. Albumis on aimata ka 60ndate ja 70ndate klassikalise popmuusika mõjutusi.

Nime Alonette taga on Anett Tamm ning Portailil avanes meeldiv võimalus temaga muusikast ja inspiratsioonist vestelda.

Alustuseks, räägi meile, mis lugu on artistinimega Alonette?

Kogusin 2023. aasta sügisel hoogu ja julgust sooloprojekti käimalükkamiseks, et anda välja muusikat, millele polnud sel hetkel veel õiget väljundit ja mis oli liialt erinev esitamiseks minu muude väljakujunenud ansamblitega. Esialgne plaan oli sooloprojektiks võtta lihtsalt oma täisnimi, kuid tasapisi tekkis uuele muusikale selgem suund ja visioon. Seda uut loomingumaailma mõtteis marineerides torkas ühel õhtul pähe nimi Alonette, mis tundus koheselt õige.

Alonette on tagurpidi u-ga alouette ehk prantsuse keeles lõoke, laululind. Lisaks sisaldub Alonette’is väga sobivalt minu eesnimi Anett. Nimest võib välja lugeda ka üksindust tähendava sõna “alone”, mida tõlgendan pigem võimestava kui melanhoolsena, sest kuigi sooloprojekt arendab minus uutmoodi iseteadlikkust, on mu ümber sel teekonnal palju suurepäraseid muusikuid ja toetavaid inimesi.

Sul on valminud täispikk album. Kas sul on kindel meetod, kuidas sinu lood sünnivad – alustad sa alati meloodiaga, sõnadega või mõne kindla tundega?

Alonette’i lood on saanud alguse tuumikust ehk sõnumist, mille ümber olen ehitanud detailid. Esmalt ajendab mõni hinge kripeldav teema, tunne või olukord mind oma mõtteid sõnadesse seadma ja sünnib jutuke või luuletus. Sageli tekib sõnu kirjutades ka juba meloodia või rütm, mis sõnumit ja tunnet kannab ning tasapisi laulu struktuuri vormib. Seejärel võtan kätte kitarri või istun klaveri taha ja arendan välja harmoonilise ja arranžeeringulise terviku.

Varasemalt ma laulusõnadele nii suurt rõhku ei pööranud ja nad olid rohkem kaunistuse rollis, muusika ise tundus alati olulisem ja põnevam. Viimastel aastatel kirjutades ning eriti Alonette’ina on sõnad saanud lähtepunktiks, mis on andnud lauludele hoopis isiklikuma mõõtme.

Kas on mõni lugu sellel albumil, mis on sulle endale eriliselt südamelähedane? 

Kõik laulud albumil on minu jaoks südamelähedased, kuid teistest veidi tähendusrikkam on “Twist of Fate”, sest väga positiivse saatuse keerdkäiguna sai laulu avaldamisest kogu Alonette’i seiklus alguse.

Mis oli selle albumi loomise juures kõige suurem väljakutse ja mis pakkus kõige rohkem rahulolu?

Minu jaoks on alati suurimaks väljakutseks olnud avaldamiseelne ettevalmistusperiood, ka Alonette’i albumi puhul. Muusika ise on selleks hetkeks valmis ning loominguliselt on endast juba kõik justkui antud, kuid siis on vaja hakata nuputama, kuidas loodu parimal viisil teiste inimesteni viia. Avaldamist ette valmistades jõuab mulle ikka ja jälle kohale, et infost küllastunud maailmas haarab inimesi esmalt pakend, ning see heidutab mind sageli. Katsumus on viimane “pakendamise” etapp teha samuti enda jaoks loominguliseks ning jääda endale truuks, säilitada ehedus ning mitte ära kaotada sidet teose sügavama mõttega.

Rahuloluhetki, kus tundsin, et olen õiges kohas ja teen õiget asja, oli albumi loomise juures õnneks oluliselt rohkem. Kõige rikastavamad olid mängurõõmu ja vabadusetunnet täis hetked protsessis, mida kogesin kirjutades, muusikutega proovi tehes ning stuudios.

Millist sõnumit või tunnet tahad oma muusikaga kuulajateni tuua? Kas see on ajas ka muutunud?

Kindlasti on ajas küpsenud see, kuidas mõtestan kunsti tähtsust ja mõju ning oma rolli loomingulise inimesena ühiskonnas. Kunstil on võime panna inimesi sügavamalt mõtlema ja tundma ning ennast avama, mis võib viia parema mõistmiseni ja arvestavama suhtumiseni. Loodan samuti luua oma muusikaga õhkkonda, milles võib vabalt kõiki emotsioone läbi elada, kuid leida ka jõudu raskustega silmitsi seismiseks ja arenemiseks.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Anett Tamm (@alonette_)

Kui sa saaksid valida ükskõik millise artisti – elava või lahkunud –, kellega koos ühe loo teha, kes see oleks ja miks?

Kui selline võimalus antaks, peaksin valima Joni Mitchelli, kes on elanud väga seiklusrikast ja loomingut täis elu. Tema muusika on vahetu, samas nii poeetiline, sageli ka ühiskonnakriitiline. Kordumatu ja liigutav on nii tema hääl, kitarrimäng kui ka laulukirjutamine. Temasuguse elutarga kunstnikuga oleks meeletult põnev mõtteid vahetada ja koos kirjutada.

Ning lõpetuseks. Millal ja kus saab sinu uut albumit kuulda?

Minu uus album “Compass” ilmus digitaalselt 10. märtsil ja on täna kuulatav kõigil streaming platvormidel. Elavas esituses saab albumi laule kuulda 19. märtsil Tallinnas, klubis Uus Laine. Laval liitub minuga bänd koosseisus Erki Pärnoja, Raun Juurikas, Marti Tärn ja Martin Petermann.

Elina Born on avaldanud uue singli „Õhtust õhtusse”, mis asetub täpselt sellesse suveõhtu hetke, mil päev ei ole enam päriselt päev, ent öö pole samuti veel alanud. Õhus on asfalt, niiskus ja linna kohal püsiv soe kuma – kusagil jäävad aknad lahti ning autos kõlab lugu, mis tahab liikuda koos tuulega.

Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.

Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”

Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.

Jätkatest Portaili seeriat, mis toob kaadri tagant välja seal tegutsevad persoonid, on seekord fookuses Marianna Gunja. Moefotograaf, kelle jaoks on kaamera vahend visuaalsete maailmade ehitamiseks.

Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.

Name: Marianna Gunja or Mara

Age: 39, but 25 in heart

Location: Tallinn

Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really

Instagram: @noxdies

Marianna, what first pulled you into photography?

You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.

You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?

Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.

What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?

The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!

How do you usually get into the right mindset before a big shoot?

I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location.  What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot. 

What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?

I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.

Studio or shooting on location?

That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?

What has been your most memorable or favourite project so far?

My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected.  And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Which do you lean towards more – fashion or beauty?

I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations. 

Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?

I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.

And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?

There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”.