Saksamaal üles kasvanud ning aastakümneid Pariisis elanud fotograaf ja filmitegija Peter Lindbergh (1944-2019) sai kunstialase hariduse, kuid keskendus alates 1970-ndate aastate lõpus fotograafiale. Lindbergh on üks kaasaegse moefotograafia teerajajatest – teda peetakse supermodellide ajastu algatajaks ning tema stiil ja filosoofia olid, on ja jäävad eeskujuks ja inspiratsiooniks mitmele fotograafide, disainerite ja teistele loomeinimeste põlvkonnale.
Lindberghi fenomeni mõju läänemaailma kultuurile on laiem kui vaid moefotograafia – läbi oma objektiivi pakkus Lindbergh maailmale uut visiooni, mis muutis meie ettekujutust naiseliku ilu ideaalist. Lindbergh seisis loomulikkuse ja naturaalsuse eest – Photoshopi ajastul oli ta kompromissitu fototöötluse vastane ega lubanud kellelgi fotode loomise protsessi sekkuda. Fotograaf nägi naise ilu tema isiksuses ja individuaalsuses ning tema fookuses oli alati pildistatava inimese olemus.
“Lindberghi fotode esteetika keskmes on autentsus, loomulikkus ja puhtus, kus ükski detail ei tõmba tähelepanu pildistatava hingelt,” ütles Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents. ”Ta on üks neist fotomaailma suurnimedest, keda oleme Fotografiska loomisest peale Tallinna tahtnud tuua ja nüüd see saabki teoks. Peter Lindbergh on moefoto tõeline suurmeister, kes tõi moeajakirjade kaantele klantspiltide kõrval loomuliku ja naturaalse ilu ning julges oma teisitimõtlemisega kogu moefoto valdkonda heas mõttes raputada.”

Oma karjääri jooksul töötas Lindbergh palju tuntud näitlejate ja modellidega ning pildistas ka Eesti edukamaid modelle Carmen Kassi ja Karmen Pedarut. Üks Lindberghi ikoonilisemaid fotosid on 1990. aasta jaanuari Briti Vogue kaanefoto, mida saab samuti Fotografiska näitusel näha. See on pilt, milles nähakse supermodellide ajastu algust. Pildil poseerivad vähese jumestusega ja lihtsates rõivastes noored ja toona veel vähe tuntud tulevased supermodellid Linda Evangelista, Christy Turlington, Cindy Crawford, Naomi Campbell ja Tatjana Patitz. Lindbergi endasõnul tundus uskumatu, et kõigest kolm kuud hiljem olid need pildid ja need modellid kõikjal ning järgmise kümnendi suund näis ette määratud.
Näituse “Olemise kergus” avamisega saab 2. veebruaril alguse Fotografiska moekuu. Terve kuu vältel on kaks näitusekorrust väga erinäoliste moefotograafide päralt – Lindberghi näituse kõrval saab vaadata Eesti fotograafia suurkuju Toomas Volkmanni näitust “täis minevik” ning kaasaegse moefotograafia staari Elizaveta Porodina näitust “Maskiga/Maskita“. Oma ala tippude töid toetavad stiilsed eriüritused. Rohkem Moekuust Fotografiska veebilehel fotografiska.com/tallinn/programm.
Näituse Olemise kergus” avapidu toimub 2. veebruaril, kõigile huvilistele on näitus avatud alates 3. veebruarist.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.