Foto: Annabelle Foucher
Prantsuse päritolu fotograaf Annabelle Foucher avastas Liisa Soolepa kudumid juhuslikult Instagramist. „Brändi profiilipilt oli nii intrigeeriv, et klõpsasin sellele ning asusin Liisa loominguga lähemalt tutvuma,” räägib ta. Annabelle’ile meeldis see, mida ta sotsiaalmeedias nägi niivõrd, et ta otsustas Liisale kirjutada ja pakkuda välja eksperimentaalse koostöö.
Liisat omakorda kõnetas fotograafi üleskutse silmanähtavalt. „Kuigi me ei ole kunagi näost-näkku kohtunud, tekkis see kontakt visuaali toel kohe. See, kas mulle klapib kellegi lähenemine, ongi rohkem intuitiivne otsus, mille puhul pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna,” selgitab disainer. „Vaadates Annabelle’i varasemaid pilte, meeldis mulle väga tema koostöö erinevate meigikunstnikega ja üldse hästi loominguline ümberkäimine meigiga. Nagu koostöö käigus selgus, on ta ka väga hea stilist ja loob pildistamiste jaoks tihti ise kogu stilistika,” räägib Liisa, miks ta julges proovida seesugust piiriülest koostööd.
Liisa sõnul esitavad erinevad koostöövormid talle tegelikult alati väljakutse – on ju küsimus selles, palju anda ise parameetreid ette ning mil määral usaldada fotograafi nägemust. „Varasema kogemuse põhjal olen kindlasti õppinud seda paremini doseerima. Suurimaks väljakutseks oli ehk modelli valimine ja leidmine, sest Prantsusmaal on agentuurimodellide hinnaklass siinse konteksti jaoks väga kallis, aga lõpptulemusena õnnestus see meil siiski kenasti,” toob disainer näiteid koostööst Annebelle’iga.
Fotograaf ise leiab, et koostöö Liisaga tõestas, et kõik on võimalik. „Me suhtlesime enne reaalset pildistamist kirja teel mitu kuud, andsime kumbki protsessi oma panuse ning tulemus oli seda väärt,” räägib fotograaf. „Tuleb tunnistada, et Liisa usaldas mind väga palju ja andis mulle vabaduse end väljendada. Usaldada oma uue kollektsiooni kallale võhivõõras, kellega pole sõnagi vahetatud ega eales kohtutud, on väga suur asi. Ma pean sellisest usaldusest väga lugu,” julgustab fotograaf ka teisi disainereid vabamalt katsetama potentsiaalselt põnevama tulemuse nimel.
Annabelle püüdis pilte tehes aluseks võtta eelkõige Liisa enda stiili, ent lisas sellele oma unikaalse käekirja. „Soovisin tema pehmet kudumimaailma rikastada värske pilguga ja panna kampsunid jõulisemalt moe konteksti. Järgmise koostööga soovin tekkinud tunnetust veel edasi arendada. Tahan säilitada kudumite pehmuse ja soojuse, et tuua esile neis peituv tugev karakter.” Meie siin Portailis jääme igal juhul põnevusega ootama!
Vaata Liisa Soolepa uue kollektsiooni fotosid allolevast galeriist!
„Minu esimene sõna ei olnud „emme“. See oli „lillekesed“,“ meenutab Sofia. Lilled saatsid teda lapsepõlvest alates, ent alles hiljem omandas erilise tähenduse ka muinasjutt seitsme kroonlehega võlulillest. „Mitte sellepärast, et võlulill täitis soove, vaid sellepärast, et ta rääkis lootusest.“
Täna tähendavad need seitse kroonlehte Sofia jaoks midagi hoopis muud. Mitte seitset soovi, vaid usku, et isegi kõige pikema talve järel on võimalik uuesti õitsema hakata. “Sest ma usun, et ilu ei ole lihtsalt midagi, mida vaadata. Ilu annab jõudu elada. See võib peituda metsas, kevadises taevas, kallistuses või kellegi soojas pilgus. Ilu tuletab meelde, et lootus ei kao. Mõnikord peitub lootus lihtsalt talve all,” lisab disainer.
Kollektsioonis “BLOOM” võib õis avaneda tervikuna või ilmuda vaid vihjena – kroonlehe, seemne või hommikukastet meenutava detailina. Kõik ehted valmivad hõbedast ja täielikult käsitsi, vahast vormimisest valamise ning viimistlemiseni. Halliku jaoks märgib see ühtlasi teadlikku naasmist füüsilise valmistamise juurde pärast aastaid digitaalsete tehnoloogiate uurimist.
„Ma ei soovinud, et õied oleksid täiuslikult sümmeetrilised. Loodus ei ole sümmeetriline. Ka inimene mitte,“ ütleb Hallik. Just käe jälg ja väikesed ebakorrapärasused annavadki kollektsioonile selle iseloomu – ajal, mil täiuslikku vormi saab masinaga aina hõlpsamini korrata, muutub nähtav inimlik puudutus omaette väärtuseks.
Kollektsioon on saadaval SOMA veebipoes, valitud Goldtime’i kauplustes üle Eesti ning Tallinn Design House’i poes.
Kui UPMADE IN.EE näitus tõi Toronto publiku ette ligi 40 Eesti disaineri tööd, siis fotosessiooniks kureeriti sellest eraldi moeseeria, kus kohtuvad rõivad, ehted, kudumid, jalanõud ja aksessuaarid. Kaamera ette jõudsid kodumaised disainerbrändid CAROLXOTT, Tijn Nelemans, Oksana Tandit, Reet Aus, Studio Luks, Karlotta Design, Studio Annreal, Lentsius, Liina Viira, Eve Hanson Design, Anneli Tammik Jewellery, Piret Loog, Miurio, Kirill Safonov ja Nons Barefoot.
Torontos kohapeal valminud fotoseeria ei olnud tavapärane stuudiovõte – pildistamine toimus publiku ees osana Circular Threads programmist, kus moe kõrval räägiti ringdisainist, tekstiilijäätmetest ja moetööstuse võimalustest vähendada sõltuvust pidevast uute esemete tootmisest.
Zelaya fotodel saavad eri käekirjaga Eesti disainerite tööd ühise rahvusvahelise moeseeria vormi ning näitavad, kui erinevalt võib tänapäeval kestlikku moodi tõlgendada – rekonstrueeritud rõivastest ja upcycling’ust kuni ehete, aksessuaaride ja eksperimentaalsemate siluettideni.
Toronto ei jää fotode ainsaks peatuspaigaks. Circular Threads moeseeria jõuab sügisel Eestisse ning seda esitletakse 28. septembrist 4. oktoobrini toimuva Disainiöö 2026 festivali raames.
Vaata Mauricio Zelaya Torontos jäädvustatud moeseeriat galeriist!
