Foto: Sissi Silvan kandmas Sigrid Kuuse Adamson-Ericu kollektsiooni ehteid | Sigrid Kuusk.
Põlvkondadeülene ehtekunst
Eesti disain ja omanäolised ehted on alati kokku kuulunud. Armastust ehete vastu on esiemad põlvest-põlve edasi andnud, meid inspireerides ja lapsepõlvest alates meie maitset kujundades. Vanaema ehetest meenub Sigridile eelkõige südamekujuline lilla kiviga kaelakee, mis peidab endas vanaema ja vanaisa fotosid, samas kui ema ehetest väärib tema jaoks väljatoomist tahutud loomakujutistega hõimustiilis ripats. “Vanaema armastab ehteid kanda eelkõige pidulike sündmuste puhul, näiteks prossi, mis võib olla küll lihtne, aga siiski piisavalt silmapaistev,” räägib Sigrid. Sigridi ema maitse on pigem klassikaline kuld, samas on ta palju ehteid leidnud ka reisidelt. Mõlemad naised on olnud julged katsetama erinevaid stiile, eks sealt osaliselt ka ehtekunstniku enda armastus hingega ehete vastu ning tema loomingut iseloomustav mängulisus ja julge katsetamine erinevate materjalidega.
View this post on Instagram
Ennustus EKAsse sisseastumisel
Eesti väikelinnas Jõgeval sündinud Sigridi viisid õpingud kõigepealt Tartu Kõrgemasse Kunstikooli (praegune Kõrgem Kunstikool Pallas), kuid lõpuks tõi töö ta pealinna. Otseselt ehtekunstnikuks saamise peale ei olnud ta tegelikult kunagi mõelnud, kuigi peres on kunstnikuverd ning ka Sigrid ise armastas juba lapsest saadik joonistada. Esimest korda kandideeris ta EKAsse ja Tartu Kõrgemasse Kunstikooli hoopis graafilise disaini erialale, kuid sisse saamata läks selle asemel bioloogiat õppima, mis looduslembest Sigridit samuti paelus. Juba keskkooliajal oli ta avastanud endas huvi pildistamise vastu ning nii juhtuski, et aasta hiljem sai ta sisse ka fotograafia erialale, jätkates mõnda aega paralleelselt bioloogia õppimist. Just fotograafia lõpetamine Tartu Kõrgemas Kunstikool ja sellele järgnenud tööotsingud tõid Sigridi pealinna, kus ta töötas fotograafina. Ja siis tuli juba Eesti Kunstiakadeemia ning ehtekunst, olles justkui täpselt oma õiget aega oodanud. Sisseastumisest meenutab Sigrid ehtekunstniku ja EKA õppejõu Tanel Veenre küsimust, et kus ta näeb end olevat viie aasta pärast. Meenutades oma toonast vastust, et tal on siis oma bränd ja ateljee, peab tunnistama, et täpselt nii see ongi läinud.
Kuusekasvudest Soho ja Adamson-Ericuni
Minu küsimusele, kuidas ta lõpuks ise ehtekunsti juurde jõudis, vastab Sigrid, et sügaval sisimas on tal armastus ehete vastu alati olemas olnud ning juba õpingute ajal tekkisid ka esimesed katsetused selles vallas. Oma brändi teekond sai aga alguse kuusekasvudest. Olles algselt neid endale korjanud hoopis jahu ja siirupi tegemise eesmärgil, tuli tal hoopis idee neist ehteid teha ning kuusekasvudest sündiski kollektsioon. Järgmisena tuli Soho kollektsioon, mis kasvas välja kooliprojektist. Lugedes 70-80ndate biograafiaid, inspireerisid Sigridit andekate inimeste lood, Steve Jobsist Patti Smithi ja Bob Dylanini. Kõik nad olid teinud läbi teekonna – kasvades ja vaadates, kuhu nende loodu neid kannab, kuni ühel hetkel särama lõid. Soho ehteseeria sõnum inimestele ongi otsida üles oma sisemine sära ja see välja tuua.
View this post on Instagram
Sisemisest äratundmisest inspireerituna sündis ka Sigridi Adamson-Ericu kollektsioon. Ühel päeval Eesti moelooja Lilli Jahilo ateljeed külastades jäi talle silma valge kuninglik kimono, mis jäigi ehtekunstnikku nii tugevalt inspireerima, et ta Lilli Jahilole tagasi helistas, küsides, kas võiks selle juurde ka ehtekollektsiooni luua. Lilli viis Sigridi kokku Eesti Kunstimuuseumiga, kellega koostöös tuntud 20. sajandi kunstnikule pühendatud kollektsioon sündiski. Adamson-Ericu juures inspireeris Sigridit väga tema oskus olla oma loomingus hästi vaba ja mänguline. “Mitmekülgselt andekas kunstnik nihutas piire kõiges, mida tegi, olgu selleks maal, graafika, raamatukaaned, vaibad vmt. Temaga oleks tahtnud väga kunagi tutvuda,” mõtiskleb Sigrid.
Oma brändi lugu
Esimesed kuusekasvuehted müüs Sigrid Kalamaja turul, ühtlasi katsetades, mida tähendab ehtekunsti äriline pool, ehete reaalne hinnastamine ja müümine, edasi tulid erinevad Eesti disainile pühendatud turud ja üritused. Oma brändi loomise ajaks loeb ehtekunstnik aega peale Soho kollektsiooni valmimist, kui sündis ka ametlik logo brändinime juurde.
Sigridi loomingu kandvaks ideeks on soov Eesti ehtekunst ning selle kandja särama panna. “Ehted justkui annaksid meile juured ja lisaksid enesekindlust, öeldes, et meie kõigi jaoks on seatud oma rada ja sellest pole midagi, kui me selle lõpp-punkti veel kohe ei näe,” räägib Sigrid, kellel on oskus panna ehted läbi nende tekstuuri särama. “Tekstuur, mis hakkab valguses mängima ja sillerdama, annab ühtlasi edasi vooklemist ja aja kulgu. Kandja jaoks aga on kohal hetk särada, hetk, mis seab fookuse ja püüab tähelepanu.”
Inspiratsioonist piiride nihutamiseni
Inspiratsioonist rääkides ütleb Sigrid, et tegelikult saab ta seda igalt poolt. “Inspiratsioon tuleb siis, kui oled võimeline seda vastu võtma ja tunned ära selle millegi, mis annab aluse kontseptsioonile – kandvale ideele, millel on vägi.” Maailma mastaabis peab Sigrid oma eeskujuks ja julgustuseks Daniel Roseberryt, moebränd Schiaparelli loovjuhti. Danieli looming, eriti just tema käe alt tulnud esimesed uued Schiaparelli kollektsioonid, tõid väärika ajalooga brändi justkui tagasi, raputades moeskeenet ning inspireerides oma julguse ja isesugususega.
Sellest omakorda sündis äratundmine, et bränd saab ajas muutuda ning ei pea jääma vaid ühtede asjade juurde, nii nagu Schiaparelli on liikunud rõivamoe juurest palju kaugemale läbi parfüümiseeriate ja aksessuaaride, ühendades legendaarse Elsa Schiaparelli pärandi ja Daniel Roseberry uuendusliku käekirja. Samamoodi ei pea ehe olema vaid kõrva- või kaelaehe, aksessuaari mõiste saab olla palju avaram. Sigridit huvitab väga rõiva ja aksessuaaride omavaheliste piiride nihutamine, näiteks kontseptuaalne kapuuts või varrukas on samuti ehe. Danieli töö Schiaparelliga andis kinnituse, et tuleb usaldada oma sisetunnet ja tallata oma rada. Eesti kontekstis on näiteks Sigridi ühed lemmikud, suured ehtevormid, kindlasti paras julgustükk, sest eestlased üldjuhul suuri vorme väga ei eelista. “Leida loomisjulgus ning sellele kindlaks jäämine on olnud omaette põnev seiklus,” lisab kunstnik.
Materjalid ja looduse tunnetus
Sigridi loomingus põimuvad huvitavad vormid ja suurepärane oskus tunnetada erinevaid materjale. Üheks disaineri lemmikuks on hõbe – värskust õhkav materjal, millega on mõnus töötada ning mis on ka taskukohasem, kuigi väärismetall. Sageli lisab ta juurde erinevaid pärleid ja ehtekive. Kullast kui kallimast materjalist valmivad sageli eritellimused erilisteks sündmusteks, näiteks abielu- või kihlasõrmused. Ja siis on veel põnevalt kasutatud plastik, mille kergus võimaldab luua disainerile hingelähedasi suuri vorme.
View this post on Instagram
Loojana on Sigridile tähtis materjalide seos loodusega ning taaskasutuse teema. Võtame või plastiku, mis esmapilgul keskkonnahoiu seisukohalt paljudele täiesti vastuvõetamatu materjalina võib tunduda. “Tegelikult, nagu iga materjaliga, on see nii hea või halb, kuidas inimesed sellega käituvad,” leiab Sigrid. “Plastik võimaldab luua põnevaid suurvorme, kuna ta on oma omadustelt kerge ja paindlik. Kui inimene soetab disainehte, milles on kasutatud plastikut, aga seda hästi hoiab ning korduvalt kasutab, toob vajadusel parandusse või värskendusse ja kellelegi teiselegi edasi annab, muutub ehe jätkusuutlikult kasutatuks. Sama kehtib kõikide materjalide puhul – vastutus on meil lõpptarbijatena, kas midagi kestlikult või ühekordselt tarbida.” Sigrid austab inimesi ja loodust läbivalt kogu oma ehete loomise protsessis, näiteks kasutab ta 99% biolagunevat ökoglitterit, mis on looduses leiduvate mineraalidega värvitud ja alumiiniumtolmuga särama pandud, epoksiidvaik tuleb põllumajanduse jääkproduktidest, mille puhul tootmisprotsess kasutab 50% vähem vett, tsirkoonid on kasvatatud laboris, mitte loodusest kaevandatud, ning sageli kasutab ta vajalike ehteosade hankimisel väiketootjate teenuseid.
Mida toob tulevik?
Sigridi ehtekunstniku käekiri on Eestis ja väljaspool paelunud järjest rohkemaid naisi, kes tema ehteid uhkusega läbi aastate kannavad. Andekad naised nagu Lilli Jahilo, Stella Runnel, Evelin Oras, Kaie Rõõm-Laanet ja Triin Erm on need viinud ka Eesti Vabariigi presidendi vastuvõtule ning teistele esindusüritustele. Tulevikust rääkides ütleb disainer, et tema soov on jääda kindlaks loomisjulgusele ja suurematele ehtevormidele. Kollektsiooni Enne, mille hõbeehted on müügil ligi aasta, on plaanis juurde tuua plastikust vormid ja suured kuldsed ehted – ehk siis tuua samasse kollektsiooni sisse uusi ehtesuundi.
Uudista Sigridi loomingut galeriis ja veebipoes sigridkuusk.com!
Erlele omaselt mängib tema uus kollektsioon sümbolite ja materjali kontrastiga, põimides sünge romantilisega, sakraalse kehalisega ning tumeda oksüdeeritud hõbeda hõrkude pärlitega. Tulemuseks on ehted, mis mõjuvad korraga nii kaitsvate kui paljastavatena – objektidena, mis suhestuvad kehaga ja kannavad endas tähendusi.
“DOOMED on kantud põletavast igatsusest millegi puhta ja pühitsetu järele, mis lubab lunastust ja hoiab hinge, olles samal ajal lahutamatult seotud toore, kehalise ja sensuaalsega,” lisab kunstnik.
Vaata Erle Nemvaltsi kollektsiooni eelvaadet galeriist!
Rohkem infot sündmuse kohta leiab Facebookist. Erle Nemvaltsi loominguga saab tutvuda aadressil erlenemvalts.com
Pesakond on Eesti üks legendaarsemaid ja pikaealisemaid koomikseid. Jänes, hunt, siil, karu ja rästik ilmusid ajalehte Post 1994. aastal, mil autor Madis Ots, tänane loovagentuuri Salama partner ja loovjuht, oli vaid 16-aastane. Nüüd, pärast tuhandeid koomiksiribasid erinevates meediaväljaannetes, sadu lõuendile tehtud joonistusi, kolme juubelinäitust ja üht käsitööõlut, on Pesakond maandunud Stella Soomlaisi toodetele – joonistatuna käsitsi otse säravvalgele taimparknahale.
Vaata tulemust galeriist!
