Kodumaisel disaini- ja meediamaastikul on jagamist väärt uudiseid. Värskelt on ilmunud Eesti disainiajakirja Leida ajaloo esimene number, milles saab tutvuda Eesti- ja välismaiste disainerite, kunstnike ja teoreetikute disainialaste käsitlustega. Leidat annab välja Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskond.

Leida on eesti- ja ingliskeelne veebiajakiri, mis hakkab ilmuma kaks korda aastas. Igal sügis- ja kevadnumbril saab olema keskne teema, millega ajakirja autorid erinevatel viisidel suhestuvad. Leida esimene number võtab vaatluse alla tehnoloogia, mis lisaks disainerite praktikale kujundab ka kõikide teiste inimeste igapäevaelu.

Disainer ja EKA disainiteaduskonna dekaan Ruth-Helene Melioranski rõhutab, et Leida ilmumisega keeratakse uus peatükk Eesti disainiväljal: „Disainiajakirja vajalikkusest on valdkonna sees räägitud juba aastaid. Viimaks ometi oleme jõudnud nii kaugele, et saame tutvustada väljaannet, mis ühest küljest arendab disaini mõtestamist nii Eesti disainerite praktika kontekstis, kuid teisest küljest tutvustab Eesti üldsusele disaini vahetut ja seni vähe räägitud mõju avalikele ja individuaalsetele harjumustele ja tõekspidamistele.” Kuigi Leida kakskeelsus soodustab Eesti disainerite tutvustamist Eestist väljaspool, siis Leida peamine fookus saab Melioranski väitel olema valdkonna jaoks oluliste diskussioonide ja teemade eestikeelsel mõtestamisel ja edendamisel.

„Disain on alati kollektiivne, sest selle käigus tuleb suuta erinevate osapooltega suhestuda,” ütleb Leida peatoimetaja Taavi Hallimäe ning lisab: „Leida loomine on algusest peale olnud kollektiivne praktika, hõlmates huvitavaid arutelusid ajakirja kontseptsiooni, disaini, autorite ja lugejate üle, kuid mille hulka kuulus ka ajakirja nimetamine almanahhi „Kunst ja Kodu” esimese koostaja Leida Madissoni järgi. Juba välja selgitatud ühistest väärtustest ja eesmärkidest soovime aga ka edaspidi lähtuda. Leida autorite hulka on oodatud juba väljal tegutsevad ja disainist kirjutada soovivad disainerid ja disainitudengid, aga ka kõik teised praktikud ja kirjutajad, kelle tegevus on disainiga seotud.” Leida tehnokriitika numbri valikut kirjeldades selgitab Hallimäe: „Tehnokriitika mõistega ei soovi me anda tehnoloogiale hinnangut – „kriitika” tähistab siin vajadust analüüsida tehnoloogiat senisest põhjalikumalt ja mitmekülgsemalt.”

Leida tehnokriitika numbris tutvustab disaini- ja tehnoloogiauurija Ariel Guersenzvaig tehnoloogia mõiste filosoofilist ajalugu ning avab selle mõju meie igapäevasele tähendus- ja identiteediloomele. Guersenzvaig tõstatab vajaduse arutleda disainerite eetiliste valikute üle meid ümbritsevate keskkondade kujundamisel. Filosoof Oliver Laasi essee annab mitmekülgse ülevaate liitreaalsuse ajaloost ja selle kujunemisest, esitades valiku selle erinevatest ilmnemisviisidest. Laas näitab, kuidas reaalse ja virtuaalse vaheline piir muutub järjest õhemaks. Disainer ja uurija Marjanne van Helvert tutvustab hiljuti eesti keeles ilmunud raamatu „Vastutustundlik ese“ koostamise konteksti ja eesmärke. Lähtuvalt disaini mõjude paremast mõistmisest toob Helvert välja vajaduse mõtestada senine disainikaanon ümber. Disainerid ja uurijad Kristi Kuusk, Nesli Hazal Oktay ja Arife Dila Demir avavad oma kehalistele interaktsioonidele keskenduvate uurimistööde kaudu sensoorse disaini kasutus- ja tähendusvälja. Kunstnik Britta Benno visuaalessee vaatleb tema loovuurimuslikku praktikat läbi materjalide, teaduse ja maastike, pöörates erilist tähelepanu loomeprotsessile endale. Vestlusring kunstnike Darja Popolitova, Juss Heinsalu ja Sandra Kosorotovaga käsitleb materjalide ja tehnoloogiate kokkupuuteid kunstnike taktiilsust väärtustava praktikaga. Õppejõudude ja uurijate Louna Hakkaraineni ja Kaisa Karvineni disainiharidusele keskenduv artikkel tutvustab Aalto Ülikoolis peetud soo ja tehnoloogia teemalist kursust, analüüsides seejuures nii kursuse sisu, väljakutseid kui ka rakendatud metoodikat. Disainer Maria Muuk kirjutab Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi näituse põhjal Eesti graafilisest disainerist Jüri Kaarmast ja uurib võimaluste kohta kväärkasutada nõukogude Eesti graafilist disaini.

Leida graafilised disainerid on Alexandra Margetic ja Oliver Long, veebiarendaja on Alejandro Bellón Ample. Esimese numbri kaanekujunduse autor on Zody Burke.

Leidat saab lugeda aadressil leida.artun.ee.

Vaid mõned kuud tagasi esitles moemärk HANNES RÜÜTEL oma esimest ehetekollektsiooni “OIU”, mis peidab endas moemärgi asutaja Hannese helgeid mälestusi, soojust ja nostalgiat. Needsamad märksõnad kandusid edasi värskelt ilmavalgust näinud südasuvisesse fotomaagiasse – hetke, mil looduse lopsakus ja päikese paitus mõjuvad kõige ehedamalt.

Fotograaf Mia Tohveri jäädvustatud seeria seob üheks tervikuks hiljuti lansseeritud ehetekollektsiooni ja moemärgi HANNES RÜÜTEL unisex touch’iga rõivad. “Hannese looming oli sellesse sooja suveõhtusse loodud – kõik toonid, tekstuurid ja valgussillerdused sulasid kaamera ees kokku ühtseks maailmaks, justkui oleks võetud pipetiga värve ümbrusest ja seatud need kollektsiooni värvigammasse. Ja sellele kõigele puhus elu sisse modellide Elina ja Jürgeni mänguline energia,” kirjeldab Mia.

Tutvu kõnealuse seeriaga galeriis!

Moemärgi HANNES RÜÜTEL esinduskauplus asub Telliskivi Loomelinnakus aadressil Telliskivi 60A/3, Tallinn. Uuri lisa hannesruutel.com.

Augusti lõpp toob Eesti moearmastajate ette visuaalse ja vaimse maiuspala. 25. augustil jõuab Sakala 3 Teatrimaja lavale viie Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna lõpetaja moeetendus “Finiśage” – ambitsioonikas ja kontseptuaalselt terviklik moesündmus, mis ühendab süvitsi mineva uurimistöö, oskusliku käsitööd ausse toova teostuse ning kõrgetasemelise lavastuse. 

“Finiśage” sündis vajadusest tekitada Eesti moemaastikule platvorm, kus autorimoe ideed ja teostus saavad mööndusteta avalduda. Kui ERKI Moeshow annab ruumi tudengite katsetustele ja Tallinna moenädal keskendub pigem kommertsbrändide turunduslikele eesmärkidele, siis kontseptuaalselt süvitsi minevaid lavastuslikke esitlusi näeb Eestis vähe.

Seda tühimikku asuvad oma hübriidetendusega täitma viis värskelt diplomeeritud moekunstnikku – Ron Verlin, Maria Roosiaas, Jaagup Kaiv, Kristiina Tali ja Hanna Tiina Pekk. Lavale jõuavad kunstilise väärtusega seisukohavõtud – teosed, mis kõnetavad nii oma ideede kui vormiga. Näeme, kuidas rõivas kannab nii mälu, mässu, palvet kui ka piinavalt ausaid küsimusi inimkogemuse kohta. Kunstnikud aitab lavale peaprodutsent Marie Soosaar.

Etenduse pealkirja omanäoline kirjapilt on tuletatud sõnadest finale, finiš ja finissage. Finale on moeetenduse lõppvaatus, mille käigus saab veel viimast korda tähistada ja tunnustada esitletud töid. Sel hetkel toimub justkui kollektsiooni uuestisünd, kus tehtud töö moodustab lõpuks ühtse terviku ning kollektsiooniloome pikk maratonidistants taandub kiirele sprindile. Võidujooksu finišijoonel pärjatakse tublimad medalitega, kuid selle joone ületamine on enamat kui autasu. Finišijoone ületamine on treeningu, visaduse ja rohkete väljakutsete kulminatsioon.

„Roni, Maria, Jaagupi, Kristiina ja Hanna power´is on tunda kuulsa Antwerp Six’i hõngu! Võrdlus kuulsate belglastega pole tehtud kergekäeliselt – grupi olulisus seisnes nende kompromissitus kontseptuaalses keeles ja kollektiivses vaimus, mis viis Belgia moe rahvusvahelisele tasemele. Ka meie kõnealune viisik on hämmastavalt ühtse vereringega ning töötab läbimõeldud narratiividega luues järjepanu kinematograafilisi esitlusi. „Finiśage“ on formaat, mida ootan kannatamatult,“ lausus Eesti Kunstiakadeemia moeosakonna juhataja Piret Puppart.

Pupparti vaimustust jagab moeekspert ja EKA lektor Ester Kannelmäe. „Viisik tõestab, et noore Eesti moekunsti tase astub ühte sammu maailma nimekate moeülikoolide lõpetajate omaga. Nende looming on viimistletud ja teadlik. Eestis on sõpruskonnad varemgi moepilti kujundanud – eriti 90ndatel ja 2000ndate alguses – oli viimane aeg, et taoline ühtse visiooniga kooslus uuesti esile kerkiks. “Finiśage” on nende professionaalse teekonna esimene avalik samm ja  publikul on võimalus olla selle märkimisväärse hetke tunnistajaks,” innustab Kannelmäe.

Etenduse lavastus sünnib koostöös Ene-Liis Semperiga – kunstnikuga, kelle eksperimenteeriv, kompromissitu ja tähenduslikult mitmekihiline looming ning lavatööd on mõjutanud teatripilti kogu Euroopas. Semperi käekirja kaasamine loob moeetenduse, mis on ühtlasi ka dramaturgiline ja ruumikunstiline kogemus.

“Finiśage” toimub 25. augustil Sakala 3 Teatrimajas Tallinnas. Piletid tulevad 25. juulist müüki Fientasse. Etenduse ettevalmistusi ja kunstnike lõpuspurdi kulgemist saab jälgida Instagrami-kontol @moeetendus.