Foto: Laura Nestor
Kristi, ma kahtlustan, et noorema põlvkonna moemaanid, kes näiteks värsket Sädet käes hoiavad ja Sinu peatoimetaja veergu loevad, ei pruugi isegi teada, kuidas Sinu ajakirjanikukarjäär alguse sai. Räägi meile.
Tegelikult olen ma tõesti juba lapsest saati soovinud ajakirjanikuks saada. Ja töötada justnimelt AJAKIRJAS. Kui olin umbes 13‒14-aastane, käisin iga päev Raekoja platsi lähedal asuvas antikvariaadis, kus lisaks raamatutele müüdi aeg-ajalt ka Soome naisteajakirju. Jube kallid olid need küll, sest see oli nn komisjonimüük – inimesed, kellele need Soomest saadeti, panid ajakirjad seal siis mitu korda kõrgema hinnaga müüki. Aga mulle need nii meeldisid, et panin kogu taskuraha klantsväljaannete alla huugama ja unistasin, et ühel päeval teen midagi samasugust. Läksingi õppima 20. keskkooli, kus oli kirjanduse- ja ajakirjanduse eriklass ning hakkasin juba kooli ajal kirjutama artikleid ja tegema intervjuusid, mis minu rõõmuks ka avaldati. Minu esimene intervjuu, mis lehes ära trükiti, oli näitleja Rita Rätsepaga ja see ilmus tollases ajalehes Noorte Hääl. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Televisiooni kultuurisaadete toimetuses ja Eesti Ekspressi vahel ilmuvas ajalehes Kulutaja. Sealt kutsuti mind Päevalehe uudistetoimetusse ja siis juba Pühapäevalehte.
Kuidas jõudsid moe- ja iluteemade juurde?
Iluteemadest hakkasin tasapisi kirjutama juba Pühapäevalehe ajal. Kogu see maailm oli seni ju Eestis üsna kättesaamatu olnud ja seda põnevam tundus. 1998. aastal asutati tüdrukute ajakiri Stiina ja mind kutsuti selle esimeseks peatoimetajaks. Sinna tulid ilu- ja moeteemad muidugi juba väga tugevalt sisse. Sealt edasi liikusin ajakirja Stiil ja Mood ning nüüd teen siis Sädet ning neis ajakirjades on moeteema väga olulisel kohal olnud. Aga mind on alati huvitanud just nn taustad: kust trendid tulevad, miks mingi suund eriliseks hitiks kujuneb – nagu praegu näiteks kaheksakümnendad, jne. Samuti moe ajalugu ja inimesed, kes moega tegelevad. See on minu jaoks paeluvam kui lihtsalt uute trendide kirjeldamine.
Millised emotsioonid Sind valdasid, kui said trükikojas esimest korda Sädet käes hoida?
Oh, see oli täiesti kirjeldamatu, tõesti selline tunne, nagu oleks kolmanda lapse sünnitanud! Väga võimas! Üks asi on see, kui ajakiri sulle toimetusse pakkidena kohale tuuakse, hoopis teine on aga oma silmaga näha, kuidas žurnaal trükilindilt maha potsatab. Super!
Anna hea soovitus inimesele, kes soovib end samuti moeajakirja telgitagustest leida.
Väga raske on üht konkreetset soovitust anda, aga mis põhiline – peab olema nii julgust kui ka ideid. Ma saan päris tihti e-kirju inimestelt, kes kirjutavad, et neile Säde kangesti meeldib ja nad tahaksid kaastööd teha jne. Kui ma siis küsin vastu, millest sa kirjutada tahaksid, öeldakse enamasti: „Aaa… ma ei tea, pakkuge mõni teema välja.” Ehk siis reegel number üks – kui sa tahad pakkuda end kirjutama, stiliseerima või mida iganes tegema, siis pane kohe kaasa ka ideed või persoonid, kellest sa kirjutada tahaksid. Ja reegel number kaks – loe ka PÄRISELT läbi mõned selle ajakirja numbrid, mida sa oma lemmikuks tituleerid. Sest paraku tuleb päris tihti ette ka selliseid kirju, kus kiidetakse ajakirja taevani ja siis pakutakse välja mõned teemad, millest on… just meie eelmises numbris kirjutatud. Ja eelpool öeldud julguse all pean silmas seda, et kui sul on ideid ja häid mõtteid, siis ära karda kirjutada ja neid välja pakkuda. Headest artiklitest ei ütle ükski toimetaja kunagi ära.
Mis laadi lugude tegemist Sa ise täna kõige enam naudid?
Mulle päriselt ka meeldib kirjutada erinevaid lugusid, sest ainult ühes teemas püsimine tüütaks mind ruttu ära. Aga jah, kui peab mainima ühte, võib-olla siis intervjuude tegemist, sest inimene huvitab mind ikka kõige rohkem.
Ja ühtlasi võid purustada ka kõige suurema müüdi, mis Eesti moeajakirjandust saadab.
Üldiselt, jah, kõik alati imestavad toimetusse tulles, et oi, ei olegi stanget Gucci riietega ega kroonlühtreid laes ega sametdiivaneid. Ega selles igapäevases toimetamise töös glamuuri palju pole. Istud arvuti taga ja klõbistad. Sama „ebaglamuurne” töö on ka stilistil, kes peab peamiselt marsruudil kauplused-showroom’id-stuudio kottidega mööda linna ringi jooksma.
Näinud ajakirja Säde talvenumbri valmimist, ei saa ma – kõikide Eesti naiste nimel – seda küsimata jätta. Mis tunne oli Ryan Goslingiga samas ruumis viibida?
Hah-haaa, mu mõtted olid temaga Los Angeleses filmi „La La Land” pressikal kohtudes hõivatud peamiselt sellega, mida ta vastab ja kas saab ikka hea intervjuu, nii et midagi muud väga tunda ei jõudnudki. Aga seda peab ütlema, et temas ei olnud sellist Hollywoodi-macho-bravuuri, nagu näiteks Gerard Butleris, kes oli flirtiv, ülevoolav ja ülijutukas. Gosling oli pigem tagasihoidlik, isegi natuke nagu kohmetu ja see tegi ta veel kuidagi eriti võluvaks.
Sa oled tänaseks intervjueerinud nii Woody Allenit kui ka Julianne Moore’i, Emma Stone’i ning Alicia Keysi, rääkimata Morgan Freemanist ning Olivier Rousteingist. Kas on veel üldse inimesi, kellega intervjuud Sa kohe eriliselt püüda soovid?
Ikka on. Uusi ja huvitavaid persoone tuleb kogu aeg peale ka, aga nn vanadest tegijatest tahaksin väga ühel päeval kohtuda näitleja Al Pacino ja moelooja Miuccia Pradaga. Viimasega olen ma küll kohtunud ning temaga peale tema moe-show’d eelmisel suvel backstage’is viisakusväljendeid vahetanud, aga intervjueerida pole teda veel õnnestunud. Sama on Karl Lagerfeldiga – olen temaga kohtunud ja isegi tema ateljees, stuudios ja kontoris käinud, aga intervjuu ootab oma aega.
Ja lõpetuseks. Tunnista ausalt üles, kui suur seos on Sinu värskelt tehtud tätoveeringul, mis kujutab number viit, ning Chanel N°5-l?
Heh, ei ole mitte mingisugust seost. Või noh – ütleme siis nii, et väike seos on, aga kaudne. Number viis on eluaeg olnud minu lemmiknumber. Ja tätoveeringut olen soovinud endale teha viimased poolteist aastat, aga polnud ühtegi head ideed, mis see võiks olla, ja niisama rapsida ei tahtnud – see on ju eluks ajaks! Septembris olin Bratislavas Chaneli uue parfüümi esitlusel ja seal tehti kõikidele soovijatele käele ühekordsed tätoveeringud. Minule „kleebiti” käele number viis. Tegin sellest pilti ja panin Instagrami üles ning mu 20-aastane Inglismaal õppiv tütar, kellel on juba kolm väikest tätoveeringut, nägi seda ja saatis mulle sõnumi, et just number viie ma oma käele tätoveerima peaksingi. Et see sobivat mulle nii hästi! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas ning veel enne 2016. aasta lõppu läksime koos sõbrannaga Jarmo Nuutre juurde ja tegime asja ära. Ma olen nii rahul ja mul on tunne, nagu see number viis oleks juba sünnist saati mu käe peal olnud.
Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna.
Alustame algusest
“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.
Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”
Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.
Korda luues
Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”
Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”
View this post on Instagram
Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”
Hoitud asjad
Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”
Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”
“hõbe” Hõbenõelale
Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”
Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”
Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”
Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”
Sõbrad ja maagiline kaitserüü
Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”
Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.
Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.
Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
