Et ajakirjal Säde ilmus järjekorras juba kolmas number, ei suutnud me jätta tegemata virtuaalset kummardust ühele hämmastavale naisele, kelle „süül” meie moemeediamaastik juba eelmise aasta sügisest sellise pärli võrra rikkam on. Lubage tutvustada Portaili uut rubriiki „KARJÄÄRILUGU” ning selle esimest kangelannat – Kristi Pärn-Valdojat.

Kristi, ma kahtlustan, et noorema põlvkonna moemaanid, kes näiteks värsket Sädet käes hoiavad ja Sinu peatoimetaja veergu loevad, ei pruugi isegi teada, kuidas Sinu ajakirjanikukarjäär alguse sai. Räägi meile.

Tegelikult olen ma tõesti juba lapsest saati soovinud ajakirjanikuks saada. Ja töötada justnimelt AJAKIRJAS. Kui olin umbes 13‒14-aastane, käisin iga päev Raekoja platsi lähedal asuvas antikvariaadis, kus lisaks raamatutele müüdi aeg-ajalt ka Soome naisteajakirju. Jube kallid olid need küll, sest see oli nn komisjonimüük – inimesed, kellele need Soomest saadeti, panid ajakirjad seal siis mitu korda kõrgema hinnaga müüki. Aga mulle need nii meeldisid, et panin kogu taskuraha klantsväljaannete alla huugama ja unistasin, et ühel päeval teen midagi samasugust. Läksingi õppima 20. keskkooli, kus oli kirjanduse- ja ajakirjanduse eriklass ning hakkasin juba kooli ajal kirjutama artikleid ja tegema intervjuusid, mis minu rõõmuks ka avaldati. Minu esimene intervjuu, mis lehes ära trükiti, oli näitleja Rita Rätsepaga ja see ilmus tollases ajalehes Noorte Hääl. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Televisiooni kultuurisaadete toimetuses ja Eesti Ekspressi vahel ilmuvas ajalehes Kulutaja. Sealt kutsuti mind Päevalehe uudistetoimetusse ja siis juba Pühapäevalehte.

Kuidas jõudsid moe- ja iluteemade juurde?

Iluteemadest hakkasin tasapisi kirjutama juba Pühapäevalehe ajal. Kogu see maailm oli seni ju Eestis üsna kättesaamatu olnud ja seda põnevam tundus. 1998. aastal asutati tüdrukute ajakiri Stiina ja mind kutsuti selle esimeseks peatoimetajaks. Sinna tulid ilu- ja moeteemad muidugi juba väga tugevalt sisse. Sealt edasi liikusin ajakirja Stiil ja Mood ning nüüd teen siis Sädet ning neis ajakirjades on moeteema väga olulisel kohal olnud. Aga mind on alati huvitanud just nn taustad: kust trendid tulevad, miks mingi suund eriliseks hitiks kujuneb – nagu praegu näiteks kaheksakümnendad, jne. Samuti moe ajalugu ja inimesed, kes moega tegelevad. See on minu jaoks paeluvam kui lihtsalt uute trendide kirjeldamine.

Millised emotsioonid Sind valdasid, kui said trükikojas esimest korda Sädet käes hoida?

Oh, see oli täiesti kirjeldamatu, tõesti selline tunne, nagu oleks kolmanda lapse sünnitanud! Väga võimas! Üks asi on see, kui ajakiri sulle toimetusse pakkidena kohale tuuakse, hoopis teine on aga oma silmaga näha, kuidas žurnaal trükilindilt maha potsatab. Super!

Anna hea soovitus inimesele, kes soovib end samuti moeajakirja telgitagustest leida.

Väga raske on üht konkreetset soovitust anda, aga mis põhiline – peab olema nii julgust kui ka ideid. Ma saan päris tihti e-kirju inimestelt, kes kirjutavad, et neile Säde kangesti meeldib ja nad tahaksid kaastööd teha jne. Kui ma siis küsin vastu, millest sa kirjutada tahaksid, öeldakse enamasti: „Aaa… ma ei tea, pakkuge mõni teema välja.” Ehk siis reegel number üks – kui sa tahad pakkuda end kirjutama, stiliseerima või mida iganes tegema, siis pane kohe kaasa ka ideed või persoonid, kellest sa kirjutada tahaksid. Ja reegel number kaks – loe ka PÄRISELT läbi mõned selle ajakirja numbrid, mida sa oma lemmikuks tituleerid. Sest paraku tuleb päris tihti ette ka selliseid kirju, kus kiidetakse ajakirja taevani ja siis pakutakse välja mõned teemad, millest on… just meie eelmises numbris kirjutatud. Ja eelpool öeldud julguse all pean silmas seda, et kui sul on ideid ja häid mõtteid, siis ära karda kirjutada ja neid välja pakkuda. Headest artiklitest ei ütle ükski toimetaja kunagi ära.

Mis laadi lugude tegemist Sa ise täna kõige enam naudid?

Mulle päriselt ka meeldib kirjutada erinevaid lugusid, sest ainult ühes teemas püsimine tüütaks mind ruttu ära. Aga jah, kui peab mainima ühte, võib-olla siis intervjuude tegemist, sest inimene huvitab mind ikka kõige rohkem.

Ja ühtlasi võid purustada ka kõige suurema müüdi, mis Eesti moeajakirjandust saadab.

Üldiselt, jah, kõik alati imestavad toimetusse tulles, et oi, ei olegi stanget Gucci riietega ega kroonlühtreid laes ega sametdiivaneid. Ega selles igapäevases toimetamise töös glamuuri palju pole. Istud arvuti taga ja klõbistad. Sama „ebaglamuurne” töö on ka stilistil, kes peab peamiselt marsruudil kauplused-showroom’id-stuudio kottidega mööda linna ringi jooksma.

Näinud ajakirja Säde talvenumbri valmimist, ei saa ma – kõikide Eesti naiste nimel – seda küsimata jätta. Mis tunne oli Ryan Goslingiga samas ruumis viibida?

Hah-haaa, mu mõtted olid temaga Los Angeleses filmi „La La Land” pressikal kohtudes hõivatud peamiselt sellega, mida ta vastab ja kas saab ikka hea intervjuu, nii et midagi muud väga tunda ei jõudnudki. Aga seda peab ütlema, et temas ei olnud sellist Hollywoodi-macho-bravuuri, nagu näiteks Gerard Butleris, kes oli flirtiv, ülevoolav ja ülijutukas. Gosling oli pigem tagasihoidlik, isegi natuke nagu kohmetu ja see tegi ta veel kuidagi eriti võluvaks.

Sa oled tänaseks intervjueerinud nii Woody Allenit kui ka Julianne Moore’i, Emma Stone’i ning Alicia Keysi, rääkimata Morgan Freemanist ning Olivier Rousteingist. Kas on veel üldse inimesi, kellega intervjuud Sa kohe eriliselt püüda soovid?

Ikka on. Uusi ja huvitavaid persoone tuleb kogu aeg peale ka, aga nn vanadest tegijatest tahaksin väga ühel päeval kohtuda näitleja Al Pacino ja moelooja Miuccia Pradaga. Viimasega olen ma küll kohtunud ning temaga peale tema moe-show’d eelmisel suvel backstage’is viisakusväljendeid vahetanud, aga intervjueerida pole teda veel õnnestunud. Sama on Karl Lagerfeldiga – olen temaga kohtunud ja isegi tema ateljees, stuudios ja kontoris käinud, aga intervjuu ootab oma aega.

Ja lõpetuseks. Tunnista ausalt üles, kui suur seos on Sinu värskelt tehtud tätoveeringul, mis kujutab number viit, ning Chanel N°5-l?

Heh, ei ole mitte mingisugust seost. Või noh – ütleme siis nii, et väike seos on, aga kaudne. Number viis on eluaeg olnud minu lemmiknumber. Ja tätoveeringut olen soovinud endale teha viimased poolteist aastat, aga polnud ühtegi head ideed, mis see võiks olla, ja niisama rapsida ei tahtnud – see on ju eluks ajaks! Septembris olin Bratislavas Chaneli uue parfüümi esitlusel ja seal tehti kõikidele soovijatele käele ühekordsed tätoveeringud. Minule „kleebiti” käele number viis. Tegin sellest pilti ja panin Instagrami üles ning mu 20-aastane Inglismaal õppiv tütar, kellel on juba kolm väikest tätoveeringut, nägi seda ja saatis mulle sõnumi, et just number viie ma oma käele tätoveerima peaksingi. Et see sobivat mulle nii hästi! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas ning veel enne 2016. aasta lõppu läksime koos sõbrannaga Jarmo Nuutre juurde ja tegime asja ära. Ma olen nii rahul ja mul on tunne, nagu see number viis oleks juba sünnist saati mu käe peal olnud.

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.