Foto: Teos Marita Liivaku sarjast "Awareness".
Portaili nimel vestles Maritaga Marion Leetmaa, et uurida lähemalt, kes on see naine, kes on ületanud paljude noorte kunstnike jaoks suurima väljakutse – töötada edukalt iseseisva kunstnikuna.
Nendele, kes sind veel ei tea – kes on Marita Liivak?
Olen kunstiga tegelenud terve oma elu ning tänaseks aru saanud, et kunst ongi lahutamatu osa sellest, kes ma olen. See on minu jaoks kõige olulisem asi elus ning see on see, mis suunab ja juhib kõike, mida ma teen. Mulle meeldib vaadelda maailma ja iseennast ning seda läbi kunsti mõtestada. Loon, sest see on minu jaoks ainuõige viis, kuidas olla ja mida teha ning kui olen oma zone’is, siis tunnen, et maailm mu ümber võiks maha põleda, aga mul on ikka kõik hästi. Inimesena olen ülitundlik ja kirglik natuur karmi väliskihiga.
Kuigi kunsti piirid üha avarduvad, oled ise otsustanud jääda klassikaliste vahendite juurde – maal ja lõuend. Mida tähendab tänapäeval maalikunstnik olla?
Kuna mu teekond algas lapsepõlves joonistamisest, siis maalimisse liikumine oli loomulik areng. Maalikunstnik tähendab minu jaoks mõtlejat, mõtestajat või maailma interpreeti. Kunstnikel on privileeg navigeerida omas maailmas, eraldi tasandil, sõltumata sellest, mis ühiskonnas toimub. See annab eelise vaadelda asju kõrvalt, näha kogu maailma ja selle erinevaid äärmusi ning päeva lõpus see kõik oma loomesse teistele nägemiseks panna. Maalikunst on minu arvates võimas platvorm, millega rikastada enda ja ümber olevate inimeste elusid ja tuua välja detaile, mida mõni teine pole võib-olla märganud.
Kas näed, et (maali)kunstiga käib kaasas ka müüte, mida oleks aeg nüüd maha raputada?
Jah, omajagu müüte käib endiselt kaasas. Alustades sellest, et kunstnik on depressiivne alkohoolik kuni selleni, et see pole päris karjäär ja on võimatu edu saavutada. Tunnen aga, et see, kuidas keegi ettevõtmistesse ja tegevustesse suhtub, räägib rohkem inimese enda kui valdkonna kohta. Paljud asjad on elus rasked, aga see ei tähenda, et seda ei peaks tegema. Kunstivaldkonnas tegutsemine võib tunduda keeruline, sest nii nagu ta on loov keskkond, peab ka väljakutsete lahendamisele loovalt lähenema. Kuid minu meelest see ongi kogu iva, miks see on nii lõbus ja miks seda peaks tegema. Kunst on väljamõeldis – see tähendab, et sa saad ise välja mõelda kõik, mida sa teha tahad ja seda siis tehagi.
Milline näeb välja ühe kunstniku (töö)päev?
Ärkan, söön, joon kohvi ja jalutan oma valge amstaffi Lumiga stuudiosse. Seal kütan ahju soojaks ja veedan mõnusalt aega, suhestudes ruumi, lõuendi ja kõigega, mis minus parasjagu toimub. Kogun infot, valmistan tööpinnad ette ning kui tunnen, et olen valmis, hakkan maalima. Sinna on alati kaasatud ka muusika, mis klapib mu meeleoluga kõige paremini ja selliselt see tööprotsess käima läheb. Üks lemmikumaid muusikuid, kes on mu mõtteid läbi aegade toetanud, on Ólafur Arnalds. Kui igapäevaselt mu eelistused artistide ja meeleolu vahel on muutlikud, siis üks asi, mis mind kunagi alt ei vea, on klaverimuusika – see on minu jaoks kodu.
Maalimise ja joonistamise kõrvalt tegelen aga ka näiteks tantsimisega, mängin malet, veedan aega koeraga, käin pidudel, loen investeerimise kohta ning püüan teraapias oma ärevusprobleeme lahendada.
Pealtnäha iseloomustab sinu maale julge värvikasutus ja sensuaalsed figuurid. Milliseid ideid ja lugusid need aga kannavad?
Ideed varieeruvad maalist maalini, aga möödapääsmatult on need mu sisemaailma kajastused. Temaatika mu töödesse tuleb alati minust endast ja sellest, mida ja kuidas ma parasjagu protsessin. Laias laastus täidavad need kahte eesmärki, mis on teineteisega väga tugevalt seotud. Ühelt poolt nii iseennast kui teisi naisi võimestada – panna meid tundma enesekindlana täpselt sellisena nagu me oleme –, ning teisalt tuua tähelepanu vaimse tervisega seotud teemadele. Mitmed minu tööd on ajendatud moel või teisel iseendaga pahuksis olemisest, kuid maali protsess iseeneses on selle probleemi lahendamine ning lõpptulemil jääb näha kulg ja järeldus. Mu maalid ei pruugi alati olla üdini helged, kuid nad on ausad ning neis kajastub intensiivsus, millega ma maailma kogen.
Miks vaimse heaoluga seotud teemad sinu jaoks niivõrd olulised on?
Enda vaimsest tervisest rääkimine kunsti kõrval sai minu teraapiavorm. Tundsin, et kusagil pean ennast avama ning sotsiaalmeedia ja kunst olid ideaalsed platvormid. Mida aeg edasi, seda rohkem sain tagasisidet, et ka vaatajaskond võidab sellest, kui end avan ning see on mind julgustanud aina julgemalt ja avatumalt kaevama endas ja seda ka teistega jagama. Näitan ja räägin sellest, mis tunne on olla inimene – kogu ilus ja valus, ausalt, ilma igasuguste filtriteta. Ebamugavustunne mingites aruteludes on minu jaoks näitaja, et teema tõstatamine on eriti oluline, sest kui mina seda tunnen, siis tunnevad seda teisedki ja muud moodi tabudest läbi ei murra.
Ja lõpetuseks – millega sa täna tegeled ja kuhu edasi?
Vaatan välismaa poole, et minna residentuuridesse, reisida ja koguda oma kogemustepagasisse midagi, mis rikastaks elu ja kunsti ning seejärel seda teistegagi jagada. Juba mõnda aega on küpsenud ka idee ühest mahukamast isikunäitusest, kuid millal ja millisel kujul, selle jätan veel saladuseks.
Marita Liivaku tegemistega saad kursis olla jälgides Instagramis kontot @maritaliivak.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
