Tänasest on Fotografiskas avatud sügishooaja teine näitus “Kakssada aastaaega”, mis on põhjalik ülevaade fotograaf Arno Rafael Minkkineni tööst viimase viie aastakümne vältel 30 eri riigis. Soome-Ameerika päritolu kunstniku tööd, milles ta kasutab alati ka oma keha, väljendavad looduse ja inimese omavahelist suhet.

Näitus ise ei anna otseselt kronoloogilist tutvustust fotograafi loomingust, samuti pole tegemist retrospektiivnäitusega. Selle asemel keskendub üle 50 aasta isepäiselt tegutsenud kunstnik oma töödes eksistentsiaalse inimseisundi kujutamisele. Näituse kuraator Ellen K. Willase sõnul teebki fotograafi eriliseks see, et alates Minkkineni varajastest teostest 1970. aastate alguses kuni tänapäevani on tema kunstiline käekiri püsinud ajatu ja esteetiline. “Ma ei tea kunstiajaloos kedagi teist, kelle nägemus, järjekindlus ja vilumus üle viiekümne aasta sedavõrd vankumatuna oleks püsinud. Kuigi tema fotosid võib kontseptuaalselt seostada kunstnikega nagu Bruce Nauman, Lucas Samaras ja Cindy Sherman, on Minkkinen siiski Minkkinenina nii ainulaadne, et ei mahu teiste raamidesse,” tutvustab Willas.

Fotografiska kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents leiab, et fotokunstniku looming sobib näituste sügistalvisesse hooaega just oma põhjamaisuse tõttu, kuna pildiline meeleolu on meie kohalikule vaatajale tuttav. “Arno Rafael Minkkinen on elav klassik, kes oma puhtas ja mustvalges esteetikas toob publikuni kaunid ja karged vaated nii Soomest kui ka kaugematest paikadest. Tema tööd on kui poeesia, mis jutustavad sügavatest tunnetest, mis meid loodusesse tõmbavad,” kirjeldab Loorents.

Ta lisab, et Fotografiska Tallinn soovib kindlasti jätkata Soome kunstnike tutvustamisega. “Pentti Sammallahti kõrval on Minkkinen juba teine meie naabermaa tipptegija, keda saame oma maja galeriiseintel uhkusega näidata. Ta on inspiratsiooniks ja eeskujuks paljudele”.

Arno Rafael Minkkinen sündis 1945. aastal Soomes Helsingis, kuid emigreerus kuus aastat hiljem Ameerika Ühendriikidesse. Pärast kolledži lõpetamist 1970. aastal hakkas ta autoportreesid pildistama, samal ajal töötas ta Madison Avenuel reklaamikirjutajana. Praegu on Minkkinen Massachusettsis asuva Lowelli kunstiülikooli emeriitprofessor ja Helsingis Aalto kunsti-, disaini- ja arhitektuuriülikoolis dotsent. Ta on aastakümneid tegutsenud rahvusvahelise kuraatori, lektori ja esseistina ning korraldanud töötubasid maailma erinevais paigus. Minkkineni teoseid on avaldatud ja eksponeeritud mitmel pool maailmas, sh enam kui 75 silmapaistvas muuseumis ja kogus nagu Pompidou keskus, New Yorgi kaasaegse kunsti muuseum (MoMA), Tokyo Metropolitan Museum of Photography, Kiasma kaasaegse kunsti muuseum Helsingis ja Moderna Museet Stockholmis.

Näitust “Kakssada aastaaega” näeb Tallinna Fotografiskas 24. septembrist kuni 30. jaanuarini.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.