Homsest, 30. oktoobrist võõrustab Fotografiska Rootsi ühe legendaarsema fotograafi Anders Peterseni näitust “Lehmitzi värvid”. Hamburgi kirevas sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus jäädvustatud intiimne ja aus fotoseeria on tõstnud Peterseni Euroopa tunnustatumate fotograafide hulka. Lisaks fotodele eksponeeritakse näitusel kontaktkoopiaid, mis avavad noore Andersi värvilise kaamerataguse ja loomingulised mõtisklused. 

Fotod näitusel “Lehmitzi värvid” on jäädvustatud Hamburgi sadamapiirkonnas 1960. aastate lõpus. Kohas, kus 23-aastane tulevane fotograaf leidis “päris” õhkkonna, mida ta oli ihalenud. Café Lehmitz asus samal tänaval mitmekümne ööpäev läbi avatud bordelliga ja paigas, mis ei maganud mitte kunagi. See kant oli ristteeks väga erineva loomuga inimsaatustele kellelt laiem ühiskond keeras pilgu eemale: madrused, sadamatöölised, kohalikud elanikud, prostituudid, noored rändurid või vanurid, kes taaselustasid oma noorust. See oli koht, kus kõik olenemata oma valikutest või taustast said tunda end ühena. 23-aastane Petersen võeti avasüli vastu.

Petersen veetis teismelisena sadamapiirkonnas kuus kuud ning aastaid hiljem, siis juba Christer Strömholmi fotokooli üliõpilasena, pöördus ta sinna tagasi, et oma sõprade portreed üles pildistada. Vanasse kohtumispaika Hamburgi Scandi Bari jõudes selgus, et suuremat osa neist enam seal ei olnud: nad olid kas surnud või edasi liikunud. Gertrud, üks vähestest, kes oli sinna veel jäänud, otsustas Andersi viia ühte veelgi kaugemal Reeperbahnil asuvasse kahtlase kuulsusega kohta.

See oli Café Lehmitz, mille kundedega Petersen 1967–1970. aastatel tutvust tegi ning kus ta pani 1970. aastal neljaks päevaks üles oma esimese näituse. Baaripidaja Kurti nõusolekul pandi 350 fotot knopkadega seina peale ning igaüks, kes end pildil ära tundis, võis pildi kaasa võtta. Petersen hoidis koopiad fotodest raamatu jaoks alles ning üsna varsti teati seda fotoalbumit kõikjal maailmas. 1978. aastal avaldatud raamat tõstis esile ühiskonna kõige haavatavamad liikmed, keda oli kujutatud hellalt, tundlikult ja hoolikusega. See muutis portreed universaalselt äratuntavaks ja ajatuks.

“Anders Peterseni mustvalged fotod on oma olemuselt dokumentaalsed, aga samas intiimsed ja hüpnootilised. Fotod peegeldavad üht konkreetset ajastut Hamburgi sadamapiirkonna ajaloos, aga tema fotokäekiri on andnud olulise panuse dokumentaalfoto kui kunstivormi arengusse,” räägib Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht, mille poolest on näitus eriline. “Ta ei pildistanud ühiskonna äärealade elulaadi, vaid inimesi, kes olid valmis kaamera ees jagama autentset hetke nende endi elust. Fotograafina tähendas see eelkõige sideme loomist inimestega, keda ta parasjagu pildistas. Tema fotod pole seega inimestelt röövitud hetked, vaid intiimsed ja ehedad olustikuportreed.”

Anders Peterseni näitus “Lehmitzi värvid” on Fotografiskas avatud 30. oktoobrist kuni 7. veebruarini 2021. Näitus on valminud koostöös kuraator Angie Åströmiga.

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.