25-minutilise filmikese on üles filminud ei keegi muu kui Marc Jacobsi abikaasa Nick Newbold, kellega koos Jacobs isolatsioonis viibis – ja loomulikult koos paari kahe koera, Neville’i ja Ladyga, kes samuti filmis üles astuvad. Filmi mõte ei olegi muu, kui jutustada meeleolukat visuaalset lugu sellest, kuidas veetis Jacobs koroona kõrgajal oma aega New Yorgi Merceri hotellis. Nii näebki filmis hotelli sissekolimist, take-away friikartulite söömist, raamatute lugemist, koerakeste vannitamist ning loomulikult sedagi, kuidas Jacobs oma maniküüri ja silma- ja habememeigi (jah, te lugesite õigesti) tegemise oskusi lihvib. Kuna hotelliga käivad ikkagi kaasas erinevad töötajad, siis astuvad nemadki lühifilmis üles – kuid seda loomulikult Marc Jacobsi enda kehastuses.
Vaadake meelelahutuslikku ekraniseeringut siit:
Blazy tõlgendas seda pärandit selgelt ja kaasaegselt. Kollektsioonis kohtusid klassikaline meremeherõivas, kuurordile omased komplektid ja loomulikult õhtune elegants. Show avas 1926. aasta väikese musta kleidi uus versioon, mille arhiivijooniselt leitud tagumine lips oli muudetud põrandani ulatuvaks clutch’iks. See oli taaskordne hea näide Blazy lähenemisest: ajalugu oli olemas, kuid ei mõjunud otsese kordusena.
Mereteemat jagus kollektsioonis ka aksessuaaridesse. Ujumismütsid, karbikujulised kõrvarõngad, merihobumotiivid, tikandid, kummisaapad ja “merineitsikleidid” lõid selge Biarritzi meeleolu. Samas hoidsid tviidid, siidist foulard-komplektid, raffiaseelikud ja triibud kollektsiooni praktilise ja Chanelile omasena.
Moemaailm aplodeeris kollektsioonile püstijalu – ja seda igati põhjusega. Blazy Chanel mõjub ka selles kollektsioonis enesekindlalt, olles oma koduses Biarritzis värske, kerge ja hästi läbimõeldud.
Dokumentaalis kohtab tegelasi, kes kõik loodavad oma suurele läbimurdele, ent kelle liikumine moemaailma äärealadel mõjub kohati korraga nii traagiliselt, koomiliselt kui ka kõnekalt. Nii astuvad filmis üles näiteks Casey Spooner, Violet Chachki ja Michelle Elie – figuurid, kelle kaudu avaneb maailm, kus tuntud nimede lähedus võib näida peaaegu omaette kapitalina. Tulemus ei ole klassikaline glamuuridokk, vaid pigem aukartuseta pilk sellele, millest moetööstus ise alati rääkida ei armasta.
Filmi on kirjeldatud ausa ja provokatiivse vaatena moemaailma telgitagustesse – sinna, kus ovatsioonide kõrval eksisteerivad ka edevus, rollimängud ja lakkamatu soov olla järgmine suur nimi. Just see teeb “Moetööstuse paablist” ebatavaliselt teistsuguse moefilmi: see ei idealiseeri, vaid vaatleb.
Uuri seansi kohta lisa Facebookist.