Foto: Häppening/Jane Vogt

Moestilisti olulisusest läbi Liisi Koiksoni ja Rita Ray silmade

Rita Ray

Mood on eneseväljendusvahend, esteetiline võimalus rääkida lugusid, illustreerida oma tujusid, näidata iseloomu ja väljendada oma väärtushinnanguid. Läbi ajaloo on muusikud ehitanud oma kuvandit kasutades riietust ühe olulise tahuna tervikust. Kes suudaks unustada muusikaajaloo ajaloolisemaid lavariietusi – Cheri säravaid kabareelikke valikud, David Bowie julgeid avantüüre ja Madonna koonusrinnahoidjat? Kuid kõigi nimetatud artistide lavariietus on midagi hoopis teist võrreldes nende igapäevase stiiliga. Seda põhjusega – kontekst dikteerib valikuid. 

Veebiajakirja HÄPPENING peatoimetaja Kaisa Tooming võttis kätte ja uuris, kuidas mõjutab mood muusikute riidevalikuid lavalaudadel ning rääkis Portaili tarbeks Jazzkaarel esinevate säravate lauljataride Liisi Koiksoni ja Rita Rayga nende igapäevastest valikutest ja moestilisti olulisusest.

Liisi Koikson

LIISI KOIKSON: “Moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!”

Liisi, milline on Sinu suhe moega?

Minu moeteadlikkus on alati olnud 50/50 mugavusega pooleks. St, et natuke jälgin, mis värvid ja lõiked hetkel toimivad, aga kõigega pimesi kaasa ei lähe. Pean kõike enda küljes järgi proovima enne, kui ostuks läheb. Kasvasin üles Kilingi-Nõmmes, kus oli täpselt üks väga väikese valikuga riietepood ja uute asjade ostmine ei olnud 90ndatel väikses linnas nii igapäevane kui praegu. Kandsin palju ema ja õe õmmeldud riideid ja õnneks ei olnud ma mõjutatud brändi hullusest või ei olnud riietuse võrdlemine ka koolis kunagi teemaks. Rohkem hakkasin rõivavalikutele tähelepanu pöörama siis, kui kolisin Tallinnasse ja hakkasin ise raha teenima. Mulle tundub, et noorena on stiil oluline selleks, et visuaalsete märkidega anda teada, kuhu sa kuuluda tahad. Noored on ju tihtipeale välimusega palju julgemad kui oma tegelike väljaütlemistega ehk siis see on nagu eelinfo, et ma tahan olla emo, aga ärge mu käest veel küsige, millest emod räägivad või mida mõtlevad. Mina ise olen kõõlunud kaltsukaid tuulavast leebest hipsterist hirmkalleid Dieseli nahktagisid ja Furla kotte armastava linnapreili radadel. 

Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks? 

Teleprojektides on Karolin Kuusik väga palju abiks olnud! Ühel hetkel sattusin kokku Kristin Liiasega, kes sobis mulle inimesena hästi ja on väga abivalmis kaasamõtlema,  arvestab olukorda ja hoiab ka niisama tuju üleval. Olen teda mõnel suuremal kontserdil abiks kutsunud, sest lihtsalt ei ole endal aega ega tahtmist olnud visuaalse poolega tegelda – moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda! 

Väga tihti toimub 30 minutit enne kontserti lava taga muusikute vahel vestlus stiilis: “Mis sa arvad, kas see sobib kokku?” Siis pead teistele nõu andma ja ise ka nõu küsima ja lõpuks pole ikkagi kindel, kas see mis sul seljas on selle lava ja valgusega toimib. Selle pärast ongi tohutu kergendus, kui Kristin appi tuleb ja aitab planeerida. Annan kogu vastutuse talle. Näiteks eelmise aasta Jazzkaare avakontserdil olin mina vokaalsolist, aga Kirke Karja klaveril ja Mingo Rajandi kontrabassil olid kogu kava juhtfiguurid. Ehk teisisõnu, ma ei tundnud, et olen laval kõige olulisem. Kristin aitas leida meile ühise valge pintsaku-vesti joone, mis tõi meid sellest 12-pealisest ansamblist visuaalselt esile. Väga lihtne valik, aga toimis imehästi. 

Mida aitab saavutada hea stilist? 

Ikka selleks, et kõikide sisuliste ideede ja ülesannete kõrval, mis peaksid kontserdi andmisel primaarsed olema, ei peaks muusikud ka välise pärast muretsema. Sa tead, et sul on midagi ilusat ja isiklikku anda, ning lavale astudes võid olla kindel, et ka visuaalne pool on läbimõeldud ja täiendab kogu kontserdikülastaja kogemust. 

Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?

Et kõik värvid ei sobi näo juurde, aga võivad toimida seeliku või pükstena. 

Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad? 

Hetkel veel ei ole, aga kui oma keha jälle ainult endale saan, siis tahaksin kindlasti avastada uut eesti moodi, nii Lilli Jahilod kui Iris Janvieri, kui Tanel Veenret.

Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon/eeskuju?

Pikalt on meeldinud Daria Werbowy, lihtsalt see, kuidas ta kõike nii loomulikult ja vabalt kannab ja kõik tundub hästi istuvat. Ja ta on minu ealine, kes tunneb ennast mugavalt nii kapuutsis kui õhtukleidis. Vajadusel šikk, võimalusel looduslaps. 

Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?

Väga meeldisid Ene-Liis Semperi disainitud linnahallis lavastunud etenduse“Grease” 50ndate stiilis kleidid. Need olid minu mõõtude järgi tehtud, istusid nii hästi ja tõesti toetasid mu rühti. Pluss selliseid kleite saab nii harva kanda, et see oli tõeline tütarlapse unelm. 

Rita Ray

RITA RAY: “Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.”

Milline on Sinu suhe moega? 

Kuni eelmise aasta alguseni olin suhteliselt suvalise stiiliga! Enamik riideid, mida kannan, pärineb teise ringi poodidest. Lisaks olen endale ahnitsenud ka pärleid näiteks Fankadelikust või mõnest muust vintaaži poest. Ei poolda riiete suurt ületootmist ning pigem ostan asju, mida näen end kandmas pikalt. Eks ma siiani kannan igapäevaselt ikkagi seda, mis on mugav. Esinemiskostüümidega olen aga teinud päris suure muutuse tänu Jane Mändsoole. Ja kahtlemata pärast temaga kohtumist olen rohkem hakanud tähelepanu pöörama moele üldiselt. Siiski on mulle alati meeldinud rohkem vanemate ajastute rõivad, kui hetkeline kõrgmood. Eriti imponeerib Hollywoodi kuldaeg, 60ndate prantsaslik Bardot’lik stiil ning ka 70ndate disko glitz & glam. Õnneks on praegu ka vanal “uus tulemine”. Näen et hetkel on väga kuum teema alt laienevad püksid. Sellega tuleb meelde üks vestlus sõbrannaga, kus arutasime, et alt lainevad püksid ei tule enam eales moodi tagasi. Vot sulle, säh! 

Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks? 

Mind on stilistikaga aidanud väga palju Jane Mändsoo, kes ei ole mitte suurepärane stilist, vaid ka imeline inimene. Ta tajub mind olemuslikult väga hästi! Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid. 

Mida aitab saavutada hea stilist? 

Eelkõige inimest ja tema keha komplimenteerivat riietust. 

Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?

Šoppa Humana Vintages ja ära vali kõige turvalisemat eset – julge katsetada! 

Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad? 

Mul on olnud võimalus kanda näiteks Lilli Jahilo loomingut. Äsja toimunud Tallinn Music Week’il oli mul seljas imeilusalt särav Lilli Jahilo kleit. Lisaks on ka üsna pea ilmuvas muusikavideos näha tema loomingut. Aga palju kõmu on pakkunud eesti moemaastikule Anneliis Reili, kelle rõivaid oli mul samuti au kanda selles samas muusikavideos. 

Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon?

Olen üpriski hektiline oma lemmikutega, aga jälgin tavaliselt, mida lemmikartistid kannavad. Näiteks meeldib mulle Lana Del Rey unistav stiil. Imetlen naisi, kes ei defineeri oma ilu vaid paljastamisega. 

Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?

Lemmikriietus oli kindlasti Eesti Muusikaauhindade galal, kus kandsin Fankadelikust laenatud punast litrirohket kleiti, punaseid kindaid ning kuldseid kontsakingi. See oli samuti Jane poolt valitud. Kogu look oli nii glamuurne ning särav, ilmselt seetõttu on see ka mu lemmik. 

Särav Liisi Koikson esineb kontserdiga “Väike järv” festivalil Jazzkaar 10. oktoobril kell 16:00 Vabal Laval ja 11. oktoobril kell 17:00 Pärnu Kontserdimajas. 

Soulidiiva Rita Ray esineb festivalil Jazzkaar lausa kolmel korral. 8. oktoobril kell 19:00 Põlva Kultuuri -ja Huvikeskuses. 9. oktoobril kell 23:30 Fotografiska Tallinnas ja 11. oktoobril kell 22:00 Vabal Laval. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Eva Saar | Rene Jakobson.

Eva Saar laste jazzifestivalist: kogu valdkonna jaoks on oluline, et publik püsiks noor

Kolm aastat tagasi kutsus festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga ellu Tallinna laste jazzifestivali Kräsh, mis toimub tänavu 1.–2. juunil Eesti Noorsooteatris. Nii Kräshi kui Jazzkaare pikaaegne turundusjuht Eva Saar ütleb, et lastele oli oma muusikafestivali vaja eelkõige selleks, et neid varakult muusika juurde tuua ja Eesti kontserdipublikut noorena hoida.

Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?

Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.

Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.

Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?

Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.

Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.

Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?

Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.

Fotod: Susann Kõomägi.

Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).

Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt? 

Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut —  süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse! 

Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas? 

Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.

Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt! 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Anna Kaneelina | Sadu-Triste Juurikas.

Anna Kaneelina: “Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud pikk.”

Laupäeval, 26. aprillil paneb Jazzkaare tihedale festivalinädalale võimsa punkti Anna Kaneelina. Anna Kaneelina debüütalbum ilmus kuus aastat tagasi ja tõi neli Eesti Muusikaauhindade tiitlit, sealhulgas aasta albumi ja aasta naisartisti tiitli. Nüüd on ta laval, et tuua kuulajateni oma värske looming – ja sellest Portail temaga vestleski.

Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?

Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.

Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?

Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.

Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?

Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.

Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?

Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.

Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?

Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.

Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?

Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.

Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?

Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne.  Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata. 

Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid