Foto: Maison Martin Margiela
Nimelt on valmis saanud Reiner Holzemeri käe all valmiva dokumentaalfilmi treiler, milles tõesti on – pärast nii pikka „peidus olemist” – kuulda ka Martin Margiela enda häält. Need, kes moemeedia ning -dokumentaalidega rohkem sina peal, teavad kindlasti, et Martin Margiela on üks ütlemata müstiline nähtus, lausa enigma. Paljud moeringi inimesed näiteks arvavad siiani, et teda tegelikult ei olegi olemas. Just nii hästi on ta suutnud oma isikut varjata.
Kuid tänavu peaks see „enigma” end siiski näole andma, või kui mitte näole, siis vähemasti räägib moekunstnik oma moemärgist ning sellestki, miks otsustas sellest maailmast enam kui kümme aastat tagasi lahkuda. Samuti teevad valmivas dokumentaalis kaasa mitmed tundud moeinimesed, teiste seas ka Margiela kunagine mentor Jean Paul Gaultier.
Millal täpselt aga film linastub, see on hetkel veel küsimärgi all. Seni, kuni meie selle välja uurime, vaadake teie kõnealust treilerit:
„Brigitte Bardot’ fond teatab sügava kurbusega oma asutaja ja presidendi, maailmakuulsa näitleja ja laulja proua Brigitte Bardot’ surmast, kes otsustas loobuda oma mainekast karjäärist, et pühendada oma elu ja energia loomade heaolule ning oma fondile,“ seisis avalduses. Teates ei täpsustatud Bardot’ surma aega ega kohta.
Bardot’ näitlejakarjäär algas 1956. aastal ning samal aastal linastunud film „Jumal lõi naise“ tõi talle üleilmse kuulsuse. Bardot’st sai kiiresti üks oma ajastu äratuntavamaid filmistaare, kelle ekraanipilt ja isikuvabadust rõhutav hoiak raputasid 1950. aastate rangete kommetega ühiskonda. Kuigi tema filmikarjääri saatsid mitmed kassahitid, jäi kriitikute tunnustus pigem tagasihoidlikuks. Bardot’d on nimetanud „ülimaks seksisümboliks“, kelle kurvikas figuur ja vabameelne eluviis tekitasid oma aja kohta enneolematut vastukaja. Ometi tüdines Bardot peagi avalikkuse tähelepanust ning otsustas kõik senise seljataha jätta.
Vaid 39-aastaselt taandus ta filmimaailmast ning asus elama eraklikku elu Prantsuse Riviera kuurortlinnas Saint-Tropez. 1986. aastal asutas Bardot loomade kaitsele pühendatud fondi, millest kujunes üks mõjukamaid loomakaitseorganisatsioone Euroopas. Just seda eluetappi pidas Bardot ise oma kõige olulisemaks pärandiks.
Kokku on 7. novembril avatava festivali põhiprogrammis seitse, Just Filmi kavas kolm ja PÖFF Shortsi kavas kuus võistlusprogrammi ning publiku ette jõuab 111 maailma- ja 31 rahvusvahelist esilinastust.
Lisaks saab näha maailma kõige tuntumate festivalide auhinnatöid ja Oscari-soosikuid Chloé Zhao „Hamnetist” Kaouther Ben Hania „Hind Rajabi hääleni” – just viimane, 5-aastase palestiina tüdruku hukkumise lugu Gaza sõjas pakkus tänavusel Veneetsia festivalil kõige rohkem kõneainet.
17 filmi PÖFFi kavast on esitatud parima mitteingliskeelse filmi Oscarile. 13 filmi kuulub Euroopa filmiakadeemia aasta parimate filmide eelvalikusse.
Fookus on tänavu pühendatud Katalooniale ja ajendatud selles Hispaania regioonis valmivate filmide üha kasvavast rahvusvahelisest mainest. Ekraanile jõuab 29 pikka ja 4 lühifilmi klassikast kõige värskemate töödeni välja.
Luubi all on ka Austria filmikunst – kummardusena sealse filmi järjepidevusele ja mitmekesisusele.
Eriprogrammidest on kavas veel „Seistes koos Ukrainaga”, „Vana kuld. Klassika ärkab ellu”, „Öised värinad”, „Screen Internationali kriitikute valik” ja „TV Beats”, eraldi programmid on pühendatud ka keskkonna- ja spordifilmidele ning Jessica Hausnerile ja Juozas Budraitisele.
Eesti režissööride pikkadest filmidest jõuavad maailmaesilinastuseni Eeva Mägi „Mo Papa”, Vladimir Loginovi „Ööäär”, Indrek Spungini „Õnn on elada me maal”, Katrina Lehismäe „Kadunud tähed”, Volia Chajkouskaya „Süsteemist väljas” ja Andres Luidre „Lõpuni välja”.
Kahe ja poole nädala jooksul toimub Tallinnas ja Tartus kokku 876 seanssi.
PÖFF toimub 7.–23. novembrini. Tutvu PÖFFi programmiga siin.
