Foto: Getter Kuusmaa
Annikky, sinu sotsiaalmeedia otseselt ei avalda, millega sa igapäevaselt tegeled. Kas paljastad meile selle saladuse?
Võin paljastada küll! Ma töötan Euroopa Komisjonis majandusteemade pressiesindajana, nii et igapäevatöös tegelen hoopis teistsuguste teemadega kui blogis – Kreeka kriis, Itaalia eelarvepoliitika, Euroopa Majandus- ja Rahaliidu areng. Ma muidugi ei varja, et ma blogi pean, aga meelega ei tee seda oma nime alt: töö eeldab, et hoian need kaks asja teineteisest lahus.
Mida aga sinu blogist ja sotsiaalmeediast kindlasti välja loeb, on sinu armastus moe, ilu ja raamatute vastu. Alustame moest – kuidas see suhe alguse sai?
Ma ei mäleta, kust see huvi alguse sai, aga põhikooli lõpuks oli see kindlasti juba olemas. See oli vabariigi alguse aeg, nii et omanäoliselt riides käimiseks tuli vaeva näha ja kombineerida. Mu pere võimalused olid üsna tagasihoidlikud, mistõttu mind huvitas alati, kuidas minimaalsete vahenditega maksimaalselt mõju saavutada. Kuigi ma armastan endiselt ilusaid ja huvitavaid riideid, on mu huvi moe ja stiili vastu täna analüütilisem. Mulle meeldib mõelda selle üle, kuidas inimesed riides käivad, mida see neile tähendab, kuidas see ajas muutub, miks ja kust tulevad trendid. Välimine ei peaks kunagi varjutama sisu, kuid mood ütleb alati midagi oma aja ja stiil inimese kohta.
Aga ilumaailm? Sest sa oled tänaseks kui tõeline iluentsüklopeedia!
Ilu on mul pisut hilisem huvi ja ka siin on mu enda eelistused muutunud: aastaid tagasi tundus põnev eelkõige meik ja võimalus end selle abil iga päev uuesti luua. Näohooldus polnud mu prioriteet ja tihti juhtus, et kukkusin voodisse koos oma kirsipunaste huulte ja sädelevate silmadega. Nüüd jätan meigi korralikult eemaldamata ehk kord aastas, kui sedagi, ja teen vahet salitsüül- ja glükoolhappel. Küllap see tuleneb osaliselt elufaasist, mil naha tervis tundub järjest olulisem ning meigiga ei viitsi iga päev jännata. Pean muidugi tunnistama, et mu huvi nahahoolduse vastu on üle keskmise obsessiivne, aga see tuleb vast eelkõige isiksusetüübist – kui mind miski huvitab, siis tahan selle kohta absoluutselt kõike teada, olgu see iidse Mesopotaamia ajalugu või retinooli toime.
Artikli fotodel näevad lugejad sind H&Mi tänavuses Conscious Exclusive sügiskollektsioonis. Palju sind see kollektsioon ja kontseptsioon kõnetab?
Keskkond ja kliimamuutused on mulle aastaid väga tähtsad olnud ning kunagine keskkonnaministeeriumis töötamine ainult süvendas mu veendumusi. Tore, et kliimateemat hakatakse lõpuks ka Eestis tasapisi tõsiselt võtma. Moetööstusel on oluline osa selles, kus me täna oleme, ning sellepärast on väga oluline, et suured brändid oma vastutust tõsiselt võtaksid. Keegi neist pole täiuslik, kuid minu meelest tuleb toetada neid, kes püüavad õiges suunas liikuda. See tähendab nii jätkusuutlikumaid materjale, säästlikumat tootmist kui ka selliseid kollektsioone, mida saab kanda aastaid, mitte kuid.
Kujunes sul pildistamise käigus välja ka kollektsiooni absoluutne lemmikkomplekt?
Ma kipun instinktiivselt alati kalduma kõige dramaatilisemate esemete poole – brokaat ja litrid ei ole mind kunagi hirmutanud ja neid oli ka seekord tore kanda. Kuid lõpuks oli mu lemmik piltidel hoopis lihtne must sametpintsak. Ja see pruunikirju minikleit on üks neid asju, mis riidepuul rippudes erilist muljet ei jäta, kuid seljas on ühtaegu nii mugav kui ka efektne.
Antud seeria on üles pildistatud Parrot MiniBaris. Millises keskkonnas sa ennast pigem mugavamalt tunned, kas värvikirevalt ekstravagantses või malbelt minimalistlikus?
Mõlemas. Kui mu stiilil on mingi läbiv joon, siis see on mitmetahulisus. Mulle meeldib väga Portaili maitsekalt vaoshoitud esteetika ja armastan minimalismi, lihtsalt mitte iga päev. Mõnikord tunnen lausa füüsilist vajadust kanda midagi suurt ja värvilist. See kõlab väga klišeelikult, aga ma tõesti tunnengi end ühtviisi hästi nii maani õhtukleidis kui ka teksades.
Kui Portaili lugeja peaks sattuma Brüsselisse, siis mis on need kohad, mida sa neil kindlasti külastada soovitaksid?
Kes satub Brüsselisse kevadel, võiks käia Laekenis, vaatamas kuninglikke kasvuhooneid. Galeries Royales Saint Hubert on küll turistirohke, kuid visuaalselt vinge koht window shoppinguks. Parimat hipsterkohvi pakub My Little Cup, kus on imetore atmosfäär ja ülihead saiakesed, vanakooli kokteiliks on hea paik L’Archiduc kergelt kulunud Art Deco vaibiga.
Ja lõpetuseks: 5 raamatut, mida soovitaksid Portaili lugejatel vihmasel sügisõhtul ette võtta?
Lihtsalt kaasahaarava loo austajatele on soovitus number üks Madeline Milleri „Circe”, olen seda soovitanud kõigile oma sõpradele ja seni on kõik nautinud. Loodetavasti ilmub see lähiajal ka eesti keeles. Eesti autoritest sain viimati elamuse Joonas Sildre graafilisest romaanist „Kahe heli vahel”, mis räägib Arvo Pärdi elust. Ulmesõpradel palun tungivalt lugeda N. K. Jemisini „Lõhutud maa” triloogiat, mille esimene osa on „Viies aastaaeg” – täiesti vapustav. Väga tahaks, et eestlaste lugemislaual oleks nii Angela Saini „Superior” kui ka Steven Levitsky ja Daniel Ziblatti „How Democracies Die”. Esimene on silmiavav ja väga loetav ülevaade sellest, kuidas rassistlikud teooriad tekkisid ning kahjuks endiselt õilmitsevad ning teine selgitab, kuidas demokraatlikud riigid sammhaaval autokraatlikeks muutuvad. No ja kui Margaret Atwoodi „Teenijanna lugu” on veel lugemata, siis nüüd on hea aeg – selle järg “The Testaments” ilmus täpselt nädal tagasi. Ups. Kuus tuli.
Aitäh, Annikky!
H&Mi Conscious Exclusive kollektsioon jõuab eksklusiivselt müügile H&Mi e-poodi 26. septembril.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.
Kunstnik paljude annetega
Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.
2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist.
Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini
Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.
Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.
Igavese tasakaalu otsingul
Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.
Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.
Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?
Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.
Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?
Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.
Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.
Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?
Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.
Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?
Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.
Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.
Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?
Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.
Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?
Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.
Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?
Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.
Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?
Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.
Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.
On sul seoseid ka Eestiga?
Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.
Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.
