Nädala pärast startiv moefilmide festival MoeKunstiKino toob nii Tallinnas kui Tartus kinoekraanile dokumentaali “McQueen”, mis on terviklikem ja põhjalikem moedisainer Alexander McQueenist valminud linateos. Filmile teeb enne seansse sissejuhatuse kodumaine moelooja ja illustraator Britt Samoson.

“See on kahtlemata kõige olulisem sel aastal valminud moeteemaline dokumentaalfilm ning mul on siiralt hea meel, et saame seda ka Eestis näidata,” kinnitab festivali juht Helen Saluveer. “Nii eredaid tähti satub moemaailma harva ning seetõttu on oluline neid sähvatusi ka aastate pärast mäletada.”

Festivali korraldajad võtsid ühendust filmi režissööri Ian Bonhôtega, kelle sõnul tuli teemale läheneda äärmise delikaatsusega. 2010. aastal endalt elu võtnud moelooja paljud lähedased on siiani leinas. “Kõige rohkem üllatas mind vahest see, kui paljud inimesed teda ikka veel taga igatsevad: sõbrad, perekond ja moetööstuse inimesed,” tunnistas Bonhôte. “Rääkisime väga paljudega, kes eelistasid ise kaamera ette mitte jääda, kuid jagasid meiega lahkelt infot ja videomaterjali, mis aitas meil teha McQueenist tõetruud portreefilmi.”

“Mõju, mida McQueen kogu maailmale avaldas, on üsna hämmastav,” leiab ka Britt Samoson. “Mina oma ringkonnas ei teagi disainereid, kes ei oleks saanud temast ühel või teisel moel puudutatud.”

Film “McQueen” peegeldab moelooja loomingu metsikut ilu, julgust ja elujõulisust. See on intiimne pilguheit radikaalse ja lummava moegeeniuse ühtaegu piinatud ja lennukasse maailma, mille mõju moemaailmale on olnud mõõtmatu.

Vaata filmi treilerit:

MoeKunstiKino filmiseansid toimuvad Tallinnas kinos Sõprus, eriseanss ka Tartu Elektriteatris. Lisainfo filmide ja programmi kohta on veebilehel www.moekunstikino.ee.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.

Maikuu teises pooles jõuab Kai kinos vaatajateni kunstniku Paul Kuimeti kureeritud filmiprogramm, mis on loodud dialoogis näitusega “Lahtivõetud vaade”. Filmid linastuvad neljal õhtul – 16.–17. ning 23.–24. mail. Kõik seansid algavad kell 18.00 ning on osa näituse publikuprogrammist.

Filmiseanssidele eelneb kunstnikupoolne sissejuhatus, kus Kuimet avab filmide valiku tagamaid ja jagab mõtteid, millele vaatamisel tähelepanu pöörata. “Filmiprogrammi on jõudnud filmid autoritelt, kes mulle on ühel või teisel perioodil väga olulised olnud nii peavoolu kui eksperimentaalsemat sorti filmikunstis” ütleb Paul Kuimet.

Filmiprogrammist leiab põhjamaist huumorit, kaasaegse kino klassikat kui ka kunstnikufilmidele pühendatud õhtu. Näitamisele tulevad täispikad mängufilmid “Teispool lootust” (Aki Kaurismäki, 2017) ja “Elevant” (Gus van Santi, 2003) ning dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day” (Rirkrit Tiravanijalt, 2017).

Programmis linastuvad mänguflmid, “Teispool lootust” ja “Elevant”, käsitlevad tuntud autoritele omasel kunstilisel viisil olulisi ühiskondlikke teemasid. Kaurismäki üks poliitiliseim linateos vaatleb Euroopa pagulaskriisi, tehes seda aga autorile omase nukruse ja põhjamaise huumori kaudu. Gus van Sant käsitleb noorte vaimset tervist, isolatsiooni ja relvavägivalda, uurides vägivalla põhjuseid läbi argipäevase ja distantseeritud vaatepunkti. Mõlema filmi teemad on aktuaalsed ka tänases Eesti ühiskonnas.

Kuimeti koostatud filmiprogrammi teeb eriliseks kunstnike filmide toomine suurele ekraanile.

17. mail linastub eriseanss “Fragmendid: kunstnike lühifilmid”, kus on ühe õhtu jooksul võimalik tutvuda viie kaasaegse kunstniku loominguga. Sel õhtul tulevad näitamisele Luke Fowleri “Mum’s Cards” (2018), Tris Vonna-Michelli “River Thames: Spooling & Splicing” (2026), Sini Pelkki “Embarkation” (2011), Marge Monko “Dear D” (2015) ning Sara Seijn Changi “Brussels, 2016” (2017). 

Kuimet, kes töötab ka ise filmiga on programmi koostades silmas pidanud, et “ühelt poolt võiksid esitletavad filmid laiendada näituselgi käsitletud teemasid nagu arhiiv, lapsevanemlus, kunstniku elukutse ja sellega kaasnev vastutus, ning teisalt võiks kunstnikufilmide linastus anda kõlapinda otsingulistele vormidele liikuvas pildis, mida Eestis liiga tihti ei esitleta”.

Progammi lõpetab Tai päritolu tunnustatud kunstniku ja filmitegija Rirkrit Tiravanija dokumentaalfilm “Karl’s Perfect Day”. Tegemist on poeetilise ja hübriidse linateosega, mis jälgib üht näiliselt lihtsat päeva Berliinis elava rootsi poeedi Karl Holmqvisti elus. Tiravanija kasutab warholilikku vaatlusmeetodit, et rõhutada argiste hetkede rütmi ja väikeste žestide poeetikat, mis kujundavad ühe inimese „täiusliku päeva“. Tiravanija osaleb tänavusel Veneetsia biennaalil, kus ta juhib Katari paviljoni rahvusvahelist koostööprojekti.

Kinoseanssidele pääseb sama päeva näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad ingliskeelsete subtiitritega või inglisekeelsete filmide puhul ilma subtiitriteta. Uuri lisa kai.center.