Kus siis veel kui mitte Tartuffil saab näha midagi nii eksootilist nagu Filipiinide filmikunst. Just sellest kaugest riigist pärit draama „Sunshine” toob suurele vabaõhuekraanile PÖFFi armastusfilmide festival, mis avatakse 4. augustil Tartu Raekoja platsil. 

Berliini filmifestivalil parima noortefilmi Kristallkaru võitnud linateos jutustab teismelisest iluvõimlejast, kes avastab enne olümpiamängude katsevõistlust, et on rase – riigis, kus abordid on keelatud. „Pole võimalik vaikida, kui sa kuuled kõiki neid hirmsaid lugusid,” on öelnud režissöör Antoinette Jadaone ise oma filmi kohta, mis põhineb intervjuudel rasedaks jäänud või selleks tehtud filipiini teismelistega, keda ei toeta sellises olukorras isegi nende oma vanemad, rääkimata seadusest. „„Sunshine” ei jäta kedagi ükskõikseks,” kirjutab Tartuffi programmijuht Edvinas Pukšta filmi saateks.

Kokku tuleb festivali ajaks Tartusse kerkivas Eesti suurimas vabaõhukinos tasuta näitamisele 12 filmi. Nende seas film, mis küsib, kuidas armastavad ja mida kardavad noored inimesed ühes maailma suurimas linnas Soulis, kus on üle 10 miljoni elaniku? Vastuse annab oma romantilises komöödias „Armastus suurlinnas” Lõuna-Korea režissöör E.oni. Tema film esilinastus eelmise aasta lõpus Toronto filmifestivalil ja kogus Lõuna-Koreas ligemale miljon vaatajat.

Ühe pealtnäha ideaalse suhte mürgiseks muutumise anatoomiat käsitlevad oma romantilises komöödias „Armastan sind igavesti” USA režissöörid Cazzie David ja Elisa Kalani. „Värske ja stambivaba,” on iseloomustanud seda maailma filmitööstuse juhtivaid väljaandeid Variety. 

Spordisõpru võiks rõõmustada Horvaatia režissööride Danilo Šerbedžija ja Ljubo Zdjelarevići film „Midagi enamat kui mina”, mis jutustab korvpallilegend Dražen Petrovićist, kelle pühendumine korvpallile oli nii suur, et sellest sai ühtaegu nii tema suurim armastus kui needus. Muide, oma elu viimase mängu mängis üheks Euroopa kõigi aegade andekaimaks korvpalluriks peetud mees 1993. aastal Eesti koondise vastu. 

Juba varem välja kuulutatud filmidest jõuavad Raekoja platsi vabaõhuekraanile Richard Linklateri „Uus laine”, mis ühtlasi avab festivali, ning armastusfilmide klassikat esindavad Charles Chaplini „Kullapalavik”, Michael Curtize „Casablanca”, Jacques Demy´ „Cherbourg´i vihmavarjud”, Claude Lelouchi „Mees ja naine”, David Lynchi „Loomu poolest metsikud”, Richard Linklateri „Enne päikesetõusu” ja Baz Luhrmanni „Romeo ja Julia”. 

Dokumentaal- ja lastefilmide programm linastub Tartu Elektriteatris.

Juba 20. korda toimuv Baltikumi suurim vabaõhufilmifestival Tartuff leiab aset 4.–9. augustini. Traditsiooniliselt on kõik seansid vaatajatele tasuta.

Vaata Tartuffi filmide kohta lisa tartuff.ee.

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.