Foto: Riina Varol
“Kujuta ette, et tuled EKAsse õppima ja tahad rahulikult väiksemõõtmelisi aksessuaare teha ja siis esimese kursuse kirsiks tordil, kui suvine meri juba käeulatuses, antakse sulle eksperimentaalvormi kursuse raames ülesanne kastist välja mõelda ja luua enneolematult suur kontseptuaalne vorm. Selline kursus näitab, kes ujub randa ja kes pääseb kastist välja,” võtab kokku juhendaja Flo Kasearu.“Me sukeldusime pea ees hulljulgete ideede laborisse – meeletu kogus tunde kulus materjaliga katsetamistele, millest lõpuks kasvasid välja suurejoonelised moevormid. See tõestas, et ühest kangest algmaterjalist on võimalik miljon uut ideed välja võluda,” lisas Liisi Eesmaa.
EKA moe-, tekstiili- ja aksessuaaritudengid lähtusid oma eksperimentaalses vormiloomes teemast “kaitse”, mis on praegusel keerulisel ajal nii universaalne märksõna. Projekti eesmärk oli tudengeid loominguliselt inspireerida ja suunata looma kunsti ka kõige ootamatumatest materjalidest. Sellest tulenevalt hakkas kilomeetreid pikk hävitamisele mõeldud Premia metalne jäätisepakend ja Viking Life-Saving Equipment Estonia AS mahakantud merepäästevarustus otsima mõtestatud vormi ning looma uut elu. Laevadelt pärit varustuse seas olid ka aegunud termokotid, mis lisasid tinahalli maailma juurde verkjat oranži.
“Meie kursust iseloomustab suur tahtejõud,” räägib aksessuaaritudeng Mai Riin Salumaa. “Aine toimus pandeemia tõttu väga raskel ajal ja kõik olid ääretult tublid, et selle lõpuni suutsid viia. Lisaks iseloomustab antud kursust mitmekülgsus, mis tähendab, et iga üks mõistis “kaitse” teemat väga erinevalt ja leidis viisi kuidas läbi materjali töötluse enda mõtet teostada.” Moeriala tudeng Toomas Samuel Silmbaum lisas, et üheks aina kasulikumaks oskuseks praeguses ühiskonnas kujunes näha potentsiaali olemasolevas – mitte mõtlematult juurde toota. “Aga näha potentsiaali jäätisepaberis? Vot see oli paras väljakutse! Kapriisne materjal tahtis teadlikku lähenemist, sest muidu see lihtsalt purunes ja tööd tuli otsast alustada. Lõpuks avastasin, et kui neli kihti materjali omavahel kokku sulatada, siis see on piisavalt tugev, et saaksin enda idee ellu viia. Nii kuluski minu teose “Always behind you” tegemiseks suisa 1400 meetrit jäätisepaberit, 300 meetrit traati ja 17 meetrit soojaveetoru.”
Olgu lisatud, et tänavuste moeskulptuuride ja artefaktide loomise käigus leidis uut kasutust ühtekokku 2500 meetrit pakendit, 50 soojakotti ja 35 meetrit nööri, lisaks päästeveste. Samuti väärib märkimmist, et esmakordselt on näituse fotod trükitud Lipuvabriku lipukanga jääkidele, andes näitusele veel kestlikumad mõõtmed fotode väljapaneku osas. Lisaks annab riidele trükkimine võimaluse näitusel peale Viru Keskuse kahe nädalast vaatemängu veel edasi elada, kuna mustrilisest kangast saab luua midagi uut ja kantavat. Selleaastase näituse muudabki eriliseks just selle roheline jalajälg, mis on tõeliselt minimaalne, sest ka eksponeerimisplatvormid kui peegelpinnad on teise ringi materjal.
Näituse avaüritus toimub Viru Keskuse aatriumis 17. veebruaril kell 14:30. Näitus jääb avatuks 3. märtsini.
Lisaks Mai Riin Salumaa ja Toomas Samuel Silbaumile on näitusel oma töödega väljas Alice Pärtelpoeg, Anna Abrosimova, Carl-Rasmus Õunaste, Joanne-Heleene Sõrmus, Julia Korovina, Kaileen Palmsaar, Karin Nahkur, Katariina Seepter, Kristjan Lindsalu, Liis Laanisto ja Liisbet Karjel.
Prahas sündinud ja Rootsis elanud Kary H. Lasch (1914-1993) oli julge ja avatud looja, kes võitles hetkede eest, mida tabada soovis. Tänu sellele möödus tema karjäär staaride tagatubades, Cannesi filmifestivali kütkestava glamuuri südames ja maailmakuulsate kunstnike seltsis – paikades, kuhu pääsesid vaid valitud. Lasch lähenes oma elukutsele teatava huumoriga, olles vajadusel tõsine, kuid kui olukord seda vähegi lubas, siis lõbus ja absoluutselt pöörane. Nii on Lasch end fotograafia ajalukku talletanud läbi veidruste, tempude ja seikade, mida ainuüksi tema korda suutis saata.
Laschi loomingu keskmes seisab Cannes ühes filmifestivaliga – superstaaridest, režissööridest, ajakirjanikest ja pillavast küllusest koosnev elav organism, mida ilmestasid seiklejad maailma eri paigust. Fotografiskas tuleb esitlusele ligikaudu 75 teost tema fotokogust, mis teevad tagasihüppe Cannesi tähesäras siravasse maailma ning jutustavad erakordseid lugusid võrukaelast fotograafi tegemistest maailmastaaride keskel.
Fotografiska kaasasutaja ja näituste juhi Maarja Loorentsi sõnul kajastub Laschi fotodel ajastu, mida koheldakse teatava nostalgia, imetleva igatsuse ja tundega, et siis oli kõik võimalik. “Kerge lohakus ja boheemlaslik hoolimatus, elu nautimine ja huumor – need on märksõnad, mis seda näitust kõige paremini iseloomustavad. Seejuures kroonib kõike elegants ja hea maitse, liites fotodel maailma kultuuri ja filmitööstuse, kunstielu ja elukunstnikud. Ennekõike on see näitus aga austusavaldus ühele ääretult põnevale isiksusele, kes jättis meile oma 500 000 teosest koosneva hiiglasliku fotokogu ja hiilgavad lood sellest, kuidas tal õnnestus saada kaamera ette isikud, kes olid paljudele kättesaamatud. Kary lood räägivad sellest, et kui sul on kindel siht silme ees ja uks sinu ees kinni lüüakse, on alati võimalus kasutada teist ust või leida mõni muu loominguline viis oma eesmärk siiski ellu viia,” sõnas Loorents.
Näituse avamisega seonduvalt on publikul võimalik külastada ka eriüritust – 20. aprillil kell 15.00 toimub Fotografiskas erituur Michel Hjorthiga, kes oli Kary H. Laschi lähedane sõber ning on tema arhiivi üks omanikest. Hjorth on näituse avamise puhul Tallinnas ja kohtub Eesti publikuga, et vesta Karyst põnevaid lugusid ning avada näituse telgitaguseid.
Kary H. Laschi näitus jääb avatuks septembrikuu alguseni.
Pontone galerii juhataja ja näituse kuraator Sandra Veinla sõnab: “Mul on väga hea meel, et pärast aastaid Londoni kunstimaailmas töötamist, on mul viimaks võimalus koostööd teha Eesti kunstnikega ja panustada Eesti kultuuri tutvustamisesse väljaspool Eestit. Tõnis Saadoja ja Kristi Kongi on mõlemad erakordsed kunstnikud, kelle loomingut on meil suur rõõm esmakordselt ühisel näitusel esitleda ja Ühendkuningriigi publikule tutvustada. Mõlema kunstniku looming haakub hästi nii galerii ajaloo kui tulevikuplaanidega.”
Pontone galeriil on juba 90ndatest aastatest alates olnud tugev side realistliku ja fotorealistliku keelega maalikunstiga. “Sellesse traditsiooni sobitub suurepäraselt Tõnis Saadoja, kelle tehnilised vormiotsingud ja süstemaatiline lähenemine arendavad seda stiili edasi äärmiselt põnevas suunas,” räägib Veinla. “Oleme juba mõnda aega otsinud ka tugevat abstraktset maalikunstnikku, kellega koostööd teha ning Kristi Kongi looming on täpselt see, mida lootsime oma programmi lisada. Oleme väga suures elevuses sellest, et Kristi loob näituse jaoks meie Fitzrovia galeriisse ka ruumiinstallatsiooni, väljudes maalides lõuendilt seintele ning kaasates tervet galeriiruumi.”
Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja on maalikunstnikud ning kolleegid Eesti Kunstiakadeemias, kuid oma tööstiililt teineteisest üsna erinevad. Kuigi nende ateljeed asuvad kõrvuti, siis ühist näitust ei ole neil veel olnud. Maikuus toimuva näituse jaoks Pontone galeriis on nad maalinud töid, mille põhiteemaks on põhjamaade ning Eesti kultuuris sümboolselt oluline taevas.
Kristi Kongi maalib ja loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Tema loomingu keskmes on värvid, valgus ja ruum. Tema tööd, mis on tihti rekonstruktsioonid kindlatest paikadest, töötavad tugevalt emotsionaalse mälu mehhanismil, pakkudes võimalust taaskogeda möödunud situatsioonide värvi ja valgust. Töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit.
“Minu maalide lähtepunktideks on taevad ja kohad. Taevas, mis justkui on meie kohal ja igal pool justkui sama, kuid tegelikult on seal suur erinevus, kas taevas asub Põhjamaades või siis asub see taevas hoopis troopilises Mehhikos,” räägib Kongi. “Värvid on neis taevais täiesti erinevad. Londonis näitusel saavad need taevad kuidagi ilusti kokku. Ja asuvad nad korraks justkui maailma keskpunktis – Londonis.”
Kongi lisab, et kuigi tema ja Tõnise visuaalsed keeled on täiesti erinevad, siis talle tundub, et maalidel on kokkupuutepunkte päris palju, olgu selleks siis mõte kohast, ajast või taevast. “Mingid maailmad saavad maalidel justkui kokku. Ja see on minu jaoks paeluv,” sõnab ta. “Seda näitust ettevalmistades tundus kõik kuidagi loogiline, et just meie maalid omavahel ühes ruumis kokku saavad ja omavahel kõnelevad.“
Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Näitusele “Lost Summer Skies” jõuavad maalid kahest seeriast, mis teineteist toetavad – arhitektuurilise elemendiga monokroomsed maalid ning suvetaeva motiiviga tööd.
“Mind huvitab lakooniline maalikäsitlus, tinglik värvus ning ruumi ja tasapinna suhe, nähtava ja nähtamatu tasakaal, mis madala kontrastiga maalis väljendub uduses, sordiini all kumavas motiivis. Portreteeritud hooned ei ole samast ajast, samast kohast ega samas stiilis, aga vaateid neile hoonetele ühendab sarnane metafüüsilise ruumi kvaliteet, geomeetriline struktuur, tühja mittefunktsionaalse ruumi meeleolu,” räägib Saadoja. “Uutes maalides, mis Londoni näitust silmas pidades on loodud, on tähelepanu all maalitehnilised variatsioonid sarnase motiivi raames. Motiivi osas on kõik kuus maali videvikus suvetaevast. Maastikumotiivile olen maalis lähenenud viimase aasta pooleteise jooksul ning etüüdid taevastest ja pilvedest on selle osa. Ma olen kahe suve jooksul pildistanud Eesti suvetaevast, mis on siinse looduse kontekstis omaette ruum, mis talvisel pimedal ajal enamasti suletuks jääb. Pilvede maalimine on serva pidi kui abstraktse maali komponeerimine, värvid, struktuur ja ruumilisus on kohati sama tinglikud. Teisalt hoiavad realistlikud aistingud sidet mälupiltidega põhjamaa suvest.”
