Käesoleva nädala neljapäeval, 20. aprillil avatakse Vaal galeriis Marit Ilisoni isikunäitus „Ootamine”. Näituse temaatikaks on tõsiasi, et käesolev aeg on kiirem, ärevam ja silmapilksem kui kunagi varem, kuid siiski ootame pidevalt, et miski muutuks, lõppeks, saabuks, ootame uut stimulatsiooni, mis tooks rohkem põnevust või hoopis leevendust.

Tajupõhisel ja kohaspetsiifilisel näitusel „Ootamine” on pealtnäha trafaretne alguspunkt, kuid selle mõistmiseks peab peatuma, võtma argikiirusest aega ning vaatlema ja süvenema. See on nagu meditatsiooniharjutus, mis tõmbab sujuvalt hetkesse, argimürast eemale, olema „siin ja praegu”. Tegelikult tekib teos iga vaatleja peas ning näituseelamus algab juba otsusest galeriisse minna.

Marit Ilison sõnab: „Minu jaoks on oluline leida ja esitleda lihtsaid elemente, millele tähenduse andmisel võib edastada väga sügavaid mõtteid ja tundeid. Olen näitusele sobivat ruumi otsinud pikalt ning minu arvates sobitub see kohaspetsiifiline töö ideaalselt Vaal galerii keskkonda ja konteksti – galerii asub südalinnast eemal, mis juba eos loob aja dimensioonis soodsad tingimused, galeriisse minekuks peab võtma aega ning näitust ei saa jooksu pealt kogeda. Samuti on käesolev näitus küpsenud ja oma aega oodanud alates 2011. aastast, nii on ka teos ise sõna otseses mõttes oodanud aega, mil avalduda.”

Marit Ilison on kunstnik, ettevõtja ja Kristjan Raua kunstipreemia laureaat, tema näitus „Ootamine” on osa 7. Tallinna rakenduskunsti triennaali satelliitprogrammist. Triennaal on rahvusvaheline kunstisündmus, mille käigus rakenduskunstnikud ja disainerid mõtestavad aega ja selle erinevaid käsitlusi. Tänavuse triennaali peanäitus „Ajavahe. Time Difference” on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud 21.04−23.07.2017.

Marit Ilisoni näitus „Ootamine” avatakse 20. aprillil kell 17.00 Vaal galeriis ning see jääb avatuks 20. maini. Rohkem infot näituse kohta leiab ürituse Facebooki leheküljelt https://www.facebook.com/events/130825174122064/.

Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

13. augustil ootab Telliskivi Loomelinnak kunstisõpru ainulaadsele õhtule, kus Telliskivi Loomelinnaku Galeriis avatakse kaks eriilmelist näitust. Kell 17.30 alustab Inessa Saaritsa soolonäitus “Graveeritud metsad”, sellele järgneb kell 18.00 Liisa Kanemägi näitus “Labase ja püha piiril”. Mõlemad kunstnikud on avamisel kohal, pakkudes publikule võimaluse kohtuda loojatega ning kogeda kaht väga erinevat, kuid sügavalt mõtlemapanevat kunstimaailma ühe õhtu jooksul.

Inessa Saaritsa uus pimetrükkide seeria “Graveeritud metsad” moodustab kaardi valitud Eesti metsade üraskikahjustustest. Aasta vältel on kunstnik kogunud Eesti metsadest puukoort ja välja töötanud meetodi, millega trükkida korjatud puukoorte üraskimustreid paberile. Kuigi üraskid on metsa eluringi vajalikud lagundajad, on nad viimaste ülisoojade aastate tõttu suutnud kasvatada suve jooksul ühe põlvkonna asemel kolm, ohustades eriti kuusepuude püsimist.

Saaritsa näitusele jõudvad pimetrükid toovad esile erinevate üraskiliikide peened käigumustrid, kuid tähistavad ka trükitud puude surma. 

Liisa Kanemägi on moekunstnik, kes lõpetas 2022. aastal magistrikraadiga Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala. Tema loomingus on ühendatud materjali väärikas kulumine, peene detailitaju ja julge esteetika. Kanemägi uurib, kust jookseb piir inimese ja rõiva vahel ning kuidas peegeldub selles inimese suhe tema materiaalsusega.

Kanemägi näituse “Labase ja püha piiril” ainelised seisundid – ollus ja pits – kutsuvad mõtisklema labaste ja üllaste vormide ning kõrgemate ja madalamate eksistentsi ilmingute üle.

Mõlemad näitused jäävad Telliskivi Loomelinnaku Galeriis avatuks kuni 12. oktoobrini.