Foto: Liis Lemsalu | Leon Metsallik.
Räppar villemdrillemi tutvus läbi oma ihuprodutsendi Karl Killingu Soome produtsendiga Wille Mannilaga, kes on hetkel põhjanaabrite muusikatööstuses tõusev nimi. Mõni nädal hiljem oldi juba ühes Tallinna stuudios. Villemi sõnul tal sel hetkel otseselt uue loo alget ega inspiratsiooni ei olnudki: “Nagu tavaks juba kujunenud, siis läksime stuudiosse ilma kindla eesmärgita, et lihtsalt muusikat luua. Algselt oli demol ka minu poolt tehtud teine salm, kuid päris kiirelt sai selgeks, et see on see laul, kus võiks ka kellegi teise energia olla. Üks asi viis teiseni ja juba järgmine hetk kogusin julgust, et enda demo ja ideed esitada kõige tugevamale kodumaa naisartistile, shooters gotta shoot. Kaua mööda ei läinud ning peatselt olimegi juba stuudios ning viimistlesime laulu lõpuni. Saan julgelt öelda, et Liisiga laulu tegemine on olnud mu bucket list’is juba mitu aastat – ehk iga asi omal ajal ning nüüd on selle aeg!”
Liis lisab, et lugu on kaasahaarav ja mänguline ning talle meeldis selle demo kohe esimesest kuulamisest: “Mõnikord juhtub nii, et kuuled oma häält loos ka siis, kui seda seal veel tegelikult ei ole – täpselt nii oli ka seekord. Ka stuudios kulges kirjutamine väga ladusalt: puuduvad killud said kiiresti ja loomulikult paika. Minu arvates sai see pusle kenasti kokku pandud ja usun, et siin on midagi nii Villemi kui ka minu fännidele.”
Laulule valmis Robert Parelo käe all ka visuaalselt isikupärane muusikavideo. Video ei püüagi asju selgitada – pigem tunda, anda edasi meeleolu, kus oled nagu seespool peidus ja maailm keerleb väljaspool täistuuridel ning ise vaatad seda justkui teatrit läbi uduste akende. “See on hetk, kus reaalsus ja väljamõeldis hakkavad segunema ning jääb alles vaid see habras pinge nende kahe vahel. Me ei näe ega tunneta välist kunagi täiesti selgelt – ja see ongi loo osa, mis jääb vaatajatele tõlgendada,” sõnavad loojad.
An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.
Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.
Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.
EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”
Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.
Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!
