Teist aastat järjest on Pimedate Ööde filmifestivali debüütfilmide võistlusprogrammis esindatud Eesti film. Oma esimese pika mängufilmiga „Mind on kaks” tulevad välja Raul ja Romet Esko – tegu on maailmaesilinastusega.

„Kaksikutest filmitegijad teevad filmi kaksikutest filmitegijatest, kes tahavad teha maailma parimat filmi kaksikutest,” kuulutab eneseiroonilise filmi juhtlause. See on lugu vendlusest, lapsepõlvest ja suureks kasvamisest läbi kaksikute silmade. Mullu osales debüütfilmide konkursil Eeva Mägi film „Mo Mamma”, mis pälvis žürii äramärkimise. Kokku on tänavuses programmis 11 debüütfilmi, millest seitsme puhul on tegu maailma- ja nelja puhul rahvusvahelise esilinastusega.

Debüütfilmide võistlusprogrammi juhi Triin Trambergi sõnul ühendab mitmeid filme see, et maailmale vaadatakse läbi absurdi prisma. „Väga palju on irooniat nii enese kui ka ühiskonna suhtes. Samuti on olulisel kohal inimsuhted ja seda just eri vaatenurkadest nähtuna,” ütles ta filmides käsitletavaid teemasid kokku võttes.

Valiku noorimad autorid on 25-aastased Eskod, vanim 52-aastane flaam Dimitri Verhulst – viimane on ka Tallinna saabuvatest autoritest kõige nimekam, aga mitte filmitegija, vaid kirjanikuna. Tema raamatuid on tõlgitud 30 keelde, eesti keeles on ilmunud poolautobiograafiline romaan „Kahju olnud asjadest”, millel põhineb ka Felix van Groeningeni film „Ebaõnnestujad”. Tema raamatute põhjal on vändatud veel filmid „Problemski hotell” (rež Manu Riche) ja „Ingel” (rež Koen Mortier).

Verhulsti esimene film režissöörina kannab pealkirja „Peiepidu”: kui kadunukest hakatakse maamulda sängitama, saabub ootamatult notar, kes teeb teatavaks lahkunu viimase soovi – maetagu ta kaugesse ja tundmatusse kohta nimega Wettelen! Algab musta huumoriga vürtsitatud sürreaalne matusemarss, mis raputab põhjalikult perekondlike suhete alustalasid.

Kava kaugeimad filmid on pärit Põhja- ja Lõuna-Ameerikast. Tšiili režissööri Diego Figueroa psühholoogiline põnevusfilm „Šaakalite naabruskond” viib aastasse 1978, kui Tšiilis valitses sõjaväeline diktatuur ja uute salapäraste naabrite tõttu puruneb ühe vaikse mehe elu, jättes ta silmitsi varjatud õudustega.

Mehhikot esindab Urzula Barba Hopfneri film „Corina” – tujutõstev lugu naisest, kes julgeb mugavustsoonist välja astuda ja oma suhet hirmutava maailmaga muuta. Kanada režissööri Jerome Joo „Krantsid” on südamlik lugu Kanadas elavatest Korea immigrantidest, kes võtavad elus aluseks indiaanlaste uskumuse, et metsikud koerad valvavad perekonna üle nagu kaitseinglid.

Valikus on ka lähinaabrite filmikunst, Läti režissööri Signe Birkova „Lootos” – unenäoline ajalooline fantaasia, milles tummfilmirežissööril tekib lähedane suhe vampiirliku prouaga, kellel on varjatud plaan. Peaosas Leedu näitleja Severija Janušauskaitė, kes on laiemale publikule tuntud telesarjast „Babülon-Berliin”.

Pimedate Ööde filmifestival toimub tänavu 8.–24. novembrini. Tutvu kogu debüütfilmide võistlusprogrammiga siin.

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.