Foto: Valentin Yordanov
Taavi, alustame sellest, kus sa praegu omadega oled ja mida teed?
Hetkel elan ikka veel Taanis, täpsemalt Odenses ning elan igavat täiskasvanuelu. Kõlab küll ehk antiklimaktiliselt, aga ma olen juba aastaid mööda maailma ringi rabelenud ning õpingutele pühendunud, nüüd on aeg asjad natuke stabiilsemaks sättida.
Kas sa praegu aktiivselt moodi ka lood?
Aktiivselt mitte. Parimal juhul teen aeg-ajalt paar eritellimust või enda elukaaslasele drag show’de jaoks kostüüme või stilistikat, aga moeerialasel tööl ma hetkel ei ole. Plaan on küll mingil ajal tulevikus enda brändile taas kord hing sisse puhuda, aga see ei ole praegu esmatähtis.
Kuidas õpingute ajal taanlased – ja miks mitte rahvusvahelised õppejõud – sinu moeloomingusse suhtusid?
Päris hästi ning võiks öelda, et analüüsivalt: Taani disainiskeenel on isikliku maitsega päris vähe pistmist. Nimelt, Taani moedisaini õppesüsteemi puhul peab arvestama seda, et ükskõik mida kummalist lood, peab selle asja ka lõpuks maha müüma. Kui on juurde kirjutatud loogiline viis, kuidas enda loodut turule paisata, on kõik okei. See tähendab küll, et enamus disainiõpilaste loodavaid tooteid on päris igapäevased ja igavad, ent kui ka midagi meelierutavamat kollektsioonidesse sisse satub, siis korraliku taustatöö tulemusel võib hea tulemuse ka taoliste projektide eest kokku kraapida. Õppejõud on VIAs vähemalt minu kogemuste järgi meeldivalt neutraalse suhtumisega ning annavad igakülgset abi, vaatamata võib-olla tõsiasjale, et sinu isiklik disainistiil nende omaga ei ühti.
Milline oli suhtumine Eesti Kunstiakadeemias?
Kui ma kunagi ammu veel Kunstiakadeemias õppisin, siis oli tolle kooli ajaloos päris nukker peatükk: kool üle linna laiali, ning tundus, et ka õppetöö oli tol ajal veidi pilla-palla. Peamiselt on meelde jäänud erinevus Kunstiakadeemias viljeletava nn „moekunsti” ning VIAs õpitud moedisaini vahel. Kunstiakadeemia eelis oli äärmiselt kunstipõhine ning puhtalt looja enda inspiratsioonile toetuv lähenemine toodetele, kuid paraku tähendas see ka olukorda, kus reaaleluga oli õppetööl väga vähe pistmist: eriti müügi ning toodete reaalselt valmistamise osas. Lisaks eelistas suhtumine küll loomingulist lähenemist, aga kui rõivaste valmistamiseks läks, oli mentaliteet: „Teed nii, nagu meie ütleme, sest muud moodi ei saa.” Kui ma poleks ise enne Kunstiakadeemiasse suundumist näiteks korralikult õmblema õppinud, oleks olukord sootuks hädine olnud ja enamus loovust osade õppejõudude suhtumise taha jäänud.
Üks sinu lõpukollektsiooni komplekt jõudis RuPaul’s Drag Race’i UK saatesse – mis sinu ülejäänud kollektsioonidest on saanud?
Eks neid juppe ole siia-sinna pudenenud veel. Mõned on müüdud, mõned on ära kingitud ning mõned ekstravagantsemad asjad on mu enda garderoobis. Üldiselt ma originaaleksemplare ei müü, kui just ei ole tegu väga spetsiifilise tootega, ning eelistan pigem kliendile soovi järgi custom-rõiva valmistada.
Kui palju hoiad silma peal noortel moeloojatel siin Eestis?
Olen Eestist eemal olnud juba piisavalt kaua, nii et kontaktid ja tutvused on hakanud kaduma. Varem hoidsin Eesti moeskeenel ikka silma peal ja vaatasin ka ERKI Moeshow, Tallinn Fashion Weeki ja muude moeetenduste kajastust, kuid hetkel olen sellises punktis, kus ma ei tea noorematest enam kedagi. Sama teema on ka muu kultuuri, kaasa arvatud muusikaga. Viimane kord, kui ma näiteks „Eesti laulu“ vaatasin, siis teadsin vast ühte-kahte artisti, teised olid kõik minu jaoks tundmatud näod.
Paljudel Eesti moemärkidel on olnud aastaid eesmärk jõuda Skandinaavia turule. Kas Skandinaavia turg tahab meie moodi – on meid skandinaavlastele vaja?
Skandinaavia mood on üks kummaline elukas. Olen tähele pannud, et vähemalt Taanis on poodidest saadav kaup omavahel äravahetamiseni sarnane. Võid võtta ühest kauplusest rõivakomplekti ja seda kõrvalpoes sama hinnaga müüa, ning keegi ei pilgutaks silmagi. See tähendab, et kui põhjamaade turule, või siis konkreetsemalt Taani turule õnne otsima minna, on väga hästi vaja tajuda, mis just sel hetkel siin trendikas on, ja rinda pista hulga juba kanda kinnitanud suurte brändidega, kelle disainikeel ning brändi-DNA on omavahel võrdlemisi sarnane. Ehk et turg on juba päris tugevalt küllastunud. Kas Skandinaavia turg tahab meie moodi? Ma usun, et neil pole meie moe vastu midagi. Kas meid ka neile vaja on? Otseselt mitte, kuid proovida ehk võib ja heale disainile on lõppude lõpuks alati ruumi.
Mis oli viimane asi, mille disainisid ja valmis õmblesid?
Paar kuud tagasi õmblesin endale paar paari pükse.
Nimeta oma kolm lemmikkohta Taanis.
See on keeruline ülesanne. Taanis on väga palju ilusaid kohti, kuid ma arvan, et oluline oleks välja tuua Põhja-Taanis asuv Thy rahvuspark, üle Aarhusi linna kõrguv Arosi kunstimuuseumi vaateplatvorm koos Olafur Eliassoni Vikerkaarepanoraamiga ning VIA ülikoolist üle tee asuv keset muruvälja kõrguv Ingvar Cronhammari koletu skulptuur Elia.
Ning lõpetuseks. Kas leiad täna ikka veel, et olulisem on erialast tööd teha, mitte endale meelepärast kunsti luua?
Ma usun küll. Eks kunstiga on hea tegeleda, aga paraku ei jaksa keegi seda loodud kunsti tihtipeale ära osta: nagu ma ka varem mainisin, on moedisainil ja -kunstil suur vahe. Parim on küll see, kui loodav kunst ning müüdav toode omavahel ühilduvad, kuid sellist nišši on päris keeruline leida.
Raamat „Minu Taani: Eesti viiking trussikuid õmblemas” on saadaval raamatupoodides üle Eesti.
Reti, millest sa laulad ja mis sind inspireerib?
Mind inspireerib väga palju – inimesed minu ümber, suhted, mentaalne seisund, noorte läbielamised, aga muidugi ka hea muusika, head filmid, head näitused, kunst, maailm meie ümber. Kõik sellised asjad, millega ma tunnen, et paljud teised saavad ka suhestuda. Lisaks kõigele sellele tekib mul laval lauldes enda loominguga mingi muu kontakt ning ma laulan välja ja peegeldan oma häälega ainult seda, mida ma sellel hetkel tunnen. See teeb minu jaoks laulmise ja muusika eriliseks. See loob täieliku terviku kooskõlas selle hetkega, kus parasjagu loomingut esitan.
Kuidas mängib sinu muusikuteel rolli koreograafiataust?
Ma arvan, et koreograafiataust on üks suuremaid plusse, mis live-artistil saab olla. See annab mulle oskuse liikuda laval esteetiliselt ning on tekitanud minus füüsilise enesekindluse. Ma oskan oma keha kasutada, seda kontrollida, anda edasi energiat, toetada enda laulmist. See on lihtsalt üks suurepärane praktiline oskus ja väga oluline eneseväljenduse jaoks. Ja siinkohal ei arva ma, et kõik artistid peaksid hakkama lisama oma repertuaari suuri trikke ja kombinatsioone. Aga füüsiline kohalolu on sama oluline kui vaimne ja ma leian, et vähemalt minu jaoks on selle saavutamine kõige loomulikum läbi tantsukunsti.
Millise artisti loomingule ja karjääriteele vaatad enim alt üles?
Neid artiste on palju – Michael Jackson, Stevie Wonder, Samara Joy, George Benson, George Duke, Aretha Franklin, Luther Vandross, The Emotions. Nemad on minu jaoks loominguliselt kõige suuremad mõjutajad. Iga kord, kui nende muusikat kuulan, leian midagi uut, põnevat, inspireerivat. Ma olen tänulik, et tänapäeval on muusika nupuvajutuse kaugusel, sest tänu sellele ma saan alati ennast nende artistide muusikamaailma viia. Väga noore ja naiivse artistina tahaksin uskuda ja usungi, et kui kohelda muusikat südameasjana, siis tuleb ka edukas karjäär.
Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks?
Tuleb välja, et minu viimane parim kontserdielamus ongi mu kõige hiljutisem – käisin TMW Jazzilaval kuulamas Pennar Projectit. Mulle meeldib näha laval siiraid inimesi, kes teevad kindlalt oma asja. Sellist siirust tihti ei näe. Ja kui lisada sinna veel suurepärane omalooming, siis olengi täiesti rabatud. Pennar Projecti kontsert oli täiesti suurepärane ja ma juba väga ootan, et neid Jazzkaarel uuesti kuulama minna. Elamus missugune!
Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed su Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?
Soovin, et inimesed lahkuksid hea tuju ja hea meelega. Ma soovin oma esinemiste ja muusikaga luua atmosfääri, kus inimesed tunneksid ennast vabalt ja tahaksid ennast vabalt väljendada. Ma loodan, et mu kontserdil saab lihtsalt korraks astuda välja argisusest ja põgeneda korraks mõnusasse sooja ja vabasse õhkkonda, kus on turvaline ja lõbus. Tantsida ja hüpata saab igal juhul!
Kumu blogi vahendusel oleme tänaseks teada saanud, et Skandinaavia moebrändi Acne Studios esindajad pöördusid Eesti Kunstimuuseumi poole juba jaanuaris, sooviga laenata üleelusuuruses tugitoole oma peagi toimuva moesõu keskseks elemendiks. Miks aga Villu Jaanisoo toolid? Sest just neist oli brändi peadisainer Jonny Johansson oma uues, 2024. aasta sügistalvise naisterõivaste moekollektsioonis inspiratsiooni ammutanud.
Kumu lahkel loal avaldame Kumu blogis ilmunud intervjuu Acne Studiose peadisaineri Jonny Johanssoniga saamaks lähemalt teada, kuidas kogu idee alguse sai.
Kuidas Te neid teoseid esimest korda kohtasite?
Minu meeskond leidis pildi teostest internetist. Otsisime kiiruse, kummide, taaskasutamise, mootorrataste ning tulega seotud kunsti.
Millisena nägite nende toolide rolli oma moeetenduses?
Need on kollektsiooni inspiratsiooniks, sest kiiruse ja muundumise idee oli oluline algusest peale, see oli osa algsest kirjeldusest. Ja lõpuks saigi kõik omavahel kokku ning toolid olid etenduse ajal kohal.
Kuidas mõjutasid toolid uut kollektsiooni, mida Pariisi moenädalal esitleti?
Fotod toolidest olid alati üleval kollektsiooni meeleolu kirjeldaval inspiratsiooniseinal. Neis peitub tulvav energia ning kummid on moondumas millekski muuks. Joonistamist alustades hakkasin mõtisklema ja mõistsin, et kiiruse, kuju ja liikumise edasi andmine mõjutab olulisel määral kollektsiooni esteetikat. Ja neis toolides on see kõik olemas.
Kas olite Eesti skulptorist Villu Jaanisoost varem ka kuulnud?
Leidsime Villu Jaanisoo nime, uurisime Instagramist tema teoseid ja imelist universumit. Villu puhul meeldib mulle, et ta on käsitöömeister ning seda on ta teostest hästi näha. Katsetasime oma produktsiooniettevõttega mitmeid võimalusi ja erinevaid lavalisi lahendusi, kuid minul oli alati mõttes Villu. Esimene idee on ikka parim. Siis helistasimegi Villule ja rääkisime talle oma hullumeelsest plaanist.
Kas varemgi on Acne Studios kollektsioonide esitlustesse kunsti kaasatud?
Minu jaoks on meie kauplustesse, kontoritesse ja koostööprojektidesse kunsti kaasamine olnud alati oluline. Mitmete meie toodete osas olen teinud koostööd erinevate kunstnikega. Hiljuti näiteks Grant Levy-Lucero, Ben Quinni ja Apollinaria Broche’iga.
Moeetenduste puhul on see mõnikord keerukam, sest on vaja leida õige inimene, kes stsenograafiat mõistaks. Sooviksin teha koostööd mööblidisainer Max Lambiga, aga kuna ta töötab käsitsi, ei jõuaks ta kunagi kõiki neid istmeid valmis teha, millest olen unistanud.
Aasta tagasi tähistasime kümnendat aastapäeva koostöös Sylvie Macmillaniga: ta on andekas küünekunstnik, kes teeb ka teokarpidest skulptuure. Ta disainis ja ehitas etenduse jaoks hiiglaslikud teokarpidest küünlajalad.
Eelmisel hooajal tegime koostööd mulle lähedase kunstniku Lukas Gschwandtneriga, kes lõi lavakujunduse oma pehmemööbli põhjal. Ja seekord siis Villuga – mind inspireeris tema looming väga, eriti toolid. Katsetasime toolide piltidega, kuid mõistsime, et asi toimiks vaid originaalteostega.
Tootsite Jaanisoo toolide põhjal ka väiksemad versioonid, millel külalised said istuda. Mis nendest toolidest edasi saab?
Koostöös Villuga paigutasime tema teosed lavale peamiste kujunduselementidena, kuid mõtlesime, et tema kummide lugu võiks edasi arendada, lisaks vajasime veelgi toole! Seetõttu arendas meie produktsiooniettevõte sarnase tehnoloogia põhjal välja toolid, millele sai neli külastajat istuma panna. Kasutame neid istmeid kujunduse osana, kui meie kollektsioon poodidesse jõuab.
Kuidas need toolid moeetenduse kontekstis „esinemisega“ hakkama said? Kas etendus täitis Teie ootusi ja ettekujutusi?
See ületas mu ootused! Kuulsused tegid endast nende ees ja neil istudes pilte ning ka teised külastajad küsisid peale etenduse lõppu luba piltide tegemiseks. Kuid minu jaoks oli kõige olulisem lavakujundus, mis nägi välja väga terav ja tugev ning vastas täpselt mu peas olnud ideele.
