Foto: Valentin Yordanov
Taavi, alustame sellest, kus sa praegu omadega oled ja mida teed?
Hetkel elan ikka veel Taanis, täpsemalt Odenses ning elan igavat täiskasvanuelu. Kõlab küll ehk antiklimaktiliselt, aga ma olen juba aastaid mööda maailma ringi rabelenud ning õpingutele pühendunud, nüüd on aeg asjad natuke stabiilsemaks sättida.
Kas sa praegu aktiivselt moodi ka lood?
Aktiivselt mitte. Parimal juhul teen aeg-ajalt paar eritellimust või enda elukaaslasele drag show’de jaoks kostüüme või stilistikat, aga moeerialasel tööl ma hetkel ei ole. Plaan on küll mingil ajal tulevikus enda brändile taas kord hing sisse puhuda, aga see ei ole praegu esmatähtis.
Kuidas õpingute ajal taanlased – ja miks mitte rahvusvahelised õppejõud – sinu moeloomingusse suhtusid?
Päris hästi ning võiks öelda, et analüüsivalt: Taani disainiskeenel on isikliku maitsega päris vähe pistmist. Nimelt, Taani moedisaini õppesüsteemi puhul peab arvestama seda, et ükskõik mida kummalist lood, peab selle asja ka lõpuks maha müüma. Kui on juurde kirjutatud loogiline viis, kuidas enda loodut turule paisata, on kõik okei. See tähendab küll, et enamus disainiõpilaste loodavaid tooteid on päris igapäevased ja igavad, ent kui ka midagi meelierutavamat kollektsioonidesse sisse satub, siis korraliku taustatöö tulemusel võib hea tulemuse ka taoliste projektide eest kokku kraapida. Õppejõud on VIAs vähemalt minu kogemuste järgi meeldivalt neutraalse suhtumisega ning annavad igakülgset abi, vaatamata võib-olla tõsiasjale, et sinu isiklik disainistiil nende omaga ei ühti.
Milline oli suhtumine Eesti Kunstiakadeemias?
Kui ma kunagi ammu veel Kunstiakadeemias õppisin, siis oli tolle kooli ajaloos päris nukker peatükk: kool üle linna laiali, ning tundus, et ka õppetöö oli tol ajal veidi pilla-palla. Peamiselt on meelde jäänud erinevus Kunstiakadeemias viljeletava nn „moekunsti” ning VIAs õpitud moedisaini vahel. Kunstiakadeemia eelis oli äärmiselt kunstipõhine ning puhtalt looja enda inspiratsioonile toetuv lähenemine toodetele, kuid paraku tähendas see ka olukorda, kus reaaleluga oli õppetööl väga vähe pistmist: eriti müügi ning toodete reaalselt valmistamise osas. Lisaks eelistas suhtumine küll loomingulist lähenemist, aga kui rõivaste valmistamiseks läks, oli mentaliteet: „Teed nii, nagu meie ütleme, sest muud moodi ei saa.” Kui ma poleks ise enne Kunstiakadeemiasse suundumist näiteks korralikult õmblema õppinud, oleks olukord sootuks hädine olnud ja enamus loovust osade õppejõudude suhtumise taha jäänud.
Üks sinu lõpukollektsiooni komplekt jõudis RuPaul’s Drag Race’i UK saatesse – mis sinu ülejäänud kollektsioonidest on saanud?
Eks neid juppe ole siia-sinna pudenenud veel. Mõned on müüdud, mõned on ära kingitud ning mõned ekstravagantsemad asjad on mu enda garderoobis. Üldiselt ma originaaleksemplare ei müü, kui just ei ole tegu väga spetsiifilise tootega, ning eelistan pigem kliendile soovi järgi custom-rõiva valmistada.
Kui palju hoiad silma peal noortel moeloojatel siin Eestis?
Olen Eestist eemal olnud juba piisavalt kaua, nii et kontaktid ja tutvused on hakanud kaduma. Varem hoidsin Eesti moeskeenel ikka silma peal ja vaatasin ka ERKI Moeshow, Tallinn Fashion Weeki ja muude moeetenduste kajastust, kuid hetkel olen sellises punktis, kus ma ei tea noorematest enam kedagi. Sama teema on ka muu kultuuri, kaasa arvatud muusikaga. Viimane kord, kui ma näiteks „Eesti laulu“ vaatasin, siis teadsin vast ühte-kahte artisti, teised olid kõik minu jaoks tundmatud näod.
Paljudel Eesti moemärkidel on olnud aastaid eesmärk jõuda Skandinaavia turule. Kas Skandinaavia turg tahab meie moodi – on meid skandinaavlastele vaja?
Skandinaavia mood on üks kummaline elukas. Olen tähele pannud, et vähemalt Taanis on poodidest saadav kaup omavahel äravahetamiseni sarnane. Võid võtta ühest kauplusest rõivakomplekti ja seda kõrvalpoes sama hinnaga müüa, ning keegi ei pilgutaks silmagi. See tähendab, et kui põhjamaade turule, või siis konkreetsemalt Taani turule õnne otsima minna, on väga hästi vaja tajuda, mis just sel hetkel siin trendikas on, ja rinda pista hulga juba kanda kinnitanud suurte brändidega, kelle disainikeel ning brändi-DNA on omavahel võrdlemisi sarnane. Ehk et turg on juba päris tugevalt küllastunud. Kas Skandinaavia turg tahab meie moodi? Ma usun, et neil pole meie moe vastu midagi. Kas meid ka neile vaja on? Otseselt mitte, kuid proovida ehk võib ja heale disainile on lõppude lõpuks alati ruumi.
Mis oli viimane asi, mille disainisid ja valmis õmblesid?
Paar kuud tagasi õmblesin endale paar paari pükse.
Nimeta oma kolm lemmikkohta Taanis.
See on keeruline ülesanne. Taanis on väga palju ilusaid kohti, kuid ma arvan, et oluline oleks välja tuua Põhja-Taanis asuv Thy rahvuspark, üle Aarhusi linna kõrguv Arosi kunstimuuseumi vaateplatvorm koos Olafur Eliassoni Vikerkaarepanoraamiga ning VIA ülikoolist üle tee asuv keset muruvälja kõrguv Ingvar Cronhammari koletu skulptuur Elia.
Ning lõpetuseks. Kas leiad täna ikka veel, et olulisem on erialast tööd teha, mitte endale meelepärast kunsti luua?
Ma usun küll. Eks kunstiga on hea tegeleda, aga paraku ei jaksa keegi seda loodud kunsti tihtipeale ära osta: nagu ma ka varem mainisin, on moedisainil ja -kunstil suur vahe. Parim on küll see, kui loodav kunst ning müüdav toode omavahel ühilduvad, kuid sellist nišši on päris keeruline leida.
Raamat „Minu Taani: Eesti viiking trussikuid õmblemas” on saadaval raamatupoodides üle Eesti.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?
Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.
Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.
Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.
Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?
Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.
Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?
Helge, rõõmus ja soe.
Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?
Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.
Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?
No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.
View this post on Instagram
Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.
