Foto: Vogue.com
Anni Jürgenson, modell ja ehtekunstnik:
„Lisaks kõigile suurepärastele moeteemalistele dokfilmidele, mis viimaste aastate jooksul tehtud, meeldivad mulle hoopis vanemad mängufilmid, mis moele ja popkultuurile vihjavad. Moefotograaf William Kleini 1966. aastal valminud film „Who Are You, Polly Magoo?” („Kes sa oled, Polly Magoo”) on suurepäraselt irooniline, lausa karikatuurne vaade ühe supermodelli elule ja Pariisi kõrgmoe maailmale. On meeldivalt üllatav näha, kuidas aastakümnete jooksul pole tegelikult kuigi palju muutunud! Ja muidugi ka Michelangelo Antonioni klassika „Blow-up”…”
Ženja Fokin, stilist:
„Päevakava on tihe, kogu aeg on kiire, kuid akusid peab laadima ning dokumentaalfilmid, eriti veel moevaldkonnast, on nagu mesi minu hingele! Kui korraks tagasi kiigata, täpsemalt aastasse 2014, siis ühe ereda mälestusena on meeles film „Iris” väga värvikast sisedisainerist ja moeikoonist Iris Apfelist. Selle filmi puhul saab osa peenmotoorikast ehk saab päriselt kiigata inimese enda sisse, saada osa vahetust emotsioonist ja muidugi see rõkkav värvigamma, ekstreemselt kuhjatud ehteid ning ekstsentriline riietumisstiil, kus kerkib lausa mitmeid küsi- ja hüüumärke – on see nüüd hea või hoopis halb maitse?
Sel aastal oli mul New Yorgi moenädalal toimunud üritusel võimalik kohtuda legendaarse Iris Apfeli endaga. Otsekui moekunstikino filmist oli see kohtumine nii vahetu ja soe. Iris isegi teadis, et tema filmi on Eestis näidatud, ja tal oli väga hea meel, et saab inspireerida nooremat generatsiooni.
95-aastasena, see helk silmis, olek nii muhe ja mood kui elustiil, julged värvid, silmatorkavad detailid, joovastav rahulolu komplekteerimisest… Näete – vanus on kõigest number passis, seega moekat sügist, tehke järgi või makske kinni!”
Helen Saluveer, MoeKunstiKino peakorraldaja:
„Lemmikuid on nii palju – ma olen aastate jooksul vähemalt 100 moeteemalist filmi ära vaadanud. Aga üks meeldejäävamaid on kindlasti „Valentino – viimane keiser” („Valentino – the Last Emperor”), milles on nii glamuuri kui ka traagikat. Jälgida saab nii andeka moelooja töötamist kui ka seda, kuidas ettevõtte uued omanikud ta enda loodud firmast lihtsalt välja tõukavad.
Mulle meeldib väga ka „Mai esimene esmaspäev” („First Monday in May”), mis on sel aastal MoeKunstiKino programmis ning jälgib imelise moenäituse ning MET gaala korraldamist.”
Helene Vetik, disainer ja Portail.ee kaasautor:
„„Diana Vreeland: Silm peab rändama” („Diana Vreeland: The Eye Has to Travel”). Antud dokumentaal jutustab väga kirevalt ja elavalt Diana Vreelandi aegadest Harper’s Bazaari ja Vogue’i toimetajana, sellest, kuidas ta põhimõtteliselt leiutas Twiggy-sugused modellid ja moefoto stilistika sellisena, nagu see tänini on. Metsikult inspireeriv, veidike hull Diana õpetab nägema ilu kõigis ja kõiges, olles sealjuures arrogantne ja šarmantne samal ajal.”
Sandra Palm, fotograaf:
„Hetkel on minu lemmik moefilm „Dior and I” („Mina ja Dior”). Selles teoses said minu jaoks kokku suur lemmik Raf Simons ja teine suur lemmik Dior. Sümbioos, millesse oleks justkui ette konflikt sisse kirjutatud, tuuakse täiesti häbitult ja ausalt vaatajate ette, keskendudes täielikult moemaailma telgitaguste tõetruule jutustamisele. Film on seotud dünaamiliseks tervikuks, kust ei puudu konflikt, võit, kaotus ega kulminatsioon, mis teeb sellest eriliselt kaasahaarava vaatamise. Tänasel päeval filmi vaadates tasub muidugi silmas pidada, et Raf Simons lahkus ootamatult aasta tagasi Diori moemajast. Tõeline moemaan, nagu mina, lõpetab filmi vaatamise pisarates.”
Rauno Pello, Brand Manuali disainijuht:
„Minu jaoks kipub moefilmi mõiste olema laiem kui moest või moekunstnikust rääkiv film. Esmase mõttena lemmikmoefilmidest tulevad meelde hoopiski Tom Fordi „Üksik mees” („A Single Man”) sundimatu elegantsiga ja 1975. aasta „The Rocky Horror Picture Show” kreiside kostüümidega. Aga kui klassikalise moekunstikino peale veidi rohkem mõelda, siis meenub ehe ja inimlik vaade käesoleval aastal manala teed läinud (RIP) ikoonilise moefotograafi Bill Cunninghami ellu – „Bill Cunningham New York” (2010). See on fantastiline dokumentaal tänavamoe jäädvustamisest. See kirg ja autentsus, millega Cunningham oma tööd tegi, on inspiratsiooniallikaks ja reaalsuskontrolliks meile kõigile tänapäeva kiires asjade või kuulsuse taga ajamise virvarris. Mulle jääb igavesti meelde tema väide, et moe-show on alati olnud ja jääb alati olema tänavatele, mitte moelavadele. Sulatõsi ju!”
MoeKunstiKino toimub 6.−12. oktoobril kinos Sõprus. MoeKunstiKino pileteid saab soetada Sõpruse kassast või Piletilevist.
“Mul on väga hea meel, et saame juubeliaasta programmi avada kodumaise filmiga,” sõnab festivali peakorraldaja Helen Saluveer. “Oleme mitmetel aastatel näidanud kohalike tegijate minifilme, kuid pikemaid dokumentaale pole seni õnnestunud kinodesse tuua – neid lihtsalt pole moeteemadel tehtud.”
“Filmiga pannakse punkt suurushulluslikule projektile “Mania Grandiosa”, mille keskmes oli 2023. aasta suvel toimunud maailma pikim moelava Tallinnast Pariisi külla,” sõnavad projekti eestvedajad Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivard. “Aja jooksul on viiepäevasest moelavast välja kasvanud näitused, raamat ja nüüd ka film. Idee sündis üsna ootamatult: meil oli teekonnast kogutud üheksa tundi dokumentaalkaadreid, millest algselt soovisime luua videoteose. Ajapikku laienes aga materjal dokumentaalfilmiks, mis põimib endasse ka moeväljal tegutsevate inimeste mõtteid ja tähelepanekuid.” Filmitegijate kinnitusel on film pigem kohaliku kaasaegse moe mälukapsel kui klassikaline dokumentaal, jäädvustades nii “Mania Grandiosa” olemust kui ka killukest Eesti moe 2020. aastatest.
Veel leiab MoeKunstiKino programmist teiste seas sellised nimed nagu Twiggy, Gianni Versace, Thom Browne ja Paco Rabanne.
MoeKunstiKino seansid toimuvad 7.-12. oktoobrini kinodes Sõprus Tallinnas ja Elektriteater Tartus. Filmid linastuvad ingliskeelsena või ingliskeelsete subtiitritega, “Mania Grandiosa” eestikeelsena. Piletid on müügil kinode kassades ja veebilehtedel. Täpsem info www.moekunstikino.ee.
Võrdusmärke juustu ja inimese elu vahele on ikka ja jälle tõmmatud. Seda teeb ka USA dokumentalist Ian Cheney oma filmis „Kestvuse kaar”, mis võtab ette põneva teekonna juustude kirevasse maailma – kõiki sellel reisil kohatavaid inimesi, elagu nad Prantsusmaal, Gruusias või Jaapanis, ühendab soov valmistada täiuslikku juustu. Enamgi veel, nad kõik võrdlevad juustu laagerdumist inimese vananemisega – juust on nende jaoks elu metafoor.
Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00 Kumu auditooriumis toimuva tasuta seansi juhatab sisse meie enda juustukuningas, populaarse juustupoodide keti Juustukuningad asutaja Erwin Wassenaar.
Kokku jõuab Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja sügishooajal tasuta ekraanile kümme linateost:
Eestiski esinenud vokalisti, heliloojat, koreograafi ja interdistsiplinaarset etenduskunstnikku Meredith Monki, kelle tähtsust eksperimentaalse muusikateatri ühe pioneerina on võimatu ülehinnata, portreteerivad oma värskes filmis „Meredith Monk” Billy Shebar ja David Roberts.
Feministlik, sekspositiivne, punk ja kväär – selline on Prantsuse feministliku kirjaniku ja filmitegija Virginie Despentes’i juba klassikaks saanud dokumentaalessee „Mutantes. Punkporno feminism”, mis süveneb seksitöö, pornograafia ja BDSMi müstifitseeritud maailma.
Kes ei imetleks flamingosid? Mehhiko režissöör Lorenzo Hagerman jälgis üheksa aasta jooksul nende muinasjutuliste lindude pesitsemist – tulemuseks imeilus loodusfilm „Flamingod. Elu pärast meteoriiti”.
Pärast Tiibeti okupeerimist Hiina poolt sealt lahkuma sunnitud 100-aastase nunna Mola viimaseks sooviks on naasta oma kodumaale, et seal rahulikult surra. Kas see õnnestub, jälgivad Yangzom Brauen ja Martin Brauen oma liigutavas filmis „Mola. Tiibeti lugu armastusest ja kaotusest”.
Nagu Vana-Kreeka tragöödia Taani äärelinnas rullub lahti Christian Sønderby Jepseni ebatavaline, koguni 14 aasta jooksul filmitud perekonnadraama „Isa, pojad ja Püha Vaim”, milles kaks venda võitlevad mineviku varjudega.
Kuidas lepitada hunte ja inimesi, kelle kariloomi võsavillemid ühe sagedamini kimbutavad – selle üle juurdleb hundiuurija Luca Rossi Šveitsi dokumentalisti Samer Angelone filmis „Lupi nostri. Hirmu ja armastuse vahel”.
Mehhiko ikoonilist kunstnikku Frida Kahlot on palju portreteeritud – Carla Gutierreze värske film „Frida. Autoportree” on omasugustest üks huvitavamaid.
Jaapanis on üksildus nii suur sotsiaalne probleem, et sellega tegelemiseks on ametisse määratud suisa eraldi minister – Taani dokumentalist Kaspar Astrup Schröder jälgib oma filmis „Kallis homne päev” inimesi, kes on leidnud eneses julguse sellest välja murda.
Sügishooaeg lõpeb 5. novembril, kui ekraanile jõuab nimeka Austraalia režissööri Justin Kurzeli „Ellise park” – lugu sellest, kuidas tuntud muusik, Nick Cave’i ansamblikaaslane Warren Ellis rajab Sumatra saarele varjupaiga, kus leiavad uue kodu salakaubanduse ohvriks langenud või väärkoheldud loomad.
Sissepääs kõigile Kumu Dokumentaal sarja seanssidele on prii. Sügishooaja linastuste ajakava vaata siit.
