Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis on värskelt avatud Sigrid Viiri fotoseeriad “Võltspuhkaja reisipäevik” ja “Kontor kallis kodu”. Kaks seeriat kõnelevad meie kaasaegsest töötegemiskultuurist – töö on imbunud kõikjale, muutes piirid töö ja puhkuse vahel üha ähmasemaks. 

Maarin Ektermann kirjeldab näituse sõnumit: “Klaustrofoobilises ruumis, mis meenutab avatud kontori individuaalset tööboksi, rulluvad lahti kummastavad stseenid. Elemendid meile tuttavast reaalsusest, kuidas tööl olla ja käituda, segunevad absurdiga. Kontoritool on, vahel sellel isegi istutakse korralikult, aga vahel saab sellest justkui üksildasena kõrguv monument nähtamatule tööle. Kontorite “kohustuslikud” hubasust loovad elemendid nagu toataimed on, aga nad ei suuda päästa töötajaid läbipõlemise käest. Omadega sõlmes, umbe-mõelnud, “olla kõige tublim” surve all kringlisse paindunud tegelased kasutavad seda ruumi lavana. Tendentsid meie töökäitumises on olnud juba pikaajalised, kuid nüüd, kui meil kõigil on peale koroonapandeemiat olude sunnil oma kogemus töö lõplikust tungimisest isiklikku ruumi, oskame vast isegi rohkem nende tegelastega suhestuda. Töö seostub millegi kohustusliku ja raskega, seetõttu on võib-olla kõige “ohtlikum” töö hoopis meeldiv töö – selline, mida võidki unustada end tegema. 

Ka puhkusele minek ei pruugi olla niisama lihtne – kõigepealt, liiga pikka puhkust ei sobi nagu võtta, sest kaasaegne töö on kiire, töö on dünaamiline, see ei püsi iial paigal ja sind võidakse lihtsalt asendada! Puhkusele minek on kangelaslik tegu ning meelespea-lille paki endast maha jätta tundub strateegiliselt õige samm. Olles end lõpuks puhkusele lubanud, ei saabu ümberlülitus aga koheselt, sest enda (või oma nutiseadme) eest juba niisama lihtsalt ei põgene. Töö ei ole tegevus, vaid meeleseisund. Nii võivadki kaunid helesinised rannad tunduda hoopis nagu “tööampsude meri” ja lõõgastav matk looduses toob pähe hoopis töömägede kuhjad, mis kodus jälle ees ootavad, no nii kõrged on need ja oi kui vallutamatud!”

Viimasel ajal räägitakse õnneks üha rohkem tööõnnest, vaimsest tervisest ja enda säästmisest. Puhkama õppimine võtab aega ja see on oskus, mida järjepidevalt harjutada. Ehk aitab näitus selleks esimesed sammud teha.

Näitus on Telliskivi Loomelinnaku Väligaleriis ööpäevaringselt avatud 20. augustini.

Muusik Anna Kaneelina ja kunstnik Kärt Hammer avavad 20. novembril Tallinnas ühisnäituse “Walls”, milles on ühte installatiivsesse ruumi toodud kokku helid ja kunst. Ühtlasi avaldas Anna täna visuaali oma oktoobris ilmunud loole “Tired”. 

Kaneelina ja Hammeri pikaajalisest koostööst kogunenud esteetiline maailm kohtub vaid paariks päevaks Krulli pargi ääres asuva Volta 1 maja pop-up galerii nelja seina vahel. “Walls” kujutab endast mõlema naise loomingulist dialoogi maailmaga ning esitab küsimusi meie piiratuse, vabaduse ja valikute kohta. Millal sein maha lõhkuda ja millal taas üles ehitada? Kas seinad hoiavad või piiravad meid? Kas väsimus võib olla seisund, mille kaudu sünnib selgus ja vastupanu?

Anna Kaneelina tänavune muusikaline looming on käsitlenud väsimust, vastupanu ja eneseleidmist. Tema oktoobris publikuni jõudnud kogumik “Tired” kõneleb teekonnast kurnatusest selguseni, kontrollist vabanemiseni ja inimese moraalsetest valikutest. Ühisnäitus “Walls” annab sellele materjalile justkui installatiivse kuju ja vormi.

“Mul on tükk aega küpsenud peas soov leida oma loomingulisusele ka rohkem visuaalne, kunstiline väljendus. Sisemiselt tundsin, et andmaks oma muusikas leiduvat tunnet ja mõtet paremini edasi, oleks seda põnev visuaalselt ruumi paigutada,” selgitas Anna. “Olen alati töötanud paremini partnerluses ning nii ka seegi kord – tundsin, et vajan sellise eksprompt-tunde ja idee elluviimiseks enda kõrvale just Kärti, kes lõi mulle sellise turvalise pinnase, et julgeda minna ideega lõpuni.”

Anna Kaneelina ja Kärt Hammeri ühisnäitus “Walls” on avatud 20.-22.11 aadressil Volta 1, Tallinn. Uuri lisa Facebookist. 

Anna Kaneelina sügiskontserdid toimuvad 27. novembril Tallinnas klubis D3 ja 28. novembril Tartus Genialistide klubis. 

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee.