Kuidas esitleda kollektsiooni lava, modellide ja publikuta? Kes selle küsimuse üle pead murravad, siis üks soovitus teile – tehke seda sama lummavalt, nagu teeb seda Anna Kaneelina, kandes Tanel Veenre uut kevadkollektsiooni omaenda kodus.

Tanel Veenre värskelt ilmavalgust näinud kevadkollektsioon on edasiarendus Kuldnõelaga torgatud siidist kaftanitest, mis on nüüd saadaval helgemates toonides. Samuti on kollektsiooni lisandunud suviselt kelmikad minikleidid ja pluusid. Kõik esemed järgivad one size fits all põhimõtet ja on valminud naturaalsest trükitud siidist. “Kehakatted vabadele hingedele!” kõlab Taneli sõnum.

Tanel Veenre kõnealune moekollektsioon pidi saama avapaugu märtsis toimuma pidanud Tallinn Fashion Weekil. Elul olid aga teised plaanid ning selle asemel oleme kõik veetnud viimased nädalad hoopis koduses karantiinis. Kuid kriisist sai väljakutse – kuidas esitleda kollektsiooni ilma lava, modellide ja publikuta? Tanel ei pidanud kaua mõtlema.

“Anna Kaneelina on muusik, kes räägib oma lugu. Temas kohtuvad otsiv vabahing, eeterlik anne, habras tundlikkus ja ilu. Anna on ideaalseks muusaks kollektsioonile, millesse on peidetud 70ndate hipi-unelmad ja eksootilised loodusmustrid,” jutustab Tanel oma seekordse muusa valikut. Nõnda jättiski Tanel ühe suure koti, milles värske kollektsioon, uued ehted ja mõned pearätikud, Anna Kalamaja kodu värava taha. Ning Anna oli nõus olema iseenda modelliks, meigikunstnikuks ja fotograafiks (kuigi võimalik, et siinkohal aitas veidi ka tema muusikust abikaasa Erki Pärnoja). Kui Anna saatis Tanelile fotod oli kunstnik hetkega lummatud nende meeleolust. “Eksperiment, kus muusa saab oma kodus koos riietega mõnd aega elada, on tekitanud atmosfääri, mida ei saa ühegi lavastatud moefotoga!”

Vaata unikaalse fotosessiooni tulemust allolevast galeriist!

Tanel Veenre uus kollektsioon on juba saadaval veebipoes https://tvj.ee.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!