Esimest korda on Pimedate Ööde filmifestivali kavas dokumentalistika võistlusprogramm. Olemasolevast maailma dokumentalistikat tutvustavast ülevaateprogrammist „Doc@PÖFF” välja kasvanud ja sama nime kandma hakkaval konkursil astuvad võistlustulle autorifilmid kogu maailmast – tegu on eranditult maailma- või rahvusvaheliste esilinastustega.

„Aeg on küps,” ütles PÖFFi juht Tiina Lokk uue võistluse sündi põhjendades. „Aasta-aastalt on suurenenud meile esitatud dokumentaalfilmide hulk, nagu on kasvanud ka dokumentalistika tähtsus kogu maailmas. Tundsime juba pikemat aega rahvusvahelist nõudlust millegi sellise järele. Tänavuselt Cannes´i filmifestivali turult saime oma partneritelt ka väga positiivset tagasisidet, mis näitab, et otsus oli õigustatud. Vähetähtis pole ka Balti dokumentalistika taseme tõus – selle regiooni autoritele oleks see hea võimalus ennast A-kategooria festivali rahvusvahelise konkursi kaudu laiemalt tutvustada.”

Kuni viieteistkümnest rohkem kui tunniajasest filmist koosneva programmi nägu on Loki sõnul alles kujunemas. „Praegu alles kombime maastikku ja vaatame, mis saama hakkab. Meil on uus programmimeeskond, mis vajab kokkutöötamiseks natuke aega,” ütles ta.

Programmi kuraator on dokumentalist ja Tallinna Ülikooli Balti filmi, meedia ja kunstide instituudi dokumentalistikaõppejõud Marianna Kaat. Peale tema kuuluvad filmivalijate sekka inglane Mike Arnott, leedukas Edvinas Pukšta ja Mikk Granström.

„Sellise konkursiga alustamine on tunnistus minu veendumusest, kui olulist rolli mängivad dokumentaalfilmid tõsielu jäädvustamisel, mis võib olla uskumatum kui väljamõeldis,” ütles Kaat. „Mind on alati inspireerinud, kuidas dokumentaalfilmid ühendavad loovuse faktidega ja autori isikupärase vaatenurga objektiivsusega. See konkurss tõestab ilmekalt dokumentaalfilmi kui jutustamisvahendi jõudu meie pidevalt arenevas maailmas,” lisas ta.

Välja antakse kolm auhinda: parima filmi ja operaatoritöö eest, lisaks üks eriauhind.

Filme saab võistlusele esitada kuni 25. augustini.

PÖFFi kavast ei kao ära ka teistel festivalidel juba esilinastunud ja auhinnatud dokumentaalfilmid, mis koonduvad programmi „Dokumentaalfilmide paremik”. Lisaks leiab dokumentaalfilme spordi-, teadus- ja keskkonnafilmide programmidest ning Balti filmi võistlusprogrammist.

Kokku on PÖFFil nüüd kuus võistlusprogrammi: põhivõistlusprogramm, debüütfilmide võistlusprogramm, võistlusprogrammid „Doc@PÖFF”, „Põhjusega mässajad” ja „Kriitikute valikud” ning Balti filmi võistlusprogramm.

Pimedate Ööde filmifestival toimub tänavu 8.–24. novembrini.

Kuidas esitada oma dokumentaalfilm konkursile, vaata siit.

Netflix on värskelt kinnitanud, et menuseriaal „Emily in Paris“ jõuab lõpule oma kuuenda hooajaga, mille võtted on juba alanud. Lily Collins, kes kehastab sarjas Chicago päritolu turundusguru Emily Cooperit, teatas uudisest Netflixi Instagramis avaldatud videos, lubades, et viimane hooaeg koondab endasse kõik selle, mille pärast vaatajad sarja armastama on hakanud. 

Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas. 

Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.

Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.

Aasta oli 1960 ja Iirimaa, kus Edna O’Brieni romaan „Maatüdrukud” ilmus, läbi ja lõhki konservatiivne riik, mille reeglid kehtestas kirik. Kaks tüdrukut, kes selles raamatus üles kasvavad, ei taha paraku nende reeglite järgi elada, vaid kuulutavad avalikult naiste seksuaalset ärkamist ja kritiseerivad ühiskonna alustalasid – perekonda ja kirikut.

Tulemuseks on O´Brieni raamatute, nii selle kui ka järgmiste keelustamine Iirimaal – kantslitest kutsutakse üles neid suisa põletama. Kirjanik põgeneb Inglismaale ja elab seal aktiivset seltskonnaelu, tal on hulganisti armuseiklusi ja ta suhtleb oma aja suurkujudega.

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarjas ekraanile jõudev „Sinine tee. Edna O’Brieni lugu” on Iiri dokumentalisti Sinéad O’Shea kokkuvõte kirjaniku erakordsest elust, mis põhineb tema viimasel, vahetult enne surma antud avameelsel intervjuul. Eksklusiivselt on kasutatud tema päevikuid, mida loeb ette „Hamneti” eest Oscari võitnud iiri näitlejanna Jessie Buckley.

„Sõnakuulmise ühiskonna mässumeelne tütar,” on O´Brieni kohta öelnud tõlkija Krista Kaer, kes kolmapäeval, 6. mail kell 18.00 Kumu auditooriumis ekraanile jõudva seansi ka sisse juhatab. Sissepääs prii.

Kumu Dokumentaali kava vaata siit: kumu.poff.ee.