Foto: „Üks ja ainus Aurora”
15. novembrist 1. detsembrini linastub Tallinnas ja Tartus kokku kaheksa dokumentaalfilmi, mis vaatlevad moodi kui elustiili laiemas seoses, heites pilgu tänasele maailmale: kus me oleme, kust tuleme ja kuhu suundume.
Programmi avab Itaalia režissööri Beniamino Barrese film „Minu ema kadumine”, mis vaatleb ilu läbi aja ja käsitleb soovide konflikti ema ja poja vahel. 1960ndate Itaalia supermodell Benedetta, kellest sai võitlev feminist, on otsustanud katkestada kõik sidemed tuttava maailmaga. Tema foto- ja videokunstnikust poeg soovib aga kokku panna portreefilmi, millele ema mõistagi vastu seisab. Film, mis kandideerib tänavu ka Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinnale, sisaldab nii humoorikaid kui ka kurvemaid hetki ning puudutab iga vaataja hinge.
Norra režissööride Benjamin Langelandi ja Stian Servossi filmi „Üks ja ainus Aurora” peategelane on Norra sensatsiooniline laulja ja laulukirjutaja Aurora Aksnes, kes tõusis juba 16-aastaselt tähelepanu keskpunkti. Nii nagu Aurora pole tavaline popmuusik, pole ka tema läbielamistest rääkiv film tavaline: see on teekond kunstniku kõige sügavamatesse hingesoppidesse.
Tantsuvõlur Charles Riley ehk Lil Buck on getost päris noor mees, kellest sai tänu julgusele, uuendusmeelsusele ja eksperimenteerimisele Ameerika tuntumaid hiphop-tantsijaid. USA režissööri Louis Wallecani „Lil’ Buck: tõeline luik” on suurepärase operaatoritööga dokumentaalfilm, mis naelutab ekraani ette ka vaataja, kes tantsimisest seni suurt midagi ei teadnud.
Soome režissööri Iiris Härmä filmis „Kes sinu tegi?” tõstatab küsimuse, kas inimkond suudab säilitada oma unikaalse identiteedi üha kiiremini areneva tehisintellekti kõrval. Mis saab inimkonnast siis, kui masinad õpivad käituma nagu meie? Üllatav ja kaasahaarav film esitab eksistentsiaalseid küsimusi, mis puudutavad meid kõiki.
Kanada režissööri John Walkeri „Sitapead: teooria” filosofeerib humoorikalt ühe inimtüübi üle, kellega me kõik puutume kokku igapäevaelus. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm on korraga nii mõnusalt naljakas kui ka mõtlemapanev ning garanteerib vaatajatele hea tuju.
Alfred George Bailey film „Näita mulle pilte. Jim Marshalli lugu” on justkui põnev nostalgiaretk roki hiilgeaega, mille üks geeniusi ei hoidnud käes kitarri, vaid fotokaamerat. Bob Dylan, Johnny Cash ja Janis Joplin on vaid mõned muusikud, kelle usalduse Jim Marshall võitis ja rokiajaloo kõige märgilisematele piltidele püüdis.
Dokumentaalfotograafiaga puutume kokku ka Selina Milesi filmis „Martha Cooper, tänavakunsti ristiema”. Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust „Subway Art“ sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas.
Elizabeth Carrolli film „Ei midagi peent” portreteerib 92-aastast inglannast Diana Kennedyt – Mehhiko toidukultuuri Indiana Jonesi –, kes uuris ja talletas kõike Mehhiko traditsioonilise toidu kohta ja on oma teadmisi maailmaga jaganud juba üle 60 aasta. Film kõneleb pühendumisest, traditsioonide austamisest, autentsusest, taaskasutusest, loodusest ja sellega kooskõlas elamisest.
Moekino seansse juhatavad sisse oma ala professionaalid Joan Hint, Lepatriinu, Eghert-Sören Nõmm, Karl Kruusamäe, Virgo Siil, Kristjan Lepp, Rain Tamm, Anrike Piel ja Evelin Ilves.
Piletid ja programm: http://www.poff.ee.
“Mul on väga hea meel, et saame juubeliaasta programmi avada kodumaise filmiga,” sõnab festivali peakorraldaja Helen Saluveer. “Oleme mitmetel aastatel näidanud kohalike tegijate minifilme, kuid pikemaid dokumentaale pole seni õnnestunud kinodesse tuua – neid lihtsalt pole moeteemadel tehtud.”
“Filmiga pannakse punkt suurushulluslikule projektile “Mania Grandiosa”, mille keskmes oli 2023. aasta suvel toimunud maailma pikim moelava Tallinnast Pariisi külla,” sõnavad projekti eestvedajad Karl Joonas Alamaa ja Lisette Sivard. “Aja jooksul on viiepäevasest moelavast välja kasvanud näitused, raamat ja nüüd ka film. Idee sündis üsna ootamatult: meil oli teekonnast kogutud üheksa tundi dokumentaalkaadreid, millest algselt soovisime luua videoteose. Ajapikku laienes aga materjal dokumentaalfilmiks, mis põimib endasse ka moeväljal tegutsevate inimeste mõtteid ja tähelepanekuid.” Filmitegijate kinnitusel on film pigem kohaliku kaasaegse moe mälukapsel kui klassikaline dokumentaal, jäädvustades nii “Mania Grandiosa” olemust kui ka killukest Eesti moe 2020. aastatest.
Veel leiab MoeKunstiKino programmist teiste seas sellised nimed nagu Twiggy, Gianni Versace, Thom Browne ja Paco Rabanne.
MoeKunstiKino seansid toimuvad 7.-12. oktoobrini kinodes Sõprus Tallinnas ja Elektriteater Tartus. Filmid linastuvad ingliskeelsena või ingliskeelsete subtiitritega, “Mania Grandiosa” eestikeelsena. Piletid on müügil kinode kassades ja veebilehtedel. Täpsem info www.moekunstikino.ee.
Võrdusmärke juustu ja inimese elu vahele on ikka ja jälle tõmmatud. Seda teeb ka USA dokumentalist Ian Cheney oma filmis „Kestvuse kaar”, mis võtab ette põneva teekonna juustude kirevasse maailma – kõiki sellel reisil kohatavaid inimesi, elagu nad Prantsusmaal, Gruusias või Jaapanis, ühendab soov valmistada täiuslikku juustu. Enamgi veel, nad kõik võrdlevad juustu laagerdumist inimese vananemisega – juust on nende jaoks elu metafoor.
Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00 Kumu auditooriumis toimuva tasuta seansi juhatab sisse meie enda juustukuningas, populaarse juustupoodide keti Juustukuningad asutaja Erwin Wassenaar.
Kokku jõuab Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja sügishooajal tasuta ekraanile kümme linateost:
Eestiski esinenud vokalisti, heliloojat, koreograafi ja interdistsiplinaarset etenduskunstnikku Meredith Monki, kelle tähtsust eksperimentaalse muusikateatri ühe pioneerina on võimatu ülehinnata, portreteerivad oma värskes filmis „Meredith Monk” Billy Shebar ja David Roberts.
Feministlik, sekspositiivne, punk ja kväär – selline on Prantsuse feministliku kirjaniku ja filmitegija Virginie Despentes’i juba klassikaks saanud dokumentaalessee „Mutantes. Punkporno feminism”, mis süveneb seksitöö, pornograafia ja BDSMi müstifitseeritud maailma.
Kes ei imetleks flamingosid? Mehhiko režissöör Lorenzo Hagerman jälgis üheksa aasta jooksul nende muinasjutuliste lindude pesitsemist – tulemuseks imeilus loodusfilm „Flamingod. Elu pärast meteoriiti”.
Pärast Tiibeti okupeerimist Hiina poolt sealt lahkuma sunnitud 100-aastase nunna Mola viimaseks sooviks on naasta oma kodumaale, et seal rahulikult surra. Kas see õnnestub, jälgivad Yangzom Brauen ja Martin Brauen oma liigutavas filmis „Mola. Tiibeti lugu armastusest ja kaotusest”.
Nagu Vana-Kreeka tragöödia Taani äärelinnas rullub lahti Christian Sønderby Jepseni ebatavaline, koguni 14 aasta jooksul filmitud perekonnadraama „Isa, pojad ja Püha Vaim”, milles kaks venda võitlevad mineviku varjudega.
Kuidas lepitada hunte ja inimesi, kelle kariloomi võsavillemid ühe sagedamini kimbutavad – selle üle juurdleb hundiuurija Luca Rossi Šveitsi dokumentalisti Samer Angelone filmis „Lupi nostri. Hirmu ja armastuse vahel”.
Mehhiko ikoonilist kunstnikku Frida Kahlot on palju portreteeritud – Carla Gutierreze värske film „Frida. Autoportree” on omasugustest üks huvitavamaid.
Jaapanis on üksildus nii suur sotsiaalne probleem, et sellega tegelemiseks on ametisse määratud suisa eraldi minister – Taani dokumentalist Kaspar Astrup Schröder jälgib oma filmis „Kallis homne päev” inimesi, kes on leidnud eneses julguse sellest välja murda.
Sügishooaeg lõpeb 5. novembril, kui ekraanile jõuab nimeka Austraalia režissööri Justin Kurzeli „Ellise park” – lugu sellest, kuidas tuntud muusik, Nick Cave’i ansamblikaaslane Warren Ellis rajab Sumatra saarele varjupaiga, kus leiavad uue kodu salakaubanduse ohvriks langenud või väärkoheldud loomad.
Sissepääs kõigile Kumu Dokumentaal sarja seanssidele on prii. Sügishooaja linastuste ajakava vaata siit.
