Foto: „Üks ja ainus Aurora”
15. novembrist 1. detsembrini linastub Tallinnas ja Tartus kokku kaheksa dokumentaalfilmi, mis vaatlevad moodi kui elustiili laiemas seoses, heites pilgu tänasele maailmale: kus me oleme, kust tuleme ja kuhu suundume.
Programmi avab Itaalia režissööri Beniamino Barrese film „Minu ema kadumine”, mis vaatleb ilu läbi aja ja käsitleb soovide konflikti ema ja poja vahel. 1960ndate Itaalia supermodell Benedetta, kellest sai võitlev feminist, on otsustanud katkestada kõik sidemed tuttava maailmaga. Tema foto- ja videokunstnikust poeg soovib aga kokku panna portreefilmi, millele ema mõistagi vastu seisab. Film, mis kandideerib tänavu ka Euroopa Filmiakadeemia parima dokumentaalfilmi auhinnale, sisaldab nii humoorikaid kui ka kurvemaid hetki ning puudutab iga vaataja hinge.
Norra režissööride Benjamin Langelandi ja Stian Servossi filmi „Üks ja ainus Aurora” peategelane on Norra sensatsiooniline laulja ja laulukirjutaja Aurora Aksnes, kes tõusis juba 16-aastaselt tähelepanu keskpunkti. Nii nagu Aurora pole tavaline popmuusik, pole ka tema läbielamistest rääkiv film tavaline: see on teekond kunstniku kõige sügavamatesse hingesoppidesse.
Tantsuvõlur Charles Riley ehk Lil Buck on getost päris noor mees, kellest sai tänu julgusele, uuendusmeelsusele ja eksperimenteerimisele Ameerika tuntumaid hiphop-tantsijaid. USA režissööri Louis Wallecani „Lil’ Buck: tõeline luik” on suurepärase operaatoritööga dokumentaalfilm, mis naelutab ekraani ette ka vaataja, kes tantsimisest seni suurt midagi ei teadnud.
Soome režissööri Iiris Härmä filmis „Kes sinu tegi?” tõstatab küsimuse, kas inimkond suudab säilitada oma unikaalse identiteedi üha kiiremini areneva tehisintellekti kõrval. Mis saab inimkonnast siis, kui masinad õpivad käituma nagu meie? Üllatav ja kaasahaarav film esitab eksistentsiaalseid küsimusi, mis puudutavad meid kõiki.
Kanada režissööri John Walkeri „Sitapead: teooria” filosofeerib humoorikalt ühe inimtüübi üle, kellega me kõik puutume kokku igapäevaelus. Värskendav ja haarav dokumentaalfilm on korraga nii mõnusalt naljakas kui ka mõtlemapanev ning garanteerib vaatajatele hea tuju.
Alfred George Bailey film „Näita mulle pilte. Jim Marshalli lugu” on justkui põnev nostalgiaretk roki hiilgeaega, mille üks geeniusi ei hoidnud käes kitarri, vaid fotokaamerat. Bob Dylan, Johnny Cash ja Janis Joplin on vaid mõned muusikud, kelle usalduse Jim Marshall võitis ja rokiajaloo kõige märgilisematele piltidele püüdis.
Dokumentaalfotograafiaga puutume kokku ka Selina Milesi filmis „Martha Cooper, tänavakunsti ristiema”. Martha Cooper elas 1970ndatel New Yorgis kaasa grafiti sünnile, pildistades seda, mille vastu oli välja kuulutatud totaalne sõda. Tema raamatust „Subway Art“ sai grafitipiibel, mis mõjutas selle kunstivormi arengut kogu maailmas.
Elizabeth Carrolli film „Ei midagi peent” portreteerib 92-aastast inglannast Diana Kennedyt – Mehhiko toidukultuuri Indiana Jonesi –, kes uuris ja talletas kõike Mehhiko traditsioonilise toidu kohta ja on oma teadmisi maailmaga jaganud juba üle 60 aasta. Film kõneleb pühendumisest, traditsioonide austamisest, autentsusest, taaskasutusest, loodusest ja sellega kooskõlas elamisest.
Moekino seansse juhatavad sisse oma ala professionaalid Joan Hint, Lepatriinu, Eghert-Sören Nõmm, Karl Kruusamäe, Virgo Siil, Kristjan Lepp, Rain Tamm, Anrike Piel ja Evelin Ilves.
Piletid ja programm: http://www.poff.ee.
Oma eluajal sageli kuulsamate kaasaegsete varju jäänud Schindlerit peetakse tagantjärele üheks modernismi oluliseks teerajajaks. Tema ruumiarhitektuuri käsitlus, mis väärtustab voolavat planeeringut, loomulikku valgust ning sise- ja välisruumi sujuvat sidumist, on tänaseks saanud lahutamatuks osaks ka sellest, mida seostatakse California eluviisiga.
Ganeva dokumentaal ei piirdu pelgalt arhitektuuriloolise portreega, vaid asetab küsimärgi alla ka senised arusaamad modernistliku arhitektuuri sünniloost. Režissööri sõnul on Schindleri loos midagi üldinimlikku – see puudutab kõiki, kes on kunagi tundnud, et nende panust ei märgata õiglaselt või et nad on jäänud kõrvale. Filmi autoriteksti loeb Meryl Streep, mis lisab niigi tugevale loole omaette kaalu.
Film „Schindler, ruumi arhitekt” esilinastus 2024. aastal New Yorgi arhitektuuri- ja disainifilmide festivalil. Kumu auditooriumis linastuva seansi juhatab sisse kunstiteadlane Karin Paulus. Seanss toimub kolmapäeval, 11. märtsil kell 18 ning sissepääs on tasuta. Kogu Kumu Dokumentaali kava leiab kumu.poff.ee.
Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.
Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.
Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.
