Foto: Bonniers Hylen
Näitusel tutvustatakse Bergmani, kellel oleks täitunud tänavu 100. eluaasta, kui vastumeelset trendiloojat ja uuritakse tema mõju tänapäeva kunsti- ja moemaailmale tema nelja filmi – “Seitsmes pitser”, “Persona”, “Stseenid ühest abielust” ning “Fanny ja Alexander” – kaudu. Kuigi Bergman ei rõhutanud oma filmides kostüümide olulisust ja mood jättis ta võrdlemisi külmaks, sest oma riietuses eelistas ta lihtsat ja staatilist stiili, peavad paljud moekunstnikud tema filme ja isiklikku stiili suureks inspiratsiooniallikaks. Näitus koosneb fotodest, kunsti- ja dokumentaalfilmidest, tekstidest ja tsitaatidest.
Filmimaailma ajaloos on vähe nii mõjuvõimsaid tegijaid nagu rootsi režissöör Ingmar Bergman, kes oma sügavatel otsingutel tõestas, et film saab olla ka enam kui meelelahutus – film võib tõepoolest olla kunst. Kasutades läbivalt samu karaktereid, keskkondi, näitlejaid ja koostööpartnereid, lõi Bergman omaenda ainulaadse filmi universumi, mille eesmärk oli anda tähendus art house cinema kontseptsioonile. Bergmani filmid peegeldasid sügavalt isiklikke nägemusi, uurisid inimloomuse ebamugavamaid aspekte ja käsitlesid selliseid teemasid nagu alandus, truudusetus, lastekasvatus, vananemine, surelikkus, usk ja kunstniku roll maailmas – kõik need teemad olid ka tema enda elus pidevalt aktuaalsed.
Bergmani sajanda sünniaasta puhul leiab ka PÖFFi kinokavast kummarduse suursuguse filmimeistri suunas tema kahe meistriteose linastamisega. Neist esimeseks on Bergmani vähetuntud antikommunistlik spioonithriller „Nii suguseid asju siin ei juhtu” (1950), milles mängivad ka eksiili sattunud eesti näitlejad, ja kahele Oscarile kandideerinud kammerlik „Sügissonaat” (1978), mis räägib ema külaskäigust temast võõrdunud tütre juurde ning rõhutab väärikalt režissööri pärandi laiaulatuslikkust, mida pole võimalik alahinnata.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
Kui „Emily in Paris“ on algusest peale liikunud kusagil Pariisi postkaardi, moefantaasia ja kerge kultuurišoki piiril, siis finaalhooaeg ei kavatse selles osas tempot maha võtta. Uue hooaja võtted algavad Kreekas, jätkuvad Monacos ning viivad Emily lõpuks tagasi Pariisi – linna, mille ümber kogu see kõrgetel kontsadel kulgenud seiklus kord algas.
Sarja looja Darren Star nimetas „Emily in Paris’i“ tegemist kogu meeskonna jaoks elu reisiks ning tänas nii Netflixi, Paramounti kui ka fänne, kes on Emilyga selle teekonna kaasa teinud. Kuigi sari on aastate jooksul pakkunud piisavalt ainest nii armastajatele kui ka silmade pööritajatele, on selle mõju moele, fantaasiatele ja Pariisi kui popkultuurilise lavastuse kuvandile olnud vaieldamatu.
Viimases hooajas naasevad teiste seas Philippine Leroy-Beaulieu, Ashley Park, Lucas Bravo, Lucien Laviscount, Samuel Arnold ja Bruno Gouery. Mis saab Emily, Mindy ja nende stiilselt keeruliseks elatud suhetest, jääb esialgu veel saladuseks. Üks on aga selge: „Emily in Paris“ ütleb adieu täpselt nii, nagu temalt oodata võiks – suure žesti, rohke pagasi ja tõenäoliselt mitte kõige praktilisemate jalanõudega.
