Koostöös Rootsi saatkonnaga on PÖFF toonud Tallinnasse näituse Ingmar Bergmanist, mis jääb kõikidele huvilistele avatuks kuni 30. novembrini H&M showroom’is Rotermanni kvartalis, aadressil Roseni 8.

Näitusel tutvustatakse Bergmani, kellel oleks täitunud tänavu 100. eluaasta,  kui vastumeelset trendiloojat ja uuritakse tema mõju tänapäeva kunsti- ja moemaailmale tema nelja filmi – “Seitsmes pitser”, “Persona”, “Stseenid ühest abielust” ning “Fanny ja Alexander” – kaudu. Kuigi Bergman ei rõhutanud oma filmides kostüümide olulisust ja mood jättis ta võrdlemisi külmaks, sest oma riietuses eelistas ta lihtsat ja staatilist stiili, peavad paljud moekunstnikud tema filme ja isiklikku stiili suureks inspiratsiooniallikaks. Näitus koosneb fotodest, kunsti- ja dokumentaalfilmidest, tekstidest ja tsitaatidest.

Filmimaailma ajaloos on vähe nii mõjuvõimsaid tegijaid nagu rootsi režissöör Ingmar Bergman, kes oma sügavatel otsingutel tõestas, et film saab olla ka enam kui meelelahutus – film võib tõepoolest olla kunst. Kasutades läbivalt samu karaktereid, keskkondi, näitlejaid ja koostööpartnereid, lõi Bergman omaenda ainulaadse filmi universumi, mille eesmärk oli anda tähendus art house cinema kontseptsioonile. Bergmani filmid peegeldasid sügavalt isiklikke nägemusi, uurisid inimloomuse ebamugavamaid aspekte ja käsitlesid selliseid teemasid nagu alandus, truudusetus, lastekasvatus, vananemine, surelikkus, usk ja kunstniku roll maailmas – kõik need teemad olid ka tema enda elus pidevalt aktuaalsed.

Bergmani sajanda sünniaasta puhul leiab ka PÖFFi kinokavast kummarduse suursuguse filmimeistri suunas tema kahe meistriteose linastamisega. Neist esimeseks on Bergmani vähetuntud antikommunistlik spioonithriller „Nii suguseid asju siin ei juhtu” (1950), milles mängivad ka eksiili sattunud eesti näitlejad, ja kahele Oscarile kandideerinud kammerlik „Sügissonaat” (1978), mis räägib ema külaskäigust temast võõrdunud tütre juurde ning rõhutab väärikalt režissööri pärandi laiaulatuslikkust, mida pole võimalik alahinnata.

Tartu Raekoja plats muutub 8.-15. augustini taas suureks vabaõhukinoks, kui PÖFFi armastusfilmide festival Tartuff toob publiku ette oma seni mahukaima filmiprogrammi. Tänavu jõuab suurele ekraanile rekordilised 13 täispikka ja kaheksa lühifilmi, mis rändavad läbi Euroopa, Aasia, Ameerika ja Austraalia ning vaatlevad armastust selle kõige erinevamates vormides.

Programmi üheks tähelepanuväärsemaks sündmuseks on Jackie Chani roll draamakomöödias „Mängime kodu”, kus märulifilmide legend astub üles hoopis Alzheimeri tõbe põdeva mehena. Sama isiklikku mõõdet kannab ka režissöör Li Taiyani lugu, mis on inspireeritud tema enda perekonna kogemusest. Teise oodatud nimena jõuab Tartusse Emilia Clarke, keda näeb ulmelises romantilises draamas „Teine elu”, mille maailma esilinastus toimus tänavusel Tribeca festivalil.

Rahvusvahelisest programmist leiab veel Igor Šeregi menuka komöödia „Pulmad”, Alex Camilleri Malta-hõngulise muusikalise draama „Żejtune”, Aina Cloteti Cannes’i programmis „Kriitikute nädal” linastunud „Elagu elu!” ning Géraldine Nakache värske suhtepsühholoogilise draama „Mõtle head”.

Esimest korda on Tartuffi vabaõhukinos kavas ka eraldi lühifilmide õhtu „Shorts@Tartuff: lühkarid, armastusega”, mille programmi on koostanud PÖFF Shorts. Festivali avafilmiks on Tai režissööride linateos „Gohan – valge koer”.

Samuti jõuavad vabaõhuekraanile ka armastusfilmide klassikud, nende seas Baz Luhrmanni „Moulin Rouge”, Pedro Almodóvari „Seo mind! Ahelda mind!”, Rob Reineri „Ole minuga”, Martin Scorsese „Hirmu neem”, Jacques Deray „Bassein” ja Thea Sharrocki „Mina enne sind”. Lisaks linastuvad Elektriteatris dokumentaal- ja noortefilmid.

Kõik Tartuffi seansid on publikule tasuta. Festivali programmi ja lisainfo leiab Tartuffi kodulehelt tartuff.ee. 

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.