Näitusel tutvustatakse Bergmani, kellel oleks täitunud tänavu 100. eluaasta, kui vastumeelset trendiloojat ja uuritakse tema mõju tänapäeva kunsti- ja moemaailmale tema nelja filmi – “Seitsmes pitser”, “Persona”, “Stseenid ühest abielust” ning “Fanny ja Alexander” – kaudu. Kuigi Bergman ei rõhutanud oma filmides kostüümide olulisust ja mood jättis ta võrdlemisi külmaks, sest oma riietuses eelistas ta lihtsat ja staatilist stiili, peavad paljud moekunstnikud tema filme ja isiklikku stiili suureks inspiratsiooniallikaks. Näitus koosneb fotodest, kunsti- ja dokumentaalfilmidest, tekstidest ja tsitaatidest.
Filmimaailma ajaloos on vähe nii mõjuvõimsaid tegijaid nagu rootsi režissöör Ingmar Bergman, kes oma sügavatel otsingutel tõestas, et film saab olla ka enam kui meelelahutus – film võib tõepoolest olla kunst. Kasutades läbivalt samu karaktereid, keskkondi, näitlejaid ja koostööpartnereid, lõi Bergman omaenda ainulaadse filmi universumi, mille eesmärk oli anda tähendus art house cinema kontseptsioonile. Bergmani filmid peegeldasid sügavalt isiklikke nägemusi, uurisid inimloomuse ebamugavamaid aspekte ja käsitlesid selliseid teemasid nagu alandus, truudusetus, lastekasvatus, vananemine, surelikkus, usk ja kunstniku roll maailmas – kõik need teemad olid ka tema enda elus pidevalt aktuaalsed.
Bergmani sajanda sünniaasta puhul leiab ka PÖFFi kinokavast kummarduse suursuguse filmimeistri suunas tema kahe meistriteose linastamisega. Neist esimeseks on Bergmani vähetuntud antikommunistlik spioonithriller „Nii suguseid asju siin ei juhtu” (1950), milles mängivad ka eksiili sattunud eesti näitlejad, ja kahele Oscarile kandideerinud kammerlik „Sügissonaat” (1978), mis räägib ema külaskäigust temast võõrdunud tütre juurde ning rõhutab väärikalt režissööri pärandi laiaulatuslikkust, mida pole võimalik alahinnata.
Kokku on 7. novembril avatava festivali põhiprogrammis seitse, Just Filmi kavas kolm ja PÖFF Shortsi kavas kuus võistlusprogrammi ning publiku ette jõuab 111 maailma- ja 31 rahvusvahelist esilinastust.
Lisaks saab näha maailma kõige tuntumate festivalide auhinnatöid ja Oscari-soosikuid Chloé Zhao „Hamnetist” Kaouther Ben Hania „Hind Rajabi hääleni” – just viimane, 5-aastase palestiina tüdruku hukkumise lugu Gaza sõjas pakkus tänavusel Veneetsia festivalil kõige rohkem kõneainet.
17 filmi PÖFFi kavast on esitatud parima mitteingliskeelse filmi Oscarile. 13 filmi kuulub Euroopa filmiakadeemia aasta parimate filmide eelvalikusse.
Fookus on tänavu pühendatud Katalooniale ja ajendatud selles Hispaania regioonis valmivate filmide üha kasvavast rahvusvahelisest mainest. Ekraanile jõuab 29 pikka ja 4 lühifilmi klassikast kõige värskemate töödeni välja.
Luubi all on ka Austria filmikunst – kummardusena sealse filmi järjepidevusele ja mitmekesisusele.
Eriprogrammidest on kavas veel „Seistes koos Ukrainaga”, „Vana kuld. Klassika ärkab ellu”, „Öised värinad”, „Screen Internationali kriitikute valik” ja „TV Beats”, eraldi programmid on pühendatud ka keskkonna- ja spordifilmidele ning Jessica Hausnerile ja Juozas Budraitisele.
Eesti režissööride pikkadest filmidest jõuavad maailmaesilinastuseni Eeva Mägi „Mo Papa”, Vladimir Loginovi „Ööäär”, Indrek Spungini „Õnn on elada me maal”, Katrina Lehismäe „Kadunud tähed”, Volia Chajkouskaya „Süsteemist väljas” ja Andres Luidre „Lõpuni välja”.
Kahe ja poole nädala jooksul toimub Tallinnas ja Tartus kokku 876 seanssi.
PÖFF toimub 7.–23. novembrini. Tutvu PÖFFi programmiga siin.
„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.
Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.
“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.
Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.
Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee.