Näitusel tutvustatakse Bergmani, kellel oleks täitunud tänavu 100. eluaasta, kui vastumeelset trendiloojat ja uuritakse tema mõju tänapäeva kunsti- ja moemaailmale tema nelja filmi – “Seitsmes pitser”, “Persona”, “Stseenid ühest abielust” ning “Fanny ja Alexander” – kaudu. Kuigi Bergman ei rõhutanud oma filmides kostüümide olulisust ja mood jättis ta võrdlemisi külmaks, sest oma riietuses eelistas ta lihtsat ja staatilist stiili, peavad paljud moekunstnikud tema filme ja isiklikku stiili suureks inspiratsiooniallikaks. Näitus koosneb fotodest, kunsti- ja dokumentaalfilmidest, tekstidest ja tsitaatidest.
Filmimaailma ajaloos on vähe nii mõjuvõimsaid tegijaid nagu rootsi režissöör Ingmar Bergman, kes oma sügavatel otsingutel tõestas, et film saab olla ka enam kui meelelahutus – film võib tõepoolest olla kunst. Kasutades läbivalt samu karaktereid, keskkondi, näitlejaid ja koostööpartnereid, lõi Bergman omaenda ainulaadse filmi universumi, mille eesmärk oli anda tähendus art house cinema kontseptsioonile. Bergmani filmid peegeldasid sügavalt isiklikke nägemusi, uurisid inimloomuse ebamugavamaid aspekte ja käsitlesid selliseid teemasid nagu alandus, truudusetus, lastekasvatus, vananemine, surelikkus, usk ja kunstniku roll maailmas – kõik need teemad olid ka tema enda elus pidevalt aktuaalsed.
Bergmani sajanda sünniaasta puhul leiab ka PÖFFi kinokavast kummarduse suursuguse filmimeistri suunas tema kahe meistriteose linastamisega. Neist esimeseks on Bergmani vähetuntud antikommunistlik spioonithriller „Nii suguseid asju siin ei juhtu” (1950), milles mängivad ka eksiili sattunud eesti näitlejad, ja kahele Oscarile kandideerinud kammerlik „Sügissonaat” (1978), mis räägib ema külaskäigust temast võõrdunud tütre juurde ning rõhutab väärikalt režissööri pärandi laiaulatuslikkust, mida pole võimalik alahinnata.
Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.
Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.
Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.
18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.
Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.
Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“
Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.
Dokumentaalis kohtab tegelasi, kes kõik loodavad oma suurele läbimurdele, ent kelle liikumine moemaailma äärealadel mõjub kohati korraga nii traagiliselt, koomiliselt kui ka kõnekalt. Nii astuvad filmis üles näiteks Casey Spooner, Violet Chachki ja Michelle Elie – figuurid, kelle kaudu avaneb maailm, kus tuntud nimede lähedus võib näida peaaegu omaette kapitalina. Tulemus ei ole klassikaline glamuuridokk, vaid pigem aukartuseta pilk sellele, millest moetööstus ise alati rääkida ei armasta.
Filmi on kirjeldatud ausa ja provokatiivse vaatena moemaailma telgitagustesse – sinna, kus ovatsioonide kõrval eksisteerivad ka edevus, rollimängud ja lakkamatu soov olla järgmine suur nimi. Just see teeb “Moetööstuse paablist” ebatavaliselt teistsuguse moefilmi: see ei idealiseeri, vaid vaatleb.
Uuri seansi kohta lisa Facebookist.