Foto: Bonniers Hylen
Näitusel tutvustatakse Bergmani, kellel oleks täitunud tänavu 100. eluaasta, kui vastumeelset trendiloojat ja uuritakse tema mõju tänapäeva kunsti- ja moemaailmale tema nelja filmi – “Seitsmes pitser”, “Persona”, “Stseenid ühest abielust” ning “Fanny ja Alexander” – kaudu. Kuigi Bergman ei rõhutanud oma filmides kostüümide olulisust ja mood jättis ta võrdlemisi külmaks, sest oma riietuses eelistas ta lihtsat ja staatilist stiili, peavad paljud moekunstnikud tema filme ja isiklikku stiili suureks inspiratsiooniallikaks. Näitus koosneb fotodest, kunsti- ja dokumentaalfilmidest, tekstidest ja tsitaatidest.
Filmimaailma ajaloos on vähe nii mõjuvõimsaid tegijaid nagu rootsi režissöör Ingmar Bergman, kes oma sügavatel otsingutel tõestas, et film saab olla ka enam kui meelelahutus – film võib tõepoolest olla kunst. Kasutades läbivalt samu karaktereid, keskkondi, näitlejaid ja koostööpartnereid, lõi Bergman omaenda ainulaadse filmi universumi, mille eesmärk oli anda tähendus art house cinema kontseptsioonile. Bergmani filmid peegeldasid sügavalt isiklikke nägemusi, uurisid inimloomuse ebamugavamaid aspekte ja käsitlesid selliseid teemasid nagu alandus, truudusetus, lastekasvatus, vananemine, surelikkus, usk ja kunstniku roll maailmas – kõik need teemad olid ka tema enda elus pidevalt aktuaalsed.
Bergmani sajanda sünniaasta puhul leiab ka PÖFFi kinokavast kummarduse suursuguse filmimeistri suunas tema kahe meistriteose linastamisega. Neist esimeseks on Bergmani vähetuntud antikommunistlik spioonithriller „Nii suguseid asju siin ei juhtu” (1950), milles mängivad ka eksiili sattunud eesti näitlejad, ja kahele Oscarile kandideerinud kammerlik „Sügissonaat” (1978), mis räägib ema külaskäigust temast võõrdunud tütre juurde ning rõhutab väärikalt režissööri pärandi laiaulatuslikkust, mida pole võimalik alahinnata.
„Brigitte Bardot’ fond teatab sügava kurbusega oma asutaja ja presidendi, maailmakuulsa näitleja ja laulja proua Brigitte Bardot’ surmast, kes otsustas loobuda oma mainekast karjäärist, et pühendada oma elu ja energia loomade heaolule ning oma fondile,“ seisis avalduses. Teates ei täpsustatud Bardot’ surma aega ega kohta.
Bardot’ näitlejakarjäär algas 1956. aastal ning samal aastal linastunud film „Jumal lõi naise“ tõi talle üleilmse kuulsuse. Bardot’st sai kiiresti üks oma ajastu äratuntavamaid filmistaare, kelle ekraanipilt ja isikuvabadust rõhutav hoiak raputasid 1950. aastate rangete kommetega ühiskonda. Kuigi tema filmikarjääri saatsid mitmed kassahitid, jäi kriitikute tunnustus pigem tagasihoidlikuks. Bardot’d on nimetanud „ülimaks seksisümboliks“, kelle kurvikas figuur ja vabameelne eluviis tekitasid oma aja kohta enneolematut vastukaja. Ometi tüdines Bardot peagi avalikkuse tähelepanust ning otsustas kõik senise seljataha jätta.
Vaid 39-aastaselt taandus ta filmimaailmast ning asus elama eraklikku elu Prantsuse Riviera kuurortlinnas Saint-Tropez. 1986. aastal asutas Bardot loomade kaitsele pühendatud fondi, millest kujunes üks mõjukamaid loomakaitseorganisatsioone Euroopas. Just seda eluetappi pidas Bardot ise oma kõige olulisemaks pärandiks.
Fotografiska Tallinna Emerging Artists platvormile on oodatud kandideerima igas vanuses fotokunstnikud Balti riikidest ja Soomest, kes on oma loomingulise teekonna algusjärgus või kelle loome ei ole veel kogunud laiemat piirkondlikku tuntust. Taotlusi saab esitada aastaringselt ning kord aastas valitakse välja kunstnikud, kes osalevad Fotografiska Tallinnas toimuval erinäitusel. Esimene näitus avaneb 2026. aasta maikuus ning kandideerimine sellele kestab tuleva jaanuari lõpuni.
Lisaks näitusel osalemisele ja uute teoste produktsioonile pakub platvorm kunstnikele personaalset mentorlust ja kokkupuudet valdkonna ekspertidega, kõlapinda Fotografiska kanalites ning võimalusi osaleda publikuprogrammides ja töötubades. Algatus loob alustavatele fotokunstnikele professionaalse keskkonna, kus kasvada koos teiste autoritega, katsetada uusi formaate ning saada osa rahvusvahelise haardega näitusekogemusest.
Fotografiska jaoks täidab see eesmärki tuua esile kohalikku, veel nägemata kunsti ning võimendada selle häält, jagades oma platvormi jõudu ja liikudes ühiselt edasi. „Oleme ammu soovinud käivitada platvormi, mis keskenduks teadlikult kunstnikele, kes on fotokunstis oma teed alles kujundamas, ning annaks neile Fotografiska lava kaudu nähtavuse ja toetatud kasvuruumi,“ ütleb Fotografiska Tallinna tegevjuht ja kaasasutaja Margit Aasmäe. „Regiooniülene vaade loob võimaluse tuua kokku erinevad hääled, teemad ja visuaalsed lähenemised, mis noort kunsti praegu sütitavad. Loodame esimesel näitusel näha esindatust igast riigist ning hoida sama sammu ka järgmistega,“ lisab Aasmäe.
Kandideerima on oodatud nii loomekarjääri algusjärgus olevad fotokunstnikud kui autorid, kelle looming ei ole veel saanud laiaulatuslikku kõlapinda. Kõrgelt on hinnatud nii omanäoline visuaalne käekiri kui tugev jutustav lähenemine. Oodatud on terviklikud, seni eksponeerimata projektid, mis käsitlevad kaasaegseid ja päevakajalisi teemasid. Fookus on fotograafial, kuid teretulnud on ka video-, segatehnika- ja installatiivsed lahendused, mille lähtepunktiks on fotokunst. Taotlus tuleb esitada ühe PDF-failina inglise keeles ning lisada 15–20 teost või reproduktsiooni ühes projektikirjeldusega, soovituslikult ka koos kunstnikupositsiooni lühikirjeldusega. Kandideerida selle lingi kaudu kuni 31. jaanuarini 2026.
