Kui mõned aastad tagasi ilmusid Sigrid Kuuse sädelevad SOHO kõrvarõngad trendikate disainipoodide müügilettidele, olime intrigeeritud ehete kaasaegsest minimalismist, mis segunes diskoajastu mängulisusega. Sukeldudes ehtedisaineri loomingusse, avastasin, et tema loominguline käekiri on aga veelgi rikkalikum, sulatades mänguliselt kokku põhjamaist esteetikat kvaliteetsete materjalidega. Kollektsioonid ALGA, KASVUD, SOHO ning ADAMSON-ERIC, mis on valminud koostöös Lilli Jahilo moemaja ja Eesti Kunstimuuseumiga, on selle ehedaks tõestuseks. 

Lisaks ehetele, mille vormid ja materjalid räägivad iseenda eest ning on saanud disainifännide lemmikuks, on disainer jäänud silma nii Eestis kui ka rahvusvahelisel areenil. Nii on autori looming figureerinud rahvusvahelistel näitustel; võitnud Gallery Marzee Graduate Prizeta auhinna; pälvinud 2019. aastal Noore Ehte Fondi stipendiumi; ning olnud nomineeritud auhinnale Kuldne Nõelakoda. Uue hooaja ootuses võtsime ette ja vestlesime inspireeriva ehtedisaineriga tema loomingulisest teekonnast, jätkusuutlikkusest ja tuleviku unistusest.

Sigrid, alustame Sinust. Kuidas avastasid enda jaoks ehtekunsti ning millal mõistsid, et sellest saab Su elukutse? 

Ehetega olen moel või teisel kogu aeg seotust tundnud. Juba väga noorelt kolasin ema ja vanaema ehtelaegastes, et sealsetele aaretele detailiuuringuid teostada. Pärast keskkooli viis teekond mind hoopiski hetkeks Tartu Ülikooli ja sealt edasi fotograafiaõpinguteni. Tegelikult olin vägagi veendunud, et minust saab fotograaf. Sellise veendumuse juures võtsin muidugi osa ka mitmetest ehtemeisterdamise töötubadest – vahast ehete nikerdamised, kuumtöötlused jm. Need süvendasid huvi kohe kindlasti, aga ega ma sellest siis veel aru ei saanud. Aasta pärast õpingute lõppu kolisin Tallinnasse ja asusin endalegi pisut ootamatult ehtekunsti õppima. Esimesel nädalal mõistsin kohe, et see on just see koht, kus ma olema pean. Samal ajal jätkasin ka vabakutselise fotograafi tööd ning ei plaaninud seda mitte kuidagi kõrvale jätta. Üks asi viis loomulikult teiseni ning täna võib öelda, et ma pigem avastasin kõige paremas mõttes end sellel ametipostil täiskohaga töötamas. Fotograafia on endiselt aeg-ajalt kaaslaseks.

Miks just Eesti Kunstiakadeemia ja millised on olnud kõige teadmised, mille oled seal omandanud?

Tuleb tõdeda, et ajal, mil ma Kõrgemas Kunstikoolis Pallas õppisin, tundus Eesti Kunstiakadeemia pigem kauge unistusena. Meil koolis levisid siis müüdilaadsed kuuldused EKAsse sisse saamise kohta. Kui ma Pallase lõpetasin, töötasin aasta Fotoluksis ning selle kõrvalt ka pildistasin erakliente. Linnade vahetamise ajaks panin kõik korraks pausile ja veetsin enamuse suvest Soomes. Otsisin tegevust Tallinnasse ja sirvisin EKA veebilehte kui märkasin, et käes on kandideerimise eelviimane päev ja otsustasin katsetada ehtekunsti erialale. Vestlusele ja katsetele läksin otse laevalt. Pärast katseid läksin tagasi Soome ja mõni aeg hiljem naasin Eestisse teadmisega, et ma lähen sügisest kooli. See oli absoluutselt fantastiline tunne! 

EKA ehtekunsti eriala avardas mu ehtemaailma nullist sajani. Tõesti, ma ei teadnud enne kooli sisseastumist erialast suurt midagi. Seal sain materjalide ja tehnoloogiate ja kõige selle juurde kuuluvaga tuttavamaks. Ma küsisin kõige kohta täiesti pidurdamatult. Kõik oli nii huvitav ja justkui kugistasin eriala endasse. Kõige väärtuslikumad tunnid on olnud vaieldamatult need, kui saab õppida otse meistrilt, kes on oma erialast nii sisse võetud, et see on nakkav. Ja ma olen selles mõttes ikka täielik käsn. Näha eksperte töötamas, kes on oma tööst siiralt haaratud, on vaimustav. Ma vaimustusin neist ja kandsin selle koheselt ka oma töötuhinasse. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Sigrid Kuusk (@sigridkuusk)

Jätkates meistrite ja ekspertide lainel – kes on olnud Su erialased mõjutajad ning eeskujud, miks?

Koolis ehtekunsti osakonna meistrid, kelle kõrval tudengina igapäevaselt tööd teha – Miikael Danieljants, Kristo Pachel ja Jens A. Clausen. Nende töö kvaliteet ja meisterlikkus on imetlusväärsed. Loomulikult ka osakonna vedurid Piret Hirv ja Eve Margus-Villems, kes väsimatult osakonna tööd korraldavad ning eriala õpilasi toetavad.

Ma selles mõttes vaimustun pigem palju – kui keegi teeb midagi minu jaoks väga hästi, põnevalt, väljakutsuvalt, loob uut, arusaamatut, tehniliselt köitvat, siis ma vaimustun! 

See ei puuduta ainult erialainimesi – on kunstnikke, disainereid, muusikuid ja täiesti hämmastavad loojaid ning ettevõtjad, juhte, kelle tegemisi ma väga imetlen ja austan.
Minu igapäevased suured motivaatorid on mu lähikondlased – pere ja sõbrad. Veedame sõpradega aeg-ajalt nädalavahetusi, kus saame kokku ja vestleme enda edasiminekutest, rutiinidest, ebaõnnestumistest ning toetame teineteist värskete mõttekäikudega. Need kohtumised on väga väestavad ja pärast on kütust päris pikaks ajaks. Igapäevased kunstilised, moesuunalised ja erialased visuaalid Instagramis ja Pinterestis on loomulikult ka uute ideede sütitajateks. 

Ehk et ma ei ole niivõrd keskendunud ainult erialase mõjutuse otsingutele kuivõrd elu üldiselt, mis hõlmab endas kõiki neid “miks” ja “kas” küsimusi, uued materjalid, tehnoloogiad, mõttekäigud, leiutised, juhtimistiilid, õppeprotsessid, jpm.

Ehte loomine on ajamahukas protsess – kuidas suhtud selle aegluse võlusse, mis ehte tegemisega kaasneb – kas see on Sinu jaoks pigem piirav või vabastav?

See sõltub hästi tugevalt olukorrast, pigem tuleb pidevalt otsida tasakaalu kiire ja aeglase vahel. Kui elu on ümberringi marukiire, kohtumisi või uusi projekte palju, siis laua taha istuda ja ehteid omas tempos valmistada on väga rahustav. Teisel juhul on jälle surve laua taga kiirelt ehe valmis saada, siis tekib küll tunne, et mõned protsessid võiksid kiiremini toimuda. 

Ehtekunstnikuks olemine on sageli “üksik” karjäärialane valik – tegutsevad ju ehtekunstnikud peamiselt omapäi. Kumba Sa eelistad – omapäi nokitsemist või tiimitööd ning miks? 

Mõlemat! Mulle meeldib vaheldusrikkus ning naudin oma praegust töökorraldust väga. Ehete loomise ja disainimise ajal on mul vaja vaikust ja üksiolekut, samal ajal armastan tiimitööd ja igasuguseid foto- ja koostööprojekte ning organiseerimist. Kõike mõõdukalt. 

Koostööprojektid erinevate brändide vahel on mujal maailmas väga levinud. “Adamson-Ericu” kollektsioon tõestas, et sedalaadi koostöö võib viia fantastilise lõpptulemuseni. Millisest koostööst ja kellega veel salamisi unistad?

Aitäh! Koostööprojektid on mu lemmikud. Nendes on kuidagi teistlaadi loomise energia. Adamsoni kollektsiooni puhul olid kunstniku enda joonistused ja maalid olid juba nii kõnekad ning Lilli Jahilo imetabased kleidid seal kõrval – täielik lust oli luua ja seeläbi ka kunstile hoopis uus perspektiiv anda – see ehetena kantavaks muuta. 

Koostööprojektide unistusi on palju. Tahan väga teha koostööd erinevate valdkondadega, nagu film, mood, muusika. Jõuda lavadele, vaipadele ja pildistamistele – luua midagi “ekstrat”, aga samas kõnekat. 

Unistustest kontseptsiooni. Väga populaarseks märksõnaks on saanud jätkusuutlikkus. Kuidas saavad ehtekunstnikud rakendada aeglase moe printsiipe oma loomingusse ning kas see on teema, millele pöörad rõhku?

Jätkusuutlikkus on loodetavasti mitte ainult trendisõna, vaid ka tõesti suund, mille poole üha enam oma tegemistega püüelda. Sealjuures võiks see ju olla tegevusse sisse arvestatud, mitte reklaamlause. Alustada saab väga lihtsatest sammudest, nagu seda on pakendid, pakendamine, toormaterjalide tellimise asukoht ja palju muud. Ehe iseeneses on muidugi ka palju aeglasem toode, mida tarbida. 

Mõnda aega tagasi lisandus mu tootevalikusse Eco SOHO kollektsioon, kus ma kasutan biolagunevat glitterit ning põllumajanduse jääkproduktidest valmistatud plasti. Glitter on valmistatud eetilisest eukalüpti tselluloosist ning värvitud on seda erinevate mineraalidega ja läikima pandud alumiiniumtolmuga. Lisaks olen väga rõõmus ka selle üle, et glitterit müüv ettevõte annetab iga aasta 8% tulust Ecuadori loomade varjupaigale.  

Milliseid trende oled lisaks ehtekunsti maastikul täheldanud?

Eesti kontekstis on ülitore olnud tõdeda, et inimestele lähevad värvilised ehted peale. Üldiselt aga maailmas on ehete piir hägustumas – selles mõttes, et ehtekunstnik või -disainer ei tee enam ainult kaelakeesid ja kõrvarõngaid, vaid see piir on fantastiliselt avardunud kantavate näoehete, keha- ja peakatetega. 

Millised on täna ühe ehtedisaineri suurimad väljakutsed?

Silma paista, meelde jääda ja klientuuri leida. Ning muidugi selle kõige kõrvalt ka kasumit teenida, eriti kui äri on veel algusfaasis. 

Kuumade nõuannete voor! Kui peaksid andma nõu alustavatele ehtekunstnikule, siis millega peaksid nad oma brändi luues kindlasti arvestama ja mida vältima? 

Kõlab klišeena, aga minu õppetund on olnud, et jää endale ja oma sisetundele kindlaks. See kehtib nii uue loomisel, ettevõtjaks olemisel kui kõiksugu valikute, otsuste tegemisel, mis ette tuleb. Ja neid tuleb – kõiksugu kahtlusi, kõhklusi, takistusi, jne. Mõõdukas naiivsus on ka minupuhul hästi toiminud.

Kuidas oled nendest takistustest üle saanud?

Eelmisel aastal tegutsesin teadlikult pigem vaikselt ja endasse vaatavalt. Mõtestasin küsimusi “miks?” ja “kas?” –  et tugevdada vundamenti endas. Vahepeal ongi keeruline ja sel hetkel on hädavajalik mäletada vastust küsimusele: miks ma seda teen? Et kui ma iseendas inimesena olen heas kohas, siis on ka heas kohas mu bränd, milles ma täna veel enamjaolt üksi tegutsen. Lisaks teen nn “vahepeatusi”, kus küsin endalt, kas ma annan endast täna parima. 

Teinekord “parim” ongi 10%, aga see on oluline! 

Hoia Sigrid Kuuse ehtebrändil silma peal kodulehel, Facebookis ja Instagramis. 

Artikli juures kasutatud fotod lõid:

Fotograaf: Kristiin Kõosalu

Loovjuht ja stilist: Kristin Liias

Assistent: Maarja Vilumets

Meik ja soeng: Laura-Liisa Srubišek

Modell: Lii Heleen Märks (AL Model Management)

Täna tabas moemaailma suur kaotus. Giorgio Armani – omanimelise moemaja asutaja, disainer ja tegevjuht – on lahkunud 91-aastaselt. Teate kohaselt lahkus legendaarne moelooja – Il Signor Armani, nagu töötajad ja koostööpartnerid teda austavalt kutsusid – rahus, ümbritsetuna oma lähedastest.

Giorgio Armani sündis 1934. aastal Põhja-Itaalia linnas Piacenzas. Alguses suundus ta Milano Ülikooli õppima meditsiini, kuid katkestas õpingud kolme aasta järel ja liitus armeega. Pärast teenistust otsis ta uut teed – alustades vaateakende kujundajana ja jõudes lõpuks 1975. aastal omaenda moemaja rajamiseni.

Armani oli see, kes tõi ülikonnamoodi revolutsioonilise pehmuse ja vabaduse, muutes rangest vormist voolava poeesia. Tema käekiri oli alati seotud lihtsuse, selguse ja vaoshoitud elegantsiga – ta mõistis, et tõeline enesekindlus ei vaja liigset dekoratiivsust.

2025. aasta tähistas mitut olulist verstaposti Armani moemaja loos: märtsis esitles bränd oma 50. juubelikollektsiooni “Radici”, jaanuaris tähistati ka Armani Privé moeliini 20. aastapäeva. Just seal sulges disainer etenduse ise, astudes lavale käsikäes viimase modelliga. Tänavu juunis jäi ta aga esimest korda poole sajandi jooksul oma moemaja etenduselt kõrvale, taastudes toona avalikkusele teadmata tervisemuredest.

Moemaailmas on vähe nimesid, mis tekitavad samasugust aukartust nagu Anna Wintour. Legendaarne peatoimetaja on kujundanud üle kolme aastakümne Ameerika Vogue’i suunda, muutudes ise elavaks sümboliks. Pole ime, et hetk, mil Condé Nast teatas Wintouri ametist lahkumisest, tekitas moeringkondades elevust ja spekulatsioone: kes küll võiks astuda tema kingadesse?

Nüüd on vastus teada: Chloe Malle. Vogue’i endine digitaalne toimetaja ja Vogue.com-i juht asub ametisse uue tiitliga head of editorial content. Traditsiooniline peatoimetaja amet on seeläbi küll ajalooraamatusse kirjutatud, kuid positsiooni ennast võib pidada Wintouri mantlipärija omaks.

Kellega tegu? Chloe Malle liitus Vogue’iga 2011. aastal toimetajana ning on aastatega käinud läbi pea igas toimetuse nurgas, liikudes printmeediast digikanalite, video, audio ja sotsiaalmeedia juurde. Ta on loonud koos kolleegidega ka populaarse taskuhäälingu “The Run-Through with Vogue”. Tema sulest on ilmunud lugusid, mis ulatuvad moe ja ilu kõrval ka poliitika, tervise ja elustiili teemadeni, ning lisaks on ta olnud mitmete Vogue’i raamatute toimetaja.

Muide, tema taust on sama kõnekas kui töö: Chloe on prantsuse filmirežissööri Louis Malle’i ja Ameerika näitlejanna Candice Bergeni tütar. Viimane kehastas “Sex and the City” seriaalis justnimelt Vogue’i toimetajat – milline elu ja fiktsiooni ootamatu kokkupuutepunkt.

Anna Wintour ise aga kusagile ei kao. Ta jätkab Condé Nasti chief content officer’i ja globaalsete väljaannete loovjuhina, jäädes endiselt Vogue’i ja teiste mainekate tiitlite – Vanity Fair, GQ, Architectural Digest – mõjukaimaks suunajaks.