Foto: Phoebus Foundation
„Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ täidab lossi lillede (ja moega), kuid mitte ainult. Meie ette laotatakse lood, mis räägivad ilust ja edevusest, ihast ja leinast, õnnest ja kaduvusest. Uue näituse wow-kujunduse autoriks on ei keegi muu kui rahvusvaheliselt tuntud Belgia moedisainer Walter Van Beirendonck. Portaili nimel rääkis Ester Kannelmäe Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega näituse sünnist, selle kõnetavast sisust ja unikaalsest atmosfäärist.
Aleksandra, lilled kunstis – see kõlab esmapilgul väga turvaliselt, mõnedele isegi veidikene igavalt. Näituse vaatajatele saab aga üsna ruttu selgeks, et see pole kaugeltki nii. Miks on just see näitus teistsugune?
Näitus on väga liigutav. Jah, lilled mõjuvad kunstimuuseumis iseenesestmõistetavatena, kuid võin kinnitada, et see näitus on tõesti eriline. Lugu ei piirdu lillemaalide ajalooga – see haarab endasse sotsiaalsed, religioossed, poliitilised ja eetilised teemad. Eesti keeles on imeline väljend „rääkima läbi lillede“ ehk peitma oma sõnumit sümbolite taha. Just seda me siin sõna otseses mõttes teeme – räägime läbi lillede.
Näituse tutvustusest jäi kõlama, et see toob kogu uhke muuseumi mugavustsoonist välja. Selgita meile, mida selle all mõeldud on?
Oleme tõesti tänulikud näituse kujundajale Walterile, et ta meid mugavustsoonist välja tõi. Näitus eirab mitmeid traditsioonilisi lahendusi, mida me tavaliselt kasutame. Selgus, et oleme piisavalt julged, et mõelda ja teha asju teistmoodi – üha silmapaistvamalt ja uhkemalt. Usun, et pöörame kunsti ja ajaloo käisitlemises täiesti uue lehekülje.
Mainisid, et näitus ei piirdu vaid lillemaalide eksponeerimisega, vaid tungib sügavamale. Millised teemad vaataja ette tuuakse?
Teemasid on loomulikult mitmeid. Tegemist on tegelikult väga emotsionaalsete lugudega, mis meid ka tänapäeval liigutavad. Me räägime moraalist, ilust, võrdõiguslikkusest, naiste õigustest, peretraditsioonidest, leinast ja vägivallast. Kõik need teemad olid olulised 17. sajandil, ent on maagiliselt ajakohased ka praegu.
17. sajand tundub siiski väga kauge aeg – mis selle relevantsuse sinu jaoks loob?
Mul on tunne, et vaadates näitust mõistavad paljud, et vanade meistrite tööd pole vaid kuldraamides ilu ja mugavustsoon, vaid universaalselt oluliste teemade käsitlused. Oleme muuseum, mis töötab just vanema kunstiga, ning meie eesmärk on publikule tõestada, et see kunst on ka meie ajal oluline. Peame tundma vanu meistreid, sest nad kõnelevad meiega läbi sajandite. Meie ülesanne on ainult küsimusi küsida – ja tajume, et nemad esitavad küsimusi ka meile. Me näeme selle kunsti kaudu ka iseennast.
Niivõrd suure ja visuaalselt uhke näituse ülespanek ei saa liiga lihtne olla?
Näituse kallal töötas tõeline unelmate tiim. Kadrioru ehitusfaas kestis kaks nädalat, kuid arendustöö palju pikemalt. Näitus on mitmekihiline, täis avastusrõõmu – sellest leiab igaüks enda jaoks midagi.
Räägi meile veidi rohkem näituse fenomenaalsest kujundusest.
Näituse sisu on selle kujunduse abil suurepäraselt pakendatud. Vaataja tiritakse väga emotsionaalsesse atmosfääri. Olgem ausad – tervest muuseumist on saanud üks suur kunstiteos. Walteri loodud terviklik installatsioon kasutab lugusid ja kunstiteoseid ehitusklotsidena. Nii on loodud imeline taust, mis laseb kunstiteostel särada.
Miks peaks lugeja sammud Kadrioru kunstimuuseumi poole seadma?
Ma olen selle näituse tõeline fänn. Mul oli võimalus olla kaasas kogu näituse arendusprotsessis ja meil on muuseumina väga uhke tunne seda nüüd publikule presenteerida. Ja on suur rõõm, et maalide omanik Phoebus Foundation valis just Kadrioru kunstimuuseumi näituse esimeseks koduks. Järgmised viis kuud saavad olema tõeliselt põnevad!
Näitus „Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks 2026. aasta 25. jaanuarini. Lisainfot leiad siit.
Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.
Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.
Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.
Jaanuarikuu lõpu lähenedes täitub Fotografiska näitusemaja mitmeks kuuks muusikaga – laupäevast, 24. jaanuarist avaneb Hollandi päritolu, ent poole sajandi jagu rahvusvahelise muusikamaailma visuaalset keelt tüürinud foto- ja videokunstniku Anton Corbijni suurnäitus. Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mis seob väljapaneku kohaliku muusika- ja kultuurimaastikuga läbi erituuride, filmilinastuste ning erikontsertide.
Legendaarse fotograafi suur ülevaatenäitus „Corbijn, Anton” rändab läbi kunstniku viie loomekümnendi, tähistades ühtaegu ka Corbijni 70. juubelit. Tema ainulaadne visuaalne käekiri on jäädvustanud tohutu hulga mõjukaid muusikuid – ajatud portreed, albumikaaned ja bändifotod on kinnistanud Corbijni rolli selles, kuidas maailm muusikat ja artiste näeb. Mitmekülgne ja rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik on lisaks fotograafiale tegutsenud ka muusikavideote ja mängufilmide vallas, laiendades oma käekirja liikuvasse pilti ja narratiivi.
Enam kui 150 teosest koosneva retrospektiivi kaudu avaneb ehe ja erakordne, corbijnilikult hämar-müstiline portreemaailm, millest vaatavad vastu muusikamaailma suurkujud nagu Bono, Nirvana, Coldplay, Nick Cave, Prince, Annie Lennox, Dave Gahan, Martin Gore, Lenny Kravitz, Slash ja paljud teised. Fotodelt leiab ka filmitööstuse ikoonilisi tegelasi – näiteks Clint Eastwoodi, Cameron Diazi ja Willem Dafoe – ning tuttavlikke nägusid popkultuurist ja ühiskondlikust elust, nagu Kate Moss, Nelson Mandela ja Ai Weiwei. Lisaks fotodele on näitusele loodud suur visuaalne muusikatuba, mis annab võimsa, 360-kraadise vaate Corbijni videograafiale – muusikavideotele, mille saatel on sirgunud mitu põlvkonda. Näituse on Fotografiska kureerinud koostöös Anton Corbijniga.
Fotografiska näituse avamise puhul viibib Tallinnas ka Corbijn ise. Teda saab kuulda nii reedel, 23. jaanuaril toimuval näituse avapeol kui laupäeval, 24. jaanuaril toimuval Muusikanõunike taskuhäälingu avalikul salvestusel. Avanädala puhul külastab Eestit ka ansambel Brainstorm, keda Corbijniga seob aastatepikkune koostöö ning kelle portree on spetsiaalselt lisatud ka Fotografiska Tallinna näitusesaali. Brainstormi saab näituse avamise aegu kuulata näiteks neljapäeval, 22. jaanuaril toimuval Fotografiska taskuhäälingu avalikul salvestusel, kus bändiga vestleb Tallinn Music Weeki ja Station Narva kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla.
Näitus „Corbijn, Anton“ on Fotografiska Tallinnas avatud 24. jaanuarist 30. aprillini 2026. Uuri näituse ja publikuprogrammi kohta lisa Fotografiska kodulehelt.
