Mulle teeb alati rõõmu, kui Portailile lähedal seisev isik on saanud hakkama millegi erilisega. Ja nii on ka seekord juhtunud. Meie kaasautor Mirjam Parik on saanud valmis moemärgiga Atelier Duree.

„Atelier Duree pole hetkeemotsioonidel mängiv moemärk,” ütleb Mirjam. „Tooted on loodud eesmärgiga pakkuda erinevas vanuses naistele praktilisi, ajatult kauneid ja mugavaid tooteid, mis ei varjuta kandjat, vaid lubavad särada.” 

Minu pärimise peale räägib Mirjam, et Atelier Duree, tegelikult Durée (prantuskeelsest sõnast, mis tähendab kestust), sünnilugu on pigem „igav ja tavaline”. Mina siinkohal sellega ei nõustu – pigem on see inspireeriv. „Kuna mu enda kapis on alates keskkoolist olnud väike must särk või väike must kampsun ja ühel hetkel ma enam neile mulle sobiva lõikega asendust kaubandusest ei leidnud, mõtlesin, et teen ise sellise nagu endale meeldib – nii saigi Duree esimestele särkidele dekoltees mõõdukat avarust antud ja see teebki need ehk tavalisest basic sarjast erilisemaks ja naiselikumaks.” Muideks, Mirjami enda lemmikdetailiks on pool või midipikkuses varrukas, mis teeb särgi elegantseks ja praktiliseks.

„Esteetikast rääkides meeldivad mulle lilled ja vintage-esemed. Tahaksin, et #littleblackshirt omandaks sel taustal pisut teistsuguse tähenduse. Duree särki kandev naine on täpselt nii ilus, kui on tema unistused ja tegemised. Minu idee on tulevikus modellidena kasutada võimalikult erinevaid naisi – erinevatelt elualadelt ja stiiliga,” kõlab lõpetuseks Mirjami ilus mõte.

Kindlasti väärib märkimist, et kõik Atelier Duree mudelid on disainitud ja toodetud õiglase tasu eest Eestis. Särkide materjaliks on kvaliteetne OEKO-TEX® märgistusega viskooskangas.

Tooted ise on saadaval Atelier Duree kodulehel aadressil atelierduree.com ja terve augustikuu vältel ka Telliskivi Loomelinnaku hüpikpoes aadressil Telliskivi 60/2 (1. korrus).

Hoia Atelier Duree tegemistel silma peal ka Instagramis!

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!