Mood on eneseväljendusvahend, esteetiline võimalus rääkida lugusid, illustreerida oma tujusid, näidata iseloomu ja väljendada oma väärtushinnanguid. Läbi ajaloo on muusikud ehitanud oma kuvandit kasutades riietust ühe olulise tahuna tervikust. Kes suudaks unustada muusikaajaloo ajaloolisemaid lavariietusi – Cheri säravaid kabareelikke valikud, David Bowie julgeid avantüüre ja Madonna koonusrinnahoidjat? Kuid kõigi nimetatud artistide lavariietus on midagi hoopis teist võrreldes nende igapäevase stiiliga. Seda põhjusega – kontekst dikteerib valikuid. 

Veebiajakirja HÄPPENING peatoimetaja Kaisa Tooming võttis kätte ja uuris, kuidas mõjutab mood muusikute riidevalikuid lavalaudadel ning rääkis Portaili tarbeks Jazzkaarel esinevate säravate lauljataride Liisi Koiksoni ja Rita Rayga nende igapäevastest valikutest ja moestilisti olulisusest.

LIISI KOIKSON: “Moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda!”

Liisi, milline on Sinu suhe moega?

Minu moeteadlikkus on alati olnud 50/50 mugavusega pooleks. St, et natuke jälgin, mis värvid ja lõiked hetkel toimivad, aga kõigega pimesi kaasa ei lähe. Pean kõike enda küljes järgi proovima enne, kui ostuks läheb. Kasvasin üles Kilingi-Nõmmes, kus oli täpselt üks väga väikese valikuga riietepood ja uute asjade ostmine ei olnud 90ndatel väikses linnas nii igapäevane kui praegu. Kandsin palju ema ja õe õmmeldud riideid ja õnneks ei olnud ma mõjutatud brändi hullusest või ei olnud riietuse võrdlemine ka koolis kunagi teemaks. Rohkem hakkasin rõivavalikutele tähelepanu pöörama siis, kui kolisin Tallinnasse ja hakkasin ise raha teenima. Mulle tundub, et noorena on stiil oluline selleks, et visuaalsete märkidega anda teada, kuhu sa kuuluda tahad. Noored on ju tihtipeale välimusega palju julgemad kui oma tegelike väljaütlemistega ehk siis see on nagu eelinfo, et ma tahan olla emo, aga ärge mu käest veel küsige, millest emod räägivad või mida mõtlevad. Mina ise olen kõõlunud kaltsukaid tuulavast leebest hipsterist hirmkalleid Dieseli nahktagisid ja Furla kotte armastava linnapreili radadel. 

Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks? 

Teleprojektides on Karolin Kuusik väga palju abiks olnud! Ühel hetkel sattusin kokku Kristin Liiasega, kes sobis mulle inimesena hästi ja on väga abivalmis kaasamõtlema,  arvestab olukorda ja hoiab ka niisama tuju üleval. Olen teda mõnel suuremal kontserdil abiks kutsunud, sest lihtsalt ei ole endal aega ega tahtmist olnud visuaalse poolega tegelda – moestilisti abil saan mina oma tööle keskenduda! 

Väga tihti toimub 30 minutit enne kontserti lava taga muusikute vahel vestlus stiilis: “Mis sa arvad, kas see sobib kokku?” Siis pead teistele nõu andma ja ise ka nõu küsima ja lõpuks pole ikkagi kindel, kas see mis sul seljas on selle lava ja valgusega toimib. Selle pärast ongi tohutu kergendus, kui Kristin appi tuleb ja aitab planeerida. Annan kogu vastutuse talle. Näiteks eelmise aasta Jazzkaare avakontserdil olin mina vokaalsolist, aga Kirke Karja klaveril ja Mingo Rajandi kontrabassil olid kogu kava juhtfiguurid. Ehk teisisõnu, ma ei tundnud, et olen laval kõige olulisem. Kristin aitas leida meile ühise valge pintsaku-vesti joone, mis tõi meid sellest 12-pealisest ansamblist visuaalselt esile. Väga lihtne valik, aga toimis imehästi. 

Mida aitab saavutada hea stilist? 

Ikka selleks, et kõikide sisuliste ideede ja ülesannete kõrval, mis peaksid kontserdi andmisel primaarsed olema, ei peaks muusikud ka välise pärast muretsema. Sa tead, et sul on midagi ilusat ja isiklikku anda, ning lavale astudes võid olla kindel, et ka visuaalne pool on läbimõeldud ja täiendab kogu kontserdikülastaja kogemust. 

Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?

Et kõik värvid ei sobi näo juurde, aga võivad toimida seeliku või pükstena. 

Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad? 

Hetkel veel ei ole, aga kui oma keha jälle ainult endale saan, siis tahaksin kindlasti avastada uut eesti moodi, nii Lilli Jahilod kui Iris Janvieri, kui Tanel Veenret.

Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon/eeskuju?

Pikalt on meeldinud Daria Werbowy, lihtsalt see, kuidas ta kõike nii loomulikult ja vabalt kannab ja kõik tundub hästi istuvat. Ja ta on minu ealine, kes tunneb ennast mugavalt nii kapuutsis kui õhtukleidis. Vajadusel šikk, võimalusel looduslaps. 

Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?

Väga meeldisid Ene-Liis Semperi disainitud linnahallis lavastunud etenduse“Grease” 50ndate stiilis kleidid. Need olid minu mõõtude järgi tehtud, istusid nii hästi ja tõesti toetasid mu rühti. Pluss selliseid kleite saab nii harva kanda, et see oli tõeline tütarlapse unelm. 

RITA RAY: “Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid.”

Milline on Sinu suhe moega? 

Kuni eelmise aasta alguseni olin suhteliselt suvalise stiiliga! Enamik riideid, mida kannan, pärineb teise ringi poodidest. Lisaks olen endale ahnitsenud ka pärleid näiteks Fankadelikust või mõnest muust vintaaži poest. Ei poolda riiete suurt ületootmist ning pigem ostan asju, mida näen end kandmas pikalt. Eks ma siiani kannan igapäevaselt ikkagi seda, mis on mugav. Esinemiskostüümidega olen aga teinud päris suure muutuse tänu Jane Mändsoole. Ja kahtlemata pärast temaga kohtumist olen rohkem hakanud tähelepanu pöörama moele üldiselt. Siiski on mulle alati meeldinud rohkem vanemate ajastute rõivad, kui hetkeline kõrgmood. Eriti imponeerib Hollywoodi kuldaeg, 60ndate prantsaslik Bardot’lik stiil ning ka 70ndate disko glitz & glam. Õnneks on praegu ka vanal “uus tulemine”. Näen et hetkel on väga kuum teema alt laienevad püksid. Sellega tuleb meelde üks vestlus sõbrannaga, kus arutasime, et alt lainevad püksid ei tule enam eales moodi tagasi. Vot sulle, säh! 

Oled aeg ajalt kasutanud moestilisti, kes aitab enne olulisi esinemisi läbimõelda Su garderoobi. Kellega oled peamiselt koostööd teinud ning miks? 

Mind on stilistikaga aidanud väga palju Jane Mändsoo, kes ei ole mitte suurepärane stilist, vaid ka imeline inimene. Ta tajub mind olemuslikult väga hästi! Moestilist oskab leida mitte ainult hästi sobivaid, vaid ka enesekindlust tõstvaid riideid. 

Mida aitab saavutada hea stilist? 

Eelkõige inimest ja tema keha komplimenteerivat riietust. 

Millised on olnud põnevaimad avastused, mida stilist on Sulle õpetanud või mis on Sulle meelde jäänud?

Šoppa Humana Vintages ja ära vali kõige turvalisemat eset – julge katsetada! 

Kas Sul on välja kujunenud ka lemmik brände või disainereid, kelle loomingut eriti hea meelega laval kannad? 

Mul on olnud võimalus kanda näiteks Lilli Jahilo loomingut. Äsja toimunud Tallinn Music Week’il oli mul seljas imeilusalt särav Lilli Jahilo kleit. Lisaks on ka üsna pea ilmuvas muusikavideos näha tema loomingut. Aga palju kõmu on pakkunud eesti moemaastikule Anneliis Reili, kelle rõivaid oli mul samuti au kanda selles samas muusikavideos. 

Kas Sul leidub ka mõni stiili ikoon?

Olen üpriski hektiline oma lemmikutega, aga jälgin tavaliselt, mida lemmikartistid kannavad. Näiteks meeldib mulle Lana Del Rey unistav stiil. Imetlen naisi, kes ei defineeri oma ilu vaid paljastamisega. 

Milline on olnud Su enda lemmik riietus, mida oled kandnud esinemisel ja miks?

Lemmikriietus oli kindlasti Eesti Muusikaauhindade galal, kus kandsin Fankadelikust laenatud punast litrirohket kleiti, punaseid kindaid ning kuldseid kontsakingi. See oli samuti Jane poolt valitud. Kogu look oli nii glamuurne ning särav, ilmselt seetõttu on see ka mu lemmik. 

Särav Liisi Koikson esineb kontserdiga “Väike järv” festivalil Jazzkaar 10. oktoobril kell 16:00 Vabal Laval ja 11. oktoobril kell 17:00 Pärnu Kontserdimajas. 

Soulidiiva Rita Ray esineb festivalil Jazzkaar lausa kolmel korral. 8. oktoobril kell 19:00 Põlva Kultuuri -ja Huvikeskuses. 9. oktoobril kell 23:30 Fotografiska Tallinnas ja 11. oktoobril kell 22:00 Vabal Laval. 

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.

Itaalia kunstnik, disainer ja parfüümilooja Filippo Sorcinelli on mees, keda võib nimetada tõeliseks renessanslikuks isiksuseks. Tema loominguline haare hõlmab muusikat, kujutavat kunsti, fotograafiat, disaini ja parfümeeriat. Tema teekond on olnud kirju ja mitmetahuline, kuid läbib järjepidevalt üht joont: pühendumust ilule ja spirituaalsusele.

Täna musta rõivastust eelistav, tätoveeritud ja karismaatiline Sorcinelli kasvas üles Mondolfos, Marche piirkonnas, kudujate ja õmblejate peres. Juba 13-aastaselt mängis ta orelit mitmetes Itaalia katedraalides, avastades varakult sakraalse muusika harmooniat ja pühade ruumide võimsat mõju. Hiljem täiendas ta end püha kunsti ja ajalooliste kangaste vallas.

Kunstnik paljude annetega

Lisaks muusikale tegeles Sorcinelli nooruses fotograafia ja maalimisega, arendades oma loomingulist käekirja eri meediumite kaudu. Tema jaoks olid kirikuruumid ja nende detailid – valgus, suitsutus, kangad, geomeetrilised proportsioonid ja sümbolid – olnud pidevaks inspiratsiooniallikaks.

2001. aastal asutas Sorcinelli LAVS stuudio, mis keskendus liturgiliste rõivaste ja kirikutarvikute valmistamisele. Tema ateljeest kujunes kiiresti autoriteetne nimi, mille looming leidis tee ka kõige kõrgematesse kirikuringkondadesse. Sorcinelli riietas nii paavst Benedictus XVI kui ka paavst Franciscust – viimasele valmistas ta 2013. aastal esimese liturgilise rõiva pärast paavsti ametisse astumist. 

Sakraalsest kõrgmoest olfaktoorse kunstini

Kuigi Sorcinelli nimi kinnistus esmalt kirikurõivaste kaudu, avas ta 2013. aastal uue loomepeatüki – nišiparfüümimaja UNUM. Tema esimene aroom, LAVS, sündis liturgilisest praktikast: kõik tema eritellimusel valmistatud kirikurüüd ja aksessuaarid immutati spetsiaalse viirukiga, enne kui need ametlikult üle anti. See lõhn kandis endas sakraalset sügavust, tamme, vürtside ja suitsuse viiruki tumedat aroomi.

Täna on Sorcinelli parfüümimaja kollektsioonid kui olfaktoorsed rätsepatööd – iga aroom on sügav teekond vaimsuse ja esteetika poole. Inspiratsiooniallikad on laiad ja ootamatud: gootiline arhitektuur, religioonide sümbolid, sakraalne muusika, aga ka udu, valgus ja isegi looduskatastroofid. Tema looming liidab näiliselt vastandlikke poolusi – liturgia ja sensuaalsus, sügav usk ja eneseväljenduse vabadus.

Igavese tasakaalu otsingul

Sorcinelli on öelnud, et lapsepõlves ema kõrval kirikut koristades sai ta esimest korda tajuda ilu sügavamat tähendust. Just need lihtsad, kuid tähendusrikkad kogemused said tema elu ja loomingu nurgakiviks. Ta on ka avameelselt rääkinud oma usust, identiteedist ja vajadusest leida tasakaal kiriku traditsioonide ning isikliku vabaduse vahel. “Parfüüm on teinud mind vabaks,” on ta öelnud, viidates, et lõhn võimaldab tal väljendada end terviklikult – kunstniku, uskliku ja inimesena.

Tänapäeval tegutseb Sorcinelli oma ateljees Santarcangelo di Romagnas, töötades edasi nii sakraalsete rõivaste kui ka parfüümidega. Tema nišiparfüümibränd on kogunud austajaid üle maailma, ennekõike julguse poolest seada ilu ja vaimsus ühte joonesse, pakkudes lõhnaelamusi, mis on korraga intiimsed, müstilised ja rabavalt originaalsed.

Portaili peatoimetajal Aljonal avanes erakordne võimalus Filippo Sorcinellit intervjueerida ning uurida temalt nii muusika, aroomide… kui ka paavstide kohta. 

Filippo, Sa alustasid muusikuna, mängides juba 13-aastaselt katedraalides orelit. Millist rolli mängib muusika sinu loomingus täna?

Muusika on jätkuvalt iga minu liigutuse alus. Orel, mida ma noorukina mängisin, õpetas mulle, et loominguline elu sünnib harmooniatest, pausidest, vaikustest ja äkilistest dissonantsidest, mis omaks võetuna annavad tähenduse. Kui loon kirikurüüd, kujutan ette polüfoonilist akordi, milles värv saab noodiks ja kangas rütmiks. Kui loon lõhna, elan seda kui nähtamatut kompositsiooni, mis levib õhus.

Sa kasvasid üles kangrute ja õmblejate peres. Kui palju on see taust – kangad, käsitöö, liturgiline maailm – mõjutanud sinu stiili ja esteetikat?

Mu perekond andis mulle edasi käte väärtuse. Ma hingasin sisse värskelt kootud lina lõhna, kuulasin kangastelgede rütmi, jälgisin ema ja isa kannatlikke liigutusi. Need žestid õpetasid mulle, et ilu sünnib pühendumisest ja täpsusest. Kui ma asutasin LAVS-i, muutsin selle pärandi liturgiliseks keeleks, luues kirikurüüd, mis säilitavad mälestust ja vaimsust.

Püha Benediktus õpetab: “Ut in omnibus glorificetur Deus” – et kõiges saaks Jumal austatud. See lause juhib minu tööd: kangas muutub palveks, niit liturgiliseks aktiks, vorm müsteeriumi hääleks, mis antakse maailmale.

Milline on olnud kõige meeldejäävam hetk sinu koostöös Rooma paavstidega?

Kõige meeldejäävam hetk on üleandmine. Kui kirikurüü liigub minu käest paavsti kätte, muutub minu loodud ese liturgiliseks instrumendiks. Sel hetkel saab iga detail – värv, tikand, kanga tekstuur – osaks universaalsest palvest.

Millal saabus see otsustav hetk, mil tundsid, et lõhnast saab sinu kunstilise teekonna järgmine väljendusvahend?

Otsustav hetk saabus siis, kui mõistsin, et parfüüm võib anda hääle sellele, mida kangas ja muusika enam ei suutnud kanda. Lõhn siseneb kehasse nähtamatult ja jääb kestvaks mälestuseks. See on ühtaegu intiimne ja universaalne keel.

Iga parfüüm, mille loon, algab partituurina: lõhnanoodid muutuvad akordideks, aroominüansid meloodilisteks liinideks. Paul Claudel on kirjutanud: “Lõhn on mälestus, mis ei sure kunagi.” Nendes sõnades tundsin ära oma missiooni.

Oled öelnud, et parfüüm on teinud sind vabaks. Mida tähendab vabadus sinu jaoks?

Vabadus ei ole piiride puudumine, vaid tähenduse täielikkus. Parfüüm tegi mind vabaks, sest muutis minu kogemused keeleks. See kogus kokku haavad ja mälestused, usu ja igatsuse ning pakkus neid maailmale kunsti kujul. Kunstnikuna tähendab vabadus luua ilma maskideta, pakkuda seda, kes ma tegelikult olen. Inimesena tähendab vabadus oma identiteedis väärikalt elada, ilma hirmuta, lastes oma elul saada tunnistuseks.

Sinu loomingus põimuvad pühalikkus ja sensuaalsus, traditsioon ja julgus. Kas tunned vahel, et pead nende maailmade vahel tasakaalu otsima?

Ma tajun neid teineteist täiendavatena. Mu elu on alati otsinud ühtsust elementide vahel, mis näivad vastandid. Püha valgustab ihu, sensuaalsus säilitab igatsuse Jumala järele, traditsioon avaneb uuele, julgus sünnib armastusest juurte vastu.

Millised on olnud kõige ootamatumad inspiratsiooniallikad sinu parfüümikollektsioonides?

Minu inspiratsiooniallikad sünnivad alati elatud kogemusest. Hommikune udu muutub piimjaks akordiks, matemaatika tõlgib end täpseteks lõhnalisteks proportsioonideks, gooti kunst vertikaalsuseks ja läbipaistvuseks. Iga element võib muutuda lõhnaks, sest parfüümil on võime säilitada asjade olemus. Rainer Maria Rilke on kirjutanud: “Ilu on õuduse algus.” Ma usun, et just seda mu parfüümid otsivad: anda hääl ilule, mis korraga vapustab ja samal ajal lohutab.

Sinu teosed on leidnud koha nii muuseumides kui ka nišiparfüümide austajate riiulitel üle maailma. Kui oluline on sinu jaoks publiku vastuvõtt?

Publiku vastuvõtt on minu töö lahutamatu osa. Iga parfüüm, iga kirikurüü, iga kompositsioon sünnib jagamiseks. Kui muuseum avab mu loomingule oma uksed või kui parfüümihuviline valib selle oma ellu, tunnen, et töö on leidnud täitumuse.

Kunst elab dialoogis ja parfüüm on ehk kõige intiimsem dialoogi vorm: see siseneb mällu, saadab žeste, loob nähtamatuid sidemeid. Minu vastutus on luua autentselt, et need, kes mu loomingut vastu võtavad, leiaksid sealt alati tõe sädeme.

On sul seoseid ka Eestiga?

Eesti on minu jaoks põhjapoolse valguse, sügavate vaikuste ja erakordse muusikakultuuri maa. Ma tean selle orelitraditsiooni, koore, Arvo Pärdi loomingut, kes muutis vaikuse palveks. Oma parfüümide esitlemine Eestis oleks mulle ühtaegu au ja igatsus, sest tunnen, et see maa kannab endas mulle lähedast tundlikkust: lihtsust, rangust ja vaimsust, mis on muudetud kunstiks.

Tutvu Filippo Sorcinelli parfüümidega Kaubamaja Lõhnatoas ning veebipoes kaubamaja.ee!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta talvenumbris.