Lätlannast toimetaja, loovjuht ja eelkõige särava blogikarjääriga naine Agnese Kleina on sukeldunud bookazine’i maailma juba 5 Benji Knewmani numbrit tagasi ning oma mässumeelsuses jätnud moeblogija karjääri kus see ja teine.

Meie lõunanaabrite tandem Madara Krievina ja Agnese Kleina on koos tegutsenud juba aastaid, graafiline disainer kui visuaalse keele meister ja toimetaja kui kirjakeele proff liiguvad läbi elu suurte sammudega ning ei kavatsegi väikeste saavutustega piirduda. Nii leidis 27. oktoobril Riias aset nende ühislapse – enam kui 200-leheküljelise raamat-ajakirja Benji Knewman  juba 5. numbri esitlus. Trükisest võib leida läti- ja ingliskeelseid kirjutisi, proosat, artikleid, luulet, kunsti, fotosid. Ning sõna otseses mõttes saab joobuda urbanistlikust kultuurist.

Benjit ennast kirjeldatakse kui 40-aastast härrat, kes väärtustab siirust ja ausust. Ta elab, uskudes motosse „Nii, kuidas veedad tänase päeva, veedad ka ülejäänud elu”. Talle meeldib jutustada lugusid inimestest, kes ei teeskle, kes on alati teel, kes lihtsalt on. Benji usub, et päeva lõpuks saab kõik alati korda.

Raamatukirja hinnaks on 15 eurot ja mida rohkem eestlasi seda meie kohalikesse raamatupoodidesse nõuab, seda suurema tõenäosusega see sinna ka jõuab. Seni aga on Benjit võimalik tellida veebipoest shop.benjiknewman.com.

Ilmunud on Andreas Kübara debüütromaan “See ilus armastuslugu, mille lugemist ma kunagi ei lõpeta”. Kirjastuse Puänt sõnul on see lennukas lugu kodust, surmast ja maailmalõpust, heites humoorikaid varjundeid seesugustele lõppnaljakatele tegelastele nagu sugulased, naabrid, vennad, sõbrad ja inglid. Romaani sündmustik toimub Antwerpenis, aga külastab ka üksikuid saari, saunasid ja olümpiamänge.

“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”

Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.

Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.

Prantsuse naised on olnud läbi sajandite justkui mõistatuslik jõud, mis on võlumoonina vallutanud kuningate, kunstnike ja filmiloojate meeled. Nende stiil ei seisne vaid riietuses, vaid hoiakus — oskuses jääda truuks iseendale ka siis, kui maailm eespool kõigub. Prantsusmaal resideeruva kultuurigiidi Marina Laikjõe raamat “Prantsuse stiiliikoonid” avab ukse sellesse erilisse fluidumisse, mida nii paljud püüavad seletada, kuid vähesed tabavad.

Selles värskelt ilmavalgust näinud raamatus kohtume nelja ikooniga — Catherine Deneuve’i, Brigitte Bardot’, Gabrielle “Coco” Chaneli ja Brigitte Macroniga — naistega, kelle eluteed on küll erinevad, kuid keda seob julgus, intelligentsus, enesekindlus ja rafineeritud naiselikkus. Järgnevalt toome välja 20 fakti, mis meile kõnealusest teosest teravamalt meelde jäid.

1. Brigitte Bardot’ mambo-tants filmis “Ja jumal lõi naise…” oli noorukese näitlejanna täielik improvisatsioon.
2. Ajakiri Elle pani aluse toona vaid 15-aastase Brigitte Bardot’ tuntusele. Kokku on ta olnud ajakirja Elle kaanel 48 korda.
3. Pärast seda, kui Brigitte Bardot 1953. aastal jalutas Cannes’i Carltoni hotelli vastas bikiinides – avalikult oma naba näitamine oli toona skandaalne –, ei lahkunud ükski moest ja merereisidest lugupidav prantslanna Cannes’ist ilma moodsaid bikiine ostmata.
4. Vaatamata tsensuurile tõi kultusfilm “Ja jumal lõi naise…” Prantsusmaale üle nelja korra rohkem raha kui Prantsusmaa uhkuseks peetud Renault’ autotehas.
5. Brigitte Bardot on öelnud, et kuulsus on esimesed kuus kuud meeldiv, siis aga muutub tüütavaks ja vangistab su kogu ülejäänud eluks.
6. Bardot’ on loobunud mitmest rollist, millest on hiljem saanud kultusfilmid. Näiteks loobus ta peaosast filmis “Cherbourgi vihmavarjud”, mis läks seejärel Catherine Deneuve’ile.
7. Väike must kleit ei ole üldsegi Chaneli leiutis.
8. CHANEL N°5 valiku taga ei olnud ainult number. Selles versioonis oli kogemata rohkem aldehüüde, mis andsid lõhnale ootamatu värskuse ja pehme seebisuse. Kuigi see poleks olnud tavalise parfüümi loomisel soovitud omadus, oli Chanel veendunud, et just see komponent muutis lõhna — järjekorras viienda — eriliseks.
9. Kusjuures, Chanel N°5 polnud alguses mõeldud müügiks, vaid lojaalsetele klientidele kingituseks, ning parfüümi plaaniti valmistada vaid 100 pudelit.
10. Tviidi, Chaneli lemmikkanga, avastas Coco Westminsteri hertsogi garderoobist. Šotimaal viibides sundisid külmad ilmad Chaneli laenama üht hertsogi sooja ja mugavat jakki. Kui nende armulugu 1931. aastal lõppes, ei unustanud Chanel mälestuseks võtta mitmeid esemeid armukese garderoobist — ja muidugi ka tviidjakki.
11. Hollywoodi hiigelaegadel pöördus MGM stuudio Coco Chaneli poole, pakkudes talle enneolematut lepingut — miljon dollarit (tänapäeva vääringus tohutu summa) — et ta kavandaks kostüüme MGM-i filmides osalevatele näitlejatele.
12. Muide, MGM-is töötades oli Chanel juba pea 50-aastane ning kuna Ameerikas valitses ilukultus, otsustas ta ka ise oma välimust kergelt kohendada. Plastiline kirurgia oli Hollywoodis juba kolmekümnendatel moes ning Chanel lasi Ameerikas olles teha endale näo ringlõikuse.
13. Mitmed meesmoeloojad tegid Chaneli meele mõruks. Diori loomingu kohta pahandas ta lausa avalikult, küsides, kust tuli see mees, kes nii modernsel ajastul suutis luua nii ebapraktilisi rõivaid.
14. Catherine Deneuve’i hobideks on täna aiandus ning keraamiliste ja portselanist kanade kollektsioneerimine, lisaks roosiaed 250 roosisordiga ning… tänaval ja taksos laulmine.
15. Deneuve on öelnud, et kui antaks välja kõige innukama kinoskäija tiitel, pretendeeriks ta sellele meeleldi, sest kui ta parajasti filmivõtetel ei ole, käib ta vähemalt kaks korda nädalas kinos.
16. 1964. aasta filmis “Cherbourgi vihmavarjud” mängis lapseootel Deneuve lapseootele jäävat armunud naist. Muusikalis toimub tegevus lauldes. Kuigi Catherine oskas laulda, ei laulnud ta filmis siiski ise — kuigi oleks võinud.
17. Deneuve on öelnud, et Roger Vadim oli tema kirg, David Bailey tema ainus abikaasa ja Marcello Mastroianni elu armastus.
18. Kusjuures, pulmas David Bailey’ga olid tunnistajateks Catherine’i poolt õde Françoise ning Davidi poolt tolleaegne Londoni ülikooli majandusteaduskonna üliõpilane… Rolling Stonesi solist Mick Jagger.
19. Brigitte Macron tegi väikese rolli hittsarjas “Emily Pariisis”, nagu kunagi mängis Woody Alleni filmis “Südaöö Pariisis” Nicolas Sarkozy abikaasa Carla Bruni.
20. Brigitte Macron on lahkesti jaganud oma mõningaid saladusi. Näiteks kannab ta juuksepikendusi, et lisada oma soengule volüümi. Parfüümi osas on ta öelnud, et laenab abikaasa Emmanueli tualettlaualt Diori bestseller’it Eau Sauvage.

Marina Laikjõe raamatu “Prantsuse stiiliikoonid” avalik esitlus toimub 10. detsembril kell 17.30 Viru Keskuse Rahva Raamatus.