„Põhimõtteliselt saab sellele küsimusele vastata ühe lausega: süüa croissant’e, juua rosé’d, külastada muuseume, ostelda Lafayette’is ning siis väikese jalutuskäigu järel Ladina kvartalis maanduda imearmsasse tänavakohvikusse ja lihtsalt nautida elu. Ja nii kasvõi iga päev.”

Just nii kirjutasin sarnase pealkirjaga artiklis 2019. aastal. Ning tegelikult võiks see kõik kehtida veel tänagi. Samas, kindlasti ei ole maailm täna see, mis ta oli kolm aastat tagasi, ning kahtlemata on sellelgi mängida oma roll tõsiasjas, et minu paari nädala tagune nädalavahetus Pariisis oli mõneti teistsugune kui toona. Kuigi klaasike rosé’d võis mängus olla ikkagi. 

Musée’st musée’ni

Kui minult küsiti, mida ma Pariisi – üksinda – tegema lähen, siis mu number üks vastus oli, et lähen muuseumidesse. Palju nendes muuseumides siis käia saab? Pariisis – lõpmata palju. Minu esialgne muuseumide nimekiri ei olnud isegi ülemäära pikk, kuid reaalsuses sai minu süda ja hing täidetud juba ainuüksi nendest kolmest:

• igale moehuvilisele kohustuslik Musée des Arts Décoratifs, kus hetkel väljas parimas mõttes külmavärinaid tekitav näitus Elsa Schiaparelli loomingust;
• esimene Orangerie muuseumi külastus, kus Monet’ hüpnotiseerivaid „Vesiroose” vaadates aeg justkui peatus;
• skulptuuride austajatele kohustuslik Musée Rodin – samuti minu esimene visiit –, mille muuseumiaias veetsin ehk isegi rohkem aega kui muuseumis sees. Sest… ilus aed oli. 

Käimata jäid minu absoluutne lemmik Pariisis Musée Bourdelle, veel ka Dior Le Galerie, Pinault Collection, isegi Pompidou keskus. Nii et muuseume Pariisis jagub, uskuge mind. Olge aga hoiatatud ka. Pariisi muuseumipiletite hinnad kõiguvad enamasti 15 € ümber. Kui olete varajane ärkaja nagu mina, siis kõik muuseumid ei pruugi olla lahti kohe kell 9 hommikul ning esmaspäeviti võib paljude muuseumide külastuse üldse ära unustada. Ning kui teil peaks tulema pähe ekspromt-idee minna Orsay muuseumi keset pühapäeva pärastlõunat, siis nähes uste taga kilomeetrist ootejärjekorda, võib see soov üsna kiiresti vaibuda. Samas saab siis alati Musée Rodin’i jalutada. 

Seepärast ongi hea teha planeeritavate muuseumide nimekiri natuke pikem, sest kunagi ei tea, mis päeval on mis muuseum kinni, mis päeval vahetatakse Dior Le Galerie’s näitust ning mis päeval tahaks istuda hoopis välikohvikus, sest 20 kraadi oktoobri viimastel päevadel lihtsalt väärib seda. 

Mis šopping?

Võiks ju eeldada, et minusugune keskmiselt rohkem moest huvituv inimene läheb Pariisi ennekõike poodlema, sest kõik need kaubamärgid, millest siin Eestis võibki unistama jääda, on sul seal käeulatuses. Reaalsus? Riiete ja aksessuaaride võrra rikkamaks sai selle reisi tulemusel üks 4-aastane preili, kes tegelikult kõigest sellest veelgi rohkem ootas koju roosasid ja kollaseid makroone. Mind isiklikult suur ostlemine seekord ei köitnud. Võimalik, et puhtalt sel põhjusel, et ma ei suutnud välja mõelda, kas mul midagi päriselt-päriselt sel hetkel vaja oli. Kolm aastat tagasi ma kindlasti nii pragmaatiline ei olnud. 

Bab… mis?

Minu silmis teevad reisi nauditavaks alati just väikesed planeerimata detailid. Tunniajase etteteatamisega õhtusöök Pariisis elava sõbrannaga. Brunch teise Pariisis elava sõbrannaga Île Saint-Louis saarel. Ühinemine kolmanda sõbrannaga ajaloomuuseumi imekaunis hoovis, et võtta seal 25-kraadises Pariisis klaasike rosé’d. Ning sellele järgneval jalutuskäigul haarata näppu üks ülesuuruses babka – magus saiake, saadaval kõikvõimalikes maitsevariantides, mis oma tummisusega võiks vabalt minna arvesse ka ühe söögikorrana.

Ehk siis, sel korral oli tegu tõelise rahulikult kulgemise reisiga, mida on aeg-ajalt ääretult meeldiv ette võtta. Eriti just üksinda. Kui tunned linna ning tunned end selles linnas mugavalt ka üksinda, siis soovitan soojalt. 

Muidugi võin lõpetuseks soovitada veel selliseidki väisamiskohti nagu Le Saint-Regis, Babka Zana, rõiva- ja sisustuspoodi Merci, The Frankie Shop, Triadou Haussmann nii hommiku- kui ka igaks järgnevaks söögiks. La Belle Epoque õhtusöögiks. Sacré Coeur kirik nii kiriku enda kui ka sealt avaneva vaate pärast. Bar du Central. Café Kitsuné Palais Royal’is. Samuti soovitan kaasa pakkida pigem mugavad jalanõud, sest sammud on sooloreisijana selles linnas väga kiired ulmelistesse numbritesse tiksuma. 

Kes vähegi käinud Le Labo esinduses, teab, et see ei ole mõni tavaline parfüümipood. Nüüd on Le Labo, mille nimi tuleb prantsuskeelsest sõnast “labor”, avanud esinduspoe Kyotos, Jaapanis, mis meie silmis peaks olema iga Kyoto külastaja must visit nimekirjas.

Esimest korda jõudis Le Labo Jaapanisse 2007. aastal, mil avas esinduse Tokyos. Toona oli tegemist esimese Le Labo parfüümipoega väljaspool USA-d. Kuna sümpaatia Jaapani kultuuri ning Le Labo lõhnamaailma vahel oli vastastikkune, võeti suund ajaloolisesse Kyotosse, Jaapani käsitöö pealinna, oma 2000 templi ja pühamuga ning 17 UNESCO maailmapärandi objektiga.

“When I stepped inside this Kyoto space for the first time, everything just clicked into place – we’d found our home,” meenutab Le Labo loovjuht Deborah Royer.

Le Labo loovjuht Deborah Royer tõi välja, et brändi uus esinduspood asub 1879. aastast pärit renoveeritud puumajas, mis varem oli nii sake pruulikoda kui ka lillepood. Hoone, mis on säilitanud oma ajaloolise hõngu, pakub nüüd rahulikku oaasi, kus külastajad – lisaks Le Labo aroomidele – saavad nautida kohalike kunstnike töid, samuti kohvi ja matcha teed. “Le Labo Kyoto ei ole lihtsalt kauplus, vaid kohtumispaik, kus ajalugu ja kaasaegne käsitöö on ühendatud, et pakkuda külastajatele unikaalset ja meeldejäävat kogemust,” lisas Royer.

Vaata Le Labo Kyoto esinduspoe lummavaid pilte galeriist!

Kohvrimärk RIMOWA on turule toonud oma klassiku uuendatud versiooni: 1970ndatel esmakordselt tutvustatud hõbedase ilukohvri, mida on ajakohastatud vastamaks kaasaegse reisija vajadustele.

2024. aasta RIMOWA Vanity Case ilukohvri näol on tegemist on arhiivist pärit mudeli uusversiooniga, mis pakub stiilset, funktsionaalset ja vastupidavat lahendust ilutoodete hoiustamiseks. “Iga uuendus oli hoolikalt läbi mõeldud,” sõnas Rimowa toote- ja turundusjuht Emelie De Vitis. “Nüüd on kohvri tagaküljel tugevam rihm, et ilukohver kindlalt käsipagasi külge kinnitada. Samas, on ilukohvri mõõdud samad, mis originaalil, kuid paljud sisemised detailid on uued.”

Uuest RIMOWA Vanity Case’ist leiab avarat Itaalia nahaga vooderdatud sektsiooni, milles on viis elastset taskut klaasist jumestuskreemi pudelite, parfüümide, seerumite, kreemide ja muude esemete turvaliseks hoiustamiseks. Samuti on kohvril integreeritud alumiiniumist ja pleksiklaasist alus, mis on abiks ilutoimingute läbiviimises kohtades, kus on vähe ruumi.

Ning kui palju RIMOWA taaselustatud klassiku eest küsib? Täpselt 1600€. Eks igaüks saab ise otsustada, kas on see palju või vähe.