Pontone galerii juhataja ja näituse kuraator Sandra Veinla sõnab: “Mul on väga hea meel, et pärast aastaid Londoni kunstimaailmas töötamist, on mul viimaks võimalus koostööd teha Eesti kunstnikega ja panustada Eesti kultuuri tutvustamisesse väljaspool Eestit. Tõnis Saadoja ja Kristi Kongi on mõlemad erakordsed kunstnikud, kelle loomingut on meil suur rõõm esmakordselt ühisel näitusel esitleda ja Ühendkuningriigi publikule tutvustada. Mõlema kunstniku looming haakub hästi nii galerii ajaloo kui tulevikuplaanidega.”
Pontone galeriil on juba 90ndatest aastatest alates olnud tugev side realistliku ja fotorealistliku keelega maalikunstiga. “Sellesse traditsiooni sobitub suurepäraselt Tõnis Saadoja, kelle tehnilised vormiotsingud ja süstemaatiline lähenemine arendavad seda stiili edasi äärmiselt põnevas suunas,” räägib Veinla. “Oleme juba mõnda aega otsinud ka tugevat abstraktset maalikunstnikku, kellega koostööd teha ning Kristi Kongi looming on täpselt see, mida lootsime oma programmi lisada. Oleme väga suures elevuses sellest, et Kristi loob näituse jaoks meie Fitzrovia galeriisse ka ruumiinstallatsiooni, väljudes maalides lõuendilt seintele ning kaasates tervet galeriiruumi.”
Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja on maalikunstnikud ning kolleegid Eesti Kunstiakadeemias, kuid oma tööstiililt teineteisest üsna erinevad. Kuigi nende ateljeed asuvad kõrvuti, siis ühist näitust ei ole neil veel olnud. Maikuus toimuva näituse jaoks Pontone galeriis on nad maalinud töid, mille põhiteemaks on põhjamaade ning Eesti kultuuris sümboolselt oluline taevas.
Kristi Kongi maalib ja loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Tema loomingu keskmes on värvid, valgus ja ruum. Tema tööd, mis on tihti rekonstruktsioonid kindlatest paikadest, töötavad tugevalt emotsionaalse mälu mehhanismil, pakkudes võimalust taaskogeda möödunud situatsioonide värvi ja valgust. Töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit.
“Minu maalide lähtepunktideks on taevad ja kohad. Taevas, mis justkui on meie kohal ja igal pool justkui sama, kuid tegelikult on seal suur erinevus, kas taevas asub Põhjamaades või siis asub see taevas hoopis troopilises Mehhikos,” räägib Kongi. “Värvid on neis taevais täiesti erinevad. Londonis näitusel saavad need taevad kuidagi ilusti kokku. Ja asuvad nad korraks justkui maailma keskpunktis – Londonis.”
Kongi lisab, et kuigi tema ja Tõnise visuaalsed keeled on täiesti erinevad, siis talle tundub, et maalidel on kokkupuutepunkte päris palju, olgu selleks siis mõte kohast, ajast või taevast. “Mingid maailmad saavad maalidel justkui kokku. Ja see on minu jaoks paeluv,” sõnab ta. “Seda näitust ettevalmistades tundus kõik kuidagi loogiline, et just meie maalid omavahel ühes ruumis kokku saavad ja omavahel kõnelevad.“
Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Näitusele “Lost Summer Skies” jõuavad maalid kahest seeriast, mis teineteist toetavad – arhitektuurilise elemendiga monokroomsed maalid ning suvetaeva motiiviga tööd.
“Mind huvitab lakooniline maalikäsitlus, tinglik värvus ning ruumi ja tasapinna suhe, nähtava ja nähtamatu tasakaal, mis madala kontrastiga maalis väljendub uduses, sordiini all kumavas motiivis. Portreteeritud hooned ei ole samast ajast, samast kohast ega samas stiilis, aga vaateid neile hoonetele ühendab sarnane metafüüsilise ruumi kvaliteet, geomeetriline struktuur, tühja mittefunktsionaalse ruumi meeleolu,” räägib Saadoja. “Uutes maalides, mis Londoni näitust silmas pidades on loodud, on tähelepanu all maalitehnilised variatsioonid sarnase motiivi raames. Motiivi osas on kõik kuus maali videvikus suvetaevast. Maastikumotiivile olen maalis lähenenud viimase aasta pooleteise jooksul ning etüüdid taevastest ja pilvedest on selle osa. Ma olen kahe suve jooksul pildistanud Eesti suvetaevast, mis on siinse looduse kontekstis omaette ruum, mis talvisel pimedal ajal enamasti suletuks jääb. Pilvede maalimine on serva pidi kui abstraktse maali komponeerimine, värvid, struktuur ja ruumilisus on kohati sama tinglikud. Teisalt hoiavad realistlikud aistingud sidet mälupiltidega põhjamaa suvest.”
Iga seanss algab videopöördumisega, milles kunstnik avab filmide valiku tausta ning pakub vaatajale võimalikke vaatenurki nende kogemiseks. “Olen koostanud filmiprogrammi, mis toimib paralleelselt minu näitusega ja moodustab sellega ühtse terviku. Valitud filmid peegeldavad väikest osa sellest, mis on mulle maailmas oluline,“ ütleb Sirje Runge.
Filmiprogramm ühendab kinoklassika ja alternatiivse kunstikino. Näitamisele tulevad Alan Parkeri “Pink Floyd: The Wall” (1982), Federico Fellini “Rooma” (1972), Carine Asscheri “James Turrell: Passageways” (1995), Christoph Schaubi “Lõpmatuse arhitektuur” (2018) ning kaks episoodi National Geographic sarjast “Üks kummaline planeet” (2018). Tegemist on filosoofiliste ja kunstiliste teostega, mis igaüks omal moel käsitlevad inimeseks olemist ja elu Maal.
Kinoseanssidele pääseb näitusepiletiga. Kõik filmid linastuvad inglisekeelsete subtiitritega. Lisainfo programmi kohta: www.kai.center.
Jaanuarikuu lõpu lähenedes täitub Fotografiska näitusemaja mitmeks kuuks muusikaga – laupäevast, 24. jaanuarist avaneb Hollandi päritolu, ent poole sajandi jagu rahvusvahelise muusikamaailma visuaalset keelt tüürinud foto- ja videokunstniku Anton Corbijni suurnäitus. Näitusega kaasneb mahukas publikuprogramm, mis seob väljapaneku kohaliku muusika- ja kultuurimaastikuga läbi erituuride, filmilinastuste ning erikontsertide.
Legendaarse fotograafi suur ülevaatenäitus „Corbijn, Anton” rändab läbi kunstniku viie loomekümnendi, tähistades ühtaegu ka Corbijni 70. juubelit. Tema ainulaadne visuaalne käekiri on jäädvustanud tohutu hulga mõjukaid muusikuid – ajatud portreed, albumikaaned ja bändifotod on kinnistanud Corbijni rolli selles, kuidas maailm muusikat ja artiste näeb. Mitmekülgne ja rahvusvaheliselt hinnatud kunstnik on lisaks fotograafiale tegutsenud ka muusikavideote ja mängufilmide vallas, laiendades oma käekirja liikuvasse pilti ja narratiivi.
Enam kui 150 teosest koosneva retrospektiivi kaudu avaneb ehe ja erakordne, corbijnilikult hämar-müstiline portreemaailm, millest vaatavad vastu muusikamaailma suurkujud nagu Bono, Nirvana, Coldplay, Nick Cave, Prince, Annie Lennox, Dave Gahan, Martin Gore, Lenny Kravitz, Slash ja paljud teised. Fotodelt leiab ka filmitööstuse ikoonilisi tegelasi – näiteks Clint Eastwoodi, Cameron Diazi ja Willem Dafoe – ning tuttavlikke nägusid popkultuurist ja ühiskondlikust elust, nagu Kate Moss, Nelson Mandela ja Ai Weiwei. Lisaks fotodele on näitusele loodud suur visuaalne muusikatuba, mis annab võimsa, 360-kraadise vaate Corbijni videograafiale – muusikavideotele, mille saatel on sirgunud mitu põlvkonda. Näituse on Fotografiska kureerinud koostöös Anton Corbijniga.
Fotografiska näituse avamise puhul viibib Tallinnas ka Corbijn ise. Teda saab kuulda nii reedel, 23. jaanuaril toimuval näituse avapeol kui laupäeval, 24. jaanuaril toimuval Muusikanõunike taskuhäälingu avalikul salvestusel. Avanädala puhul külastab Eestit ka ansambel Brainstorm, keda Corbijniga seob aastatepikkune koostöö ning kelle portree on spetsiaalselt lisatud ka Fotografiska Tallinna näitusesaali. Brainstormi saab näituse avamise aegu kuulata näiteks neljapäeval, 22. jaanuaril toimuval Fotografiska taskuhäälingu avalikul salvestusel, kus bändiga vestleb Tallinn Music Weeki ja Station Narva kommunikatsioonijuht Ingrid Kohtla.
Näitus „Corbijn, Anton“ on Fotografiska Tallinnas avatud 24. jaanuarist 30. aprillini 2026. Uuri näituse ja publikuprogrammi kohta lisa Fotografiska kodulehelt.