Sel kevadsuvel näeb Londoni kesklinnas asuvas Pontone galeriis Eesti kunstnike Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja loomingut. Näitus “Lost Summer Skies” on avatud 3. maist 6. juulini.

Pontone galerii juhataja ja näituse kuraator Sandra Veinla sõnab: “Mul on väga hea meel, et pärast aastaid Londoni kunstimaailmas töötamist, on mul viimaks võimalus koostööd teha Eesti kunstnikega ja panustada Eesti kultuuri tutvustamisesse väljaspool Eestit. Tõnis Saadoja ja Kristi Kongi on mõlemad erakordsed kunstnikud, kelle loomingut on meil suur rõõm esmakordselt ühisel näitusel esitleda ja Ühendkuningriigi publikule tutvustada. Mõlema kunstniku looming haakub hästi nii galerii ajaloo kui tulevikuplaanidega.”

Pontone galeriil on juba 90ndatest aastatest alates olnud tugev side realistliku ja fotorealistliku keelega maalikunstiga. “Sellesse traditsiooni sobitub suurepäraselt Tõnis Saadoja, kelle tehnilised vormiotsingud ja süstemaatiline lähenemine arendavad seda stiili edasi äärmiselt põnevas suunas,” räägib Veinla. “Oleme juba mõnda aega otsinud ka tugevat abstraktset maalikunstnikku, kellega koostööd teha ning Kristi Kongi looming on täpselt see, mida lootsime oma programmi lisada. Oleme väga suures elevuses sellest, et Kristi loob näituse jaoks meie Fitzrovia galeriisse ka ruumiinstallatsiooni, väljudes maalides lõuendilt seintele ning kaasates tervet galeriiruumi.”

Kristi Kongi ja Tõnis Saadoja on maalikunstnikud ning kolleegid Eesti Kunstiakadeemias, kuid oma tööstiililt teineteisest üsna erinevad. Kuigi nende ateljeed asuvad kõrvuti, siis ühist näitust ei ole neil veel olnud. Maikuus toimuva näituse jaoks Pontone galeriis on nad maalinud töid, mille põhiteemaks on põhjamaade ning Eesti kultuuris sümboolselt oluline taevas.

Kristi Kongi maalib ja loob kohaspetsiifilisi installatsioone. Tema loomingu keskmes on värvid, valgus ja ruum. Tema tööd, mis on tihti rekonstruktsioonid kindlatest paikadest, töötavad tugevalt emotsionaalse mälu mehhanismil, pakkudes võimalust taaskogeda möödunud situatsioonide värvi ja valgust. Töödele on iseloomulik erk, sageli spektrivärvidel baseeruv koloriit.

“Minu maalide lähtepunktideks on taevad ja kohad. Taevas, mis justkui on meie kohal ja igal pool justkui sama, kuid tegelikult on seal suur erinevus, kas taevas asub Põhjamaades või siis asub see taevas hoopis troopilises Mehhikos,” räägib Kongi. “Värvid on neis taevais täiesti erinevad. Londonis näitusel saavad need taevad kuidagi ilusti kokku. Ja asuvad nad korraks justkui maailma keskpunktis – Londonis.”

Kongi lisab, et kuigi tema ja Tõnise visuaalsed keeled on täiesti erinevad, siis talle tundub, et maalidel on kokkupuutepunkte päris palju, olgu selleks siis mõte kohast, ajast või taevast. “Mingid maailmad saavad maalidel justkui kokku. Ja see on minu jaoks paeluv,” sõnab ta. “Seda näitust ettevalmistades tundus kõik kuidagi loogiline, et just meie maalid omavahel ühes ruumis kokku saavad ja omavahel kõnelevad.“

Tõnis Saadoja on maalikunstnik, kes tegeleb peamiselt kujutise analüüsi, privaatse ja isikliku ajaloo(kirjutuse) ja „väikeste ajalugude“ problemaatikaga. Tema teoseid iseloomustab kontseptuaalne ülesehitus ning tehniliselt eripärase vormi otsing argistele kujutistele. Näitusele “Lost Summer Skies” jõuavad maalid kahest seeriast, mis teineteist toetavad – arhitektuurilise elemendiga monokroomsed maalid ning suvetaeva motiiviga tööd.

“Mind huvitab lakooniline maalikäsitlus, tinglik värvus ning ruumi ja tasapinna suhe, nähtava ja nähtamatu tasakaal, mis madala kontrastiga maalis väljendub uduses, sordiini all kumavas motiivis. Portreteeritud hooned ei ole samast ajast, samast kohast ega samas stiilis, aga vaateid neile hoonetele ühendab sarnane metafüüsilise ruumi kvaliteet, geomeetriline struktuur, tühja mittefunktsionaalse ruumi meeleolu,” räägib Saadoja. “Uutes maalides, mis Londoni näitust silmas pidades on loodud, on tähelepanu all maalitehnilised variatsioonid sarnase motiivi raames. Motiivi osas on kõik kuus maali videvikus suvetaevast. Maastikumotiivile olen maalis lähenenud viimase aasta pooleteise jooksul ning etüüdid taevastest ja pilvedest on selle osa. Ma olen kahe suve jooksul pildistanud Eesti suvetaevast, mis on siinse looduse kontekstis omaette ruum, mis talvisel pimedal ajal enamasti suletuks jääb. Pilvede maalimine on serva pidi kui abstraktse maali komponeerimine, värvid, struktuur ja ruumilisus on kohati sama tinglikud. Teisalt hoiavad realistlikud aistingud sidet mälupiltidega põhjamaa suvest.”

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.