Foto: Annabelle Foucher
Prantsuse päritolu fotograaf Annabelle Foucher avastas Liisa Soolepa kudumid juhuslikult Instagramist. „Brändi profiilipilt oli nii intrigeeriv, et klõpsasin sellele ning asusin Liisa loominguga lähemalt tutvuma,” räägib ta. Annabelle’ile meeldis see, mida ta sotsiaalmeedias nägi niivõrd, et ta otsustas Liisale kirjutada ja pakkuda välja eksperimentaalse koostöö.
Liisat omakorda kõnetas fotograafi üleskutse silmanähtavalt. „Kuigi me ei ole kunagi näost-näkku kohtunud, tekkis see kontakt visuaali toel kohe. See, kas mulle klapib kellegi lähenemine, ongi rohkem intuitiivne otsus, mille puhul pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna,” selgitab disainer. „Vaadates Annabelle’i varasemaid pilte, meeldis mulle väga tema koostöö erinevate meigikunstnikega ja üldse hästi loominguline ümberkäimine meigiga. Nagu koostöö käigus selgus, on ta ka väga hea stilist ja loob pildistamiste jaoks tihti ise kogu stilistika,” räägib Liisa, miks ta julges proovida seesugust piiriülest koostööd.
Liisa sõnul esitavad erinevad koostöövormid talle tegelikult alati väljakutse – on ju küsimus selles, palju anda ise parameetreid ette ning mil määral usaldada fotograafi nägemust. „Varasema kogemuse põhjal olen kindlasti õppinud seda paremini doseerima. Suurimaks väljakutseks oli ehk modelli valimine ja leidmine, sest Prantsusmaal on agentuurimodellide hinnaklass siinse konteksti jaoks väga kallis, aga lõpptulemusena õnnestus see meil siiski kenasti,” toob disainer näiteid koostööst Annebelle’iga.
Fotograaf ise leiab, et koostöö Liisaga tõestas, et kõik on võimalik. „Me suhtlesime enne reaalset pildistamist kirja teel mitu kuud, andsime kumbki protsessi oma panuse ning tulemus oli seda väärt,” räägib fotograaf. „Tuleb tunnistada, et Liisa usaldas mind väga palju ja andis mulle vabaduse end väljendada. Usaldada oma uue kollektsiooni kallale võhivõõras, kellega pole sõnagi vahetatud ega eales kohtutud, on väga suur asi. Ma pean sellisest usaldusest väga lugu,” julgustab fotograaf ka teisi disainereid vabamalt katsetama potentsiaalselt põnevama tulemuse nimel.
Annabelle püüdis pilte tehes aluseks võtta eelkõige Liisa enda stiili, ent lisas sellele oma unikaalse käekirja. „Soovisin tema pehmet kudumimaailma rikastada värske pilguga ja panna kampsunid jõulisemalt moe konteksti. Järgmise koostööga soovin tekkinud tunnetust veel edasi arendada. Tahan säilitada kudumite pehmuse ja soojuse, et tuua esile neis peituv tugev karakter.” Meie siin Portailis jääme igal juhul põnevusega ootama!
Vaata Liisa Soolepa uue kollektsiooni fotosid allolevast galeriist!
„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.
Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.
Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com!
Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.
Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).
Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.
Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!
