Foto: Annabelle Foucher
Prantsuse päritolu fotograaf Annabelle Foucher avastas Liisa Soolepa kudumid juhuslikult Instagramist. „Brändi profiilipilt oli nii intrigeeriv, et klõpsasin sellele ning asusin Liisa loominguga lähemalt tutvuma,” räägib ta. Annabelle’ile meeldis see, mida ta sotsiaalmeedias nägi niivõrd, et ta otsustas Liisale kirjutada ja pakkuda välja eksperimentaalse koostöö.
Liisat omakorda kõnetas fotograafi üleskutse silmanähtavalt. „Kuigi me ei ole kunagi näost-näkku kohtunud, tekkis see kontakt visuaali toel kohe. See, kas mulle klapib kellegi lähenemine, ongi rohkem intuitiivne otsus, mille puhul pilt ütleb tõesti rohkem kui tuhat sõna,” selgitab disainer. „Vaadates Annabelle’i varasemaid pilte, meeldis mulle väga tema koostöö erinevate meigikunstnikega ja üldse hästi loominguline ümberkäimine meigiga. Nagu koostöö käigus selgus, on ta ka väga hea stilist ja loob pildistamiste jaoks tihti ise kogu stilistika,” räägib Liisa, miks ta julges proovida seesugust piiriülest koostööd.
Liisa sõnul esitavad erinevad koostöövormid talle tegelikult alati väljakutse – on ju küsimus selles, palju anda ise parameetreid ette ning mil määral usaldada fotograafi nägemust. „Varasema kogemuse põhjal olen kindlasti õppinud seda paremini doseerima. Suurimaks väljakutseks oli ehk modelli valimine ja leidmine, sest Prantsusmaal on agentuurimodellide hinnaklass siinse konteksti jaoks väga kallis, aga lõpptulemusena õnnestus see meil siiski kenasti,” toob disainer näiteid koostööst Annebelle’iga.
Fotograaf ise leiab, et koostöö Liisaga tõestas, et kõik on võimalik. „Me suhtlesime enne reaalset pildistamist kirja teel mitu kuud, andsime kumbki protsessi oma panuse ning tulemus oli seda väärt,” räägib fotograaf. „Tuleb tunnistada, et Liisa usaldas mind väga palju ja andis mulle vabaduse end väljendada. Usaldada oma uue kollektsiooni kallale võhivõõras, kellega pole sõnagi vahetatud ega eales kohtutud, on väga suur asi. Ma pean sellisest usaldusest väga lugu,” julgustab fotograaf ka teisi disainereid vabamalt katsetama potentsiaalselt põnevama tulemuse nimel.
Annabelle püüdis pilte tehes aluseks võtta eelkõige Liisa enda stiili, ent lisas sellele oma unikaalse käekirja. „Soovisin tema pehmet kudumimaailma rikastada värske pilguga ja panna kampsunid jõulisemalt moe konteksti. Järgmise koostööga soovin tekkinud tunnetust veel edasi arendada. Tahan säilitada kudumite pehmuse ja soojuse, et tuua esile neis peituv tugev karakter.” Meie siin Portailis jääme igal juhul põnevusega ootama!
Vaata Liisa Soolepa uue kollektsiooni fotosid allolevast galeriist!
Kollektsiooni keskmes on viis suunda, mis tõlgendavad klassikalisi elemente uues võtmes. Tagasi on täpid, kuid mitte nostalgilisel kujul. Polka dot on rafineeritum ja minimalistlikum, ilmudes tagasihoidlikuna kleitidel ja pluusidel. Kollektsioonis leidub ka abstraktsem tõlgendus loomamustrist. Seega, suvine mängulisus on olemas, ent seda tasakaalustab COSile iseloomulik puhas siluett.
Olulisel kohal on ka materjalid. Drapeeritud pinnad, kortsutatud kangad, reljeefsed tekstuurid ja narmad rõhutavad rõivaste arhitektuurset iseloomu. Siluettides tõusevad esile trendikad balloonlõikelised püksid, mille mahukas vorm lisab klassikalisele suverõivastusele skulpturaalsust. Laiad proportsioonid ja täpselt läbimõeldud lõiked mõjuvad korraga nii elegantselt kui ka pingevabalt – suund, mis on viimastel hooaegadel üha enam kinnistanud oma kohta kaasaegses moepildis.
Nagu brändile omane, on ka värvipalett vaoshoitud – neutraalsed toonid, must, elevandiluu ja pehmed maalähedased varjundid lasevad lõigetel ning materjalidel esile tõusta. Just selline läbimõeldud tagasihoidlikkus on COSi tugevus olnud juba aastaid: rõivad ei püüdle hetketrendi poole, vaid pakuvad kaasaegset garderoobi, mis kestab kauem kui üks hooaeg.
Tutvu COSi uue suvise valikuga galeriis!
Kollektsioon liigub teadlikult muinasjutu ja igapäevaelu piiril. Pealkirja “Gaby and the Beanstalk” kandev kollektsioon ammutab inspiratsiooni muinasjuttudest, sealhulgas “Jack ja oavars” ning “Kuldkihar ja kolm karu”, sidudes need Gabrielle Chaneli eluloo ja moemaja pärandiga. Viited muinaslugudele avalduvad siin eelkõige detailides, mitte kostüümilikkuses. Moeetenduse avanud klassikalise CHANELi komplekti tekstuur meenutab maagilisi oateri. Mujal ronivad taimemotiivid mööda kingakontsi ülespoole, magavat karu meenutav minaudière mõjub kui muinasjutuline leid ning nööbid muutuvad otsekui võluväel pardipoegadest luikedeks.
Sama oluline kui nähtav on Blazy jaoks ka rõivaste sisemus. Taskutesse, voodritesse ja CHANELile iseloomuliku keti külge on peidetud amuletid ja argised pisiesemed, mis annavad igale komplektile isikliku mõõtme. Blazy jätkab oma mõtteviisi, et luksus ei sünni üksnes haruldastest materjalidest, vaid ka tähendustest, mida rõivad endas kannavad.
Blazy pöörab kollektsioonis erilist tähelepanu ka rõivaste konstruktsioonile, lähtudes Gabrielle Chaneli veendumusest, et couture peab teenima kandjat, mitte vastupidi. Lopsakate viinapuude ja mürgiste õitega kujundatud Grand Palais’ ruumides esitletud kollektsioonis lõi Blazy teadliku dialoogi kergelt ebatäiusliku esteetika ja ateljeede erakordse käsitööoskuse vahel. Nii ei mõjunud kõrgmood pelgalt muinasjutuna, vaid osana naiste päriselust – rõivastena, milles elada, liikuda ja luua uusi lugusid.
