Eesti Kunstimuuseum tähistab sel aastal 100. aastapäeva ning juubeliprogrammi kontseptsiooniga tuuakse esile nii rikkalikke kogusid kui kunstnikke. Mõni aeg tagasi pöördus muuseum moedisainer Lilli Jahilo poole sooviga viia Adamson-Ericu mitmekesine ja ajatu looming inimesteni ning interpreteerida kunstniku pärandit kaasaegse moe osana. Nii saigi Lilli Jahilo uusimast, kevad-suvi 2020 kollektsioonist omamoodi austusavaldus eesti kunstniku Adamson-Ericu loomingule. 

„Võimalus kasutada oma loomingus ühe Eesti legendaarseima kunstniku töid on harukordne ja eriline. Olen koostöö üle väga rõõmus. Lisaks põnevusele on kogu protsess mind loomingulises mõttes palju arendanud ja innustanud,” jagab Lilli oma emotsioone.

„Kuna Adamson-Eric oli väga viljakas kunstnik, siis tema tuhandetest töödest koosnevate kogude läbitöötamine vajas põhjalikku süvenemist. Omaette protsess oli ära tunda just see loominguosa, mis minu kollektsiooni sobituks. Lõpuks jäid sõelale tööd tema viimasest loomeperioodist ehk aastatest 1967−1968 – sinivalge keraamikakomplekt ja kohvik Tallinnale loodud maaliseeria. Lisaks pakkusid inspiratsiooni Adamson-Ericu 1930. aastate lõpus tehtud näomotiive ja loomi-linde kujutavad pliiatsijoonistused, millest said kleitide paelaplikatsioonid.”

Lilli Jahilo kevadsuvine kollektsioon on mitmekülgne ning nii vormi- kui ka kangakäsitluse mõttes senisest vabama tunnetusega. Eritellimusel valminud digitrükis siidsatiin on saanud voogava kuju avaralõikelistes kaftanites ja maksikleitides. Esimest korda on kollektsiooni jõudnud ka eksklusiivtrükiga puuvillased kleidid, mis sobituvad hästi kiire elutempoga naise garderoobi. Comeback’i teevad retrohõngulised teksa- ja siirsakar-kangad, mis ideeliselt haakuvad Adamson-Ericu ajastu moetunnetusega. Kindel koht on jätkuvalt pidulikel, n-ö punase vaiba ja kokteilikleitidel, mis on kujunenud Lilli Jahilo moemaja signatuuriks.

Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruusi sõnul oli meeldiv kogeda Lilli Jahilo lähenemist – põhjalikkust ja huvi. „Vaatasime koos muuseumi kunstikollektsiooni, milleks kulus tunde, kokkuvõttes lausa päevi. Enim inspireerisid moeloojat Adamson-Ericu tarbekunstikavandid, abstraktsed dekoratiivmaalid ning portselanmaali mänguline ja dünaamiline sini-valge maailm.” Kruus lisab, et „loominguline dialoog” on ilmselt parim sõnapaar seda koostööd kirjeldama. „Kaasaegsed ja ajatud mõtted said omavahel kokku. Uue ajastu tegija Lilli Jahilo viis Adamson-Ericu toonased maalilised ideed tänapäeva rõivamoodi.”

Vaata kaunist tulemust altpoolt, kollektsiooni lookbook’ist!

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!