Eesti Kunstimuuseum tähistab sel aastal 100. aastapäeva ning juubeliprogrammi kontseptsiooniga tuuakse esile nii rikkalikke kogusid kui kunstnikke. Mõni aeg tagasi pöördus muuseum moedisainer Lilli Jahilo poole sooviga viia Adamson-Ericu mitmekesine ja ajatu looming inimesteni ning interpreteerida kunstniku pärandit kaasaegse moe osana. Nii saigi Lilli Jahilo uusimast, kevad-suvi 2020 kollektsioonist omamoodi austusavaldus eesti kunstniku Adamson-Ericu loomingule. 

„Võimalus kasutada oma loomingus ühe Eesti legendaarseima kunstniku töid on harukordne ja eriline. Olen koostöö üle väga rõõmus. Lisaks põnevusele on kogu protsess mind loomingulises mõttes palju arendanud ja innustanud,” jagab Lilli oma emotsioone.

„Kuna Adamson-Eric oli väga viljakas kunstnik, siis tema tuhandetest töödest koosnevate kogude läbitöötamine vajas põhjalikku süvenemist. Omaette protsess oli ära tunda just see loominguosa, mis minu kollektsiooni sobituks. Lõpuks jäid sõelale tööd tema viimasest loomeperioodist ehk aastatest 1967−1968 – sinivalge keraamikakomplekt ja kohvik Tallinnale loodud maaliseeria. Lisaks pakkusid inspiratsiooni Adamson-Ericu 1930. aastate lõpus tehtud näomotiive ja loomi-linde kujutavad pliiatsijoonistused, millest said kleitide paelaplikatsioonid.”

Lilli Jahilo kevadsuvine kollektsioon on mitmekülgne ning nii vormi- kui ka kangakäsitluse mõttes senisest vabama tunnetusega. Eritellimusel valminud digitrükis siidsatiin on saanud voogava kuju avaralõikelistes kaftanites ja maksikleitides. Esimest korda on kollektsiooni jõudnud ka eksklusiivtrükiga puuvillased kleidid, mis sobituvad hästi kiire elutempoga naise garderoobi. Comeback’i teevad retrohõngulised teksa- ja siirsakar-kangad, mis ideeliselt haakuvad Adamson-Ericu ajastu moetunnetusega. Kindel koht on jätkuvalt pidulikel, n-ö punase vaiba ja kokteilikleitidel, mis on kujunenud Lilli Jahilo moemaja signatuuriks.

Adamson-Ericu muuseumi direktor Ülle Kruusi sõnul oli meeldiv kogeda Lilli Jahilo lähenemist – põhjalikkust ja huvi. „Vaatasime koos muuseumi kunstikollektsiooni, milleks kulus tunde, kokkuvõttes lausa päevi. Enim inspireerisid moeloojat Adamson-Ericu tarbekunstikavandid, abstraktsed dekoratiivmaalid ning portselanmaali mänguline ja dünaamiline sini-valge maailm.” Kruus lisab, et „loominguline dialoog” on ilmselt parim sõnapaar seda koostööd kirjeldama. „Kaasaegsed ja ajatud mõtted said omavahel kokku. Uue ajastu tegija Lilli Jahilo viis Adamson-Ericu toonased maalilised ideed tänapäeva rõivamoodi.”

Vaata kaunist tulemust altpoolt, kollektsiooni lookbook’ist!

Kodumaine kudumibränd Woolish on teatanud, et sel sügisel ei jõua nende valikusse enam uusi kampsuneid. Brändi sõnul on tegemist otsusega, mille taga on kahe aasta pikkune aus analüüs sellest, mida tähendab väikese disainibrändi jätkusuutlik toimimine tänases majanduskeskkonnas.

Oma pöördumises tõdeb Woolish, et kvaliteetse kudumi valmistamine eeldab häid materjale, hoolikat tootmist ja õiglast hinnastust. Paratamatult tähendab see ka kõrgemat lõpphinda – taset, kus paljude tarbijate ostuotsus muutub keerulisemaks ning rahvusvahelisel turul tuleb konkureerida kümnete väljakujunenud kudumibrändidega. Nagu nad ise ütlevad, ei piisa sellises olukorras alati enam ainult heast tootest ja tugevast loost.

Kuigi kampsunid on olnud Woolishi identiteedi keskmes alates brändi loomisest, otsustati neist loobuda just selleks, et ettevõte saaks jätkata. Edaspidi suunatakse kogu fookus aksessuaaridele, mille kaudu nähakse võimalust brändi järgmisele etapile.

Woolishi teadaanne peegeldab laiemat väljakutset, millega seisavad silmitsi paljud sõltumatud moebrändid. Nähtavus sotsiaalmeedias või tugev esteetiline identiteet ei pruugi tähendada majanduslikult jätkusuutlikku äri, eriti ajal, mil tootmiskulud kasvavad ning tarbijate ostukäitumine on muutunud ettevaatlikumaks.

Neile, kes on Woolishi kampsunit juba pikemat aega kaalunud, jääb tänavune kollektsioon ühtlasi viimaseks. Kui olemasolevad mudelid läbi müüakse, uusi enam tootmisse ei lähe.

Vahelduseks suuri uudiseid moemaailmast – Rabanne teatas, et moemaja uueks loovjuhiks saab Olivier Rousteing. Pärast 14 aastat Balmaini eesotsas alustab disainer nüüd uut peatükki Puigile kuuluvas moemajas, võttes üle Julien Dossenalt, kes juhtis Rabanne’i loomingulist suunda viimased 13 aastat.

Juba on teada, et Rousteing esitleb oma esimese Rabanne’i kollektsiooni 2027. aasta sügistalvisel Pariisi moenädalal järgmise aasta märtsis. Disaineri sõnul on liitumine Rabanne’iga tema jaoks suur au. „See on moemaja, mis on alati seadnud kahtluse alla tavapärased arusaamad ning kujundanud julgete ideede kaudu moeajalugu. Selle uuenduslikkus, meisterlikkus ja kartmatu loovus on inspireerinud põlvkondi ning inspireerivad nüüd ka mind,“ sõnas ta avalduses.

Puigi esindaja Ana Trias kirjeldas Rousteingi kui loojat, kelle käekiri on julge, magnetiline ja tihedalt seotud tänapäeva energiaga. Tema sõnul avab uus loovjuht Rabanne’i jaoks järgmise peatüki, tuues majja enesekindlust ja eneseväljendust väärtustava loomingulise nägemuse.

Rousteing kujundas Balmainis välja selgelt äratuntava esteetika, mida iseloomustasid jõulised siluetid ja rikkalikud detailid. See lähenemine võiks loomulikult haakuda ka Rabanne’i identiteediga – moemajaga, mille ajalugu on lahutamatult seotud Paco Rabanne’i futuristlike metallkleitide ning eksperimentaalse materjalikäsitlusega.

Olgu lisatud, et 40-aastane Rousteing kuulub oma põlvkonna mõjukaimate Prantsuse disainerite hulka. Kui ta 2011. aastal Balmaini loovjuhiks nimetati, sai temast noorim disainer pärast Yves Saint Laurent’d, kes oli määratud juhtima mõnda Pariisi suurt moemaja. Rabanne’i jaoks tähendab tema ametisse asumine märgilist põlvkonnavahetust ning uut võimalust tõlgendada brändi futuristlikku pärandit tänapäevases võtmes.