Oma tänavusuvise kollektsiooni otsustas kodumaine pesu- ja moemärk Kriss Soonik jäädvustada ei kellegi muu kui stilisti, disaineri ning laulukirjutaja Jana Hallase seljas. Tulemus? Elavalt toores, dünaamiline ning, mis seal salata, parajal määral seksapiilne.

Kui juba fotosessiooni tõttu kohtuti, võttis Kriss Soonik kätte ja uuris Janalt nii seda, milline on tema lemmik Kriss Sooniku ese, kui ka seda, kuidas nende Jana ilurutiinidega asjad nüüd ikkagi on. Mõlema lahkel loal jagame vastuseid teiegagi.

Jana, milline on sinu lemmikese Kriss Soonikult?

Krissi pesu puhul meeldivad mulle ja on kõige minulikumad just tripid. Minu hetkelemmik on kindlasti tripidetailidega bodi.

Laul, mis paneb alati tantsima?

Hea küsimus, sest muusika on tõeline mood booster! Aga kuna mind tabab pidevalt uus emotsioon ja inspiratsioon ning lemmikmuusika on sellega alati kooskõlas, siis need tunded ja lood muutuvad ajas pidevalt. Seega, ei ole seda ühte „alati“ lugu. 

Mida armastad oma keha juures?

Minu keha puhul on armastusväärne, et olen tema suhtes olnud väga spontaanne. Ma ei ole teda kunagi sundinud või suunanud, olen jälginud teda n-ö kõrvalt ja olnud tunnistajaks, et ta on muutunud ja kujunenud kõhnast plikalikust naiselikuks, mis mulle meeldib. Tema heaks üritan süüa ja juua korralikult, piisavalt liikuda ja hoida positiivset meeleseisundit. 

Sinu ilurutiinid?

Minu lemmikilurutiin on läbi aegade olnud saun. Just tegin kodumetsas selle aasta esimese viha. Mulle on lõhnad ülitähtsad – sauna ja värske viha lõhn on üks lemmikuid. Minu rutiinid on kõik väga lihtsad ja loomulikud. Näiteks talisuplus, mis tekitab tugeva serotoniini-boost’i. Sörk või jalutuskäik mere ääres, kõrvus lemmikmuusik. Ei mingeid fancy looking värvilisi liibuvaid trenniriideid treeningsaali minekuks. Kui mu poeg oli väike, käisin paar hooaega joogas – vajasin väga sisemist tasakaalu. Ka täna liigun spontaanselt vastavalt tunnetele, mis mind parasjagu valdavad. 

Mis puutud ilutoodetesse, siis mingit ilutrikki või lemmiktoodet mul ei ole. Üritan juua rohkem vett ja niisutada nahka kreemiga. Ma ei usu kreemide ja muude ilutoodete imet tegevasse jõusse. Usun, et väline ilu liigub rohkem seestpoolt väljapoole. 

Kuidas avastasid enda jaoks keraamika?

Keraamikat hakkasin tegema sellepärast, et ei leidnud seda, mida otsisin, sest mul oli oma väga kindel visioon. Hakkasin tegema vanakooli emailnõude välimusega savianumaid, mis meenutavad mulle vanaema, kes selliseid kasutas. Ehk siis, minu keraamikal on juures ka tugev emotsionaalne tähendus.

Vaata koos Janaga valminud Kriss Sooniku fotoseeriat galeriist ja uudista uut kollektsiooni aadressil kriss-soonik.com!

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.

Kriss Sooniku värskes koostöös ehtemärgiga hoji saavad kokku kaks loomekäekirja, mis on tegelikult juba aastaid teineteise kõrval liikunud. hoji taga on Johanna Eenma – fotograaf, stilist, I Wear* Experimenti laulja ning Kriss Sooniku parem käsi, kelle ideed on saatnud nii brändi moeetendusi kui ka kampaaniavõtteid.

Kui seni on Johanna loodud ehted sündinud pigem hetkeks – lavale, fotole, sündmusele  –, siis nüüd on sellest loomingulisest dialoogist saanud esimene ametlik hoji x Kriss Soonik ese. Koostöö keskmes on piiratud koguses pärlikee, millele annab äratuntava Sooniku puudutuse brändi kassilogo. Tulemus on õrn, mänguline ja veidi kelmikas, nagu üks hea aksessuaar olema peab: piisavalt klassikaline, et kesta, ja piisavalt iseloomuga, et mitte jääda lihtsalt ilusaks detailiks.

Uue ehtekoostöö kõrvale tasub vaadata ka Kriss Sooniku kevadsuvi 2026 kollektsiooni, mis on juba saadaval moemärgi veebipoes kriss-soonik.com.