Foto: B’MOR
Lentsius on väike, kuid juba kümme aastat tegutsenud pereettevõte, kus ollakse keskendunud jätkusuutlikult loodud ehetele ning taaskasutatud tekstiilidest rõivastele ja aksessuaaridele. Kairi Lentsius räägib meile, millised impulsid teda disainis mõjutavad.
Palun tutvusta veidi oma brändi ja ava enda tausta. Milliste impulsside tõttu tunned vajadust end loomevaldkonnas teostada?
Lentsiuse disaini ja tootearendusega tegelen mina, ehteid aitab valmistada mu isa Mart ja 3D-mudeldamise abikäsi on tihti minu elukaaslane Martin. Meid kõiki ühendab soov kasutada ressursse nutikalt, rakendada kaasaegseid ja jätkusuutlikumaid tehnoloogiaid ning katsetada vormi ja alternatiivsete materjalidega. Tegutseme Tartus ja müüme tooteid Eestis, Jaapanis, Rootsis, New Yorgis, lisaks e-poe kaudu. Viimasel ajal mõjutab töötempot enim kuus kuud vana poiss Tormi, aga sellegipoolest on uued tootearendused käsil.
Minu taust on mitmekülgne: bakalaureus Tartu Ülikoolist ajaloo erialal, siis tekstiiliõpingud Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja moedisaini magister Rootsi Tekstiiliülikoolist (Swedish School of Textiles/Textilhögskolan). Praktikandina olen töötanud Ivo Nikkolos, Londonis Tata Nakas ja Partimi stuudios. Alates 2016. aastast töötan Pallase tekstiiliosakonnas moedisaini lektorina ning kuulun ka Eesti Disainerite Liitu.
Miks oled valinud jätkusuutlikkuse teekonna oma loomingus?
Minu teekond jätkusuutlikuma disaini suunas sai alguse, kui osalesin 2012. aasta suvel Kopenhaagenis keskkonnasäästliku moedisaini suveülikooli programmis ja mõistsin, et lihtsalt ilusaid asju pole siia ilma enam juurde vaja. Disaineri ülesanne on lahendada praktilisi probleeme, aga arvestada ka kõige kaasuvaga, mis käib toote valmimise, elutsükli ning utiliseerimise juurde. Vahel ikka mõtlen, et need teemad ja probleemid, millest juba siis rääkisime, on ju siiamaani alles. Vaadates kiirmoe populaarsust, tekib tunne, nagu ei olekski me edasi arenenud.
Lentsiuse jaoks tähendab jätkusuutlikkus mitmeid asju, mida oleme läbi mõelnud toote disaini, valmimise protsesside juures või näiteks tellimusi hallates. Kui mõned asjad välja tuua, siis koostöö Eesti Kaitseväe Akadeemiaga ning Eesti Kaitseväega on kestnud 10 aastat, et taaskasutada erinevaid tekstiile, peamiselt mahakandmisele minevaid telke. Telkidest tooted, mis said ka BRUNO disainiauhindadel äramärgitud elustiili toote disaini kategoorias, valmivad Tartus tellimuspõhiselt ning materjali kulunud ilme on eripära, mis käib meie looga kaasas. Lisaväärtust annab kangale masintikand, mis on ajas vastupidav nagu telgitekstiilid isegi.
Lentsiuse ehted on valmistatud peamiselt tööstuse jääkmaterjalidest (spoon, roostevaba terase ja alumiiniumi lehed) ja meie toodetest tekkiv lõikamise jääk läheb ümbertöötlusesse. Peaaegu kõik meie ehted on valmistatud ainult ühest materjalist, mis teeb utiliseerimise lihtsamaks. Mõtleme ka pisikeste asjade peale ning taaskasutame pakiautomaatidega saatmiseks pappkarpe või sisu, mis vooderdab öko-sertifikaadiga ehtekarpi. Lisaks on oluline, et toodete disain oleks klassikaline, hooaegade ülene ning et inimene saaks tooteid lihtsalt omavahel miksida.
Kellele on sinu kaubamärk mõeldud?
Lentsiuse kliendile on oluline keskkonnahoid ning ta väärtustab materjalide iseloomu ja sellel põhinevaid disainiotsuseid.
Kuidas oled valinud enda brändi esindavad näod?
Mulle meeldib väga, et meie toodete kliendid on naised, mehed, noored ja vanad. Kõik kliendid on meie nägu! Samuti meeldib mulle fotomodellide puhul leida midagi erilist – mõni arm on hoopis huvitav ja lokkis juuksed on modelli ehe.
Kuidas sinu tarbija sinuni jõuab?
Mulle meeldib paar korda aastas osaleda disainiturgudel, et kohtuda klientidega just näost näkku ja rääkida meie toodete lugu. Turunduslikult olen järk-järgult lisamas kõikidele karpidele ja siltidele ka QR-koode, kust saab juurde vaadata protsessi pilte, lugeda, kes selle toote õmbles või millised on konkreetse toote keskkondlikud väärtused.
Kes on sinu loomingulised eeskujud?
Imetlen kõiki, kes suudavad nutikalt vanast materjalist midagi väärtuslikku luua, käsitööd esile tuua või kohalikke meistreid kaasata. Taaskasutusmoe vallas on väga põnev olnud Raeburn brändi taaskasutuste teekond, Patagonia töö tekstiiliarendusega on imetlusväärne, Unrealage’i show’d ja tehnoloogia kaasamine on ülipõnev.
Kuhu sooviksid loomevaldkonnas jõuda?
Otsin jätkuvalt võimalusi, kuidas veel rohkem tekstiile saaks taaskasutatud ning seda suuremas variatsioonis.
Eesti Disainiauhindadel parima elustiili toote disaini auhinna võitnud KIRA toodab jalatseid. Nende suur eesmärk on tegutseda minimaalse ökoloogilise jalajäljega ja taaskasutada materjale. Sirli Ratasepp, üks brändi asutajatest, räägib oma lähenemisest loomisele ja tarbimisele.
Palun tutvusta veidi brändi ja ava enda tausta. Milliste impulsside tõttu tunned sina vajadust end loomevaldkonnas teostada?
KIRA lugu algas kahest sõbrast ja järjekordsest jalatsipaarist, mis ei pidanud vastu isegi üht hooaega. Olime KIRA teise asutaja Liis Hainlaga kolleegid ning töötasime turundusvaldkonnas. Hakkasime juhuslikult kiirmoest ja selle tekitatud kahjust keskkonnale rääkima ning tuli välja, et olime ses osas mõttekaaslased. Üks asi viis teiseni ning ühtäkki olin mina London College of Fashioni jalatsi disaini kursusel ja Liis Milanos jalatsimaterjalide messil. Ettevõtte asutamisest alates on olnud kindel visioon, et meie loodud toode peab lahendama ära probleemi ja olema päriselt praktiline, mugav ning vastupidav.
Oma hariduselt olen graafiline disainer, kuid juba väga noorest east on mind köitnud mood, fotograafia ja tegelikult kõik visuaalselt stimuleeriv. Palju aastaid tagasi Inglismaal oma eriala omandades kõnetas mind väga selline õppeaine nagu designer responsibility. Ilmselt jõudis tookord minu mõttemaailma esimest korda teadmine, kui oluline roll on disaineril valikute tegemisel, ja asjaolu, et terve toote elutsükkel vajab läbimõtlemist.
Miks oled valinud jätkusuutlikkuse teekonna oma loomingus?
Maailm on täis asju, mille vajalikkus on teinekord küsitav. Tihti need asjad luuakse nii, et kasutusiga on liiga lühike. Asjatut ressurssi kasutatakse vastutustundetult ning sellest tekkinud prügi on selle loojale võõras mure. See mõte on küll hästi üldistav ja kõik pole mustvalge, kuid kaubanduses ringi vaadates jääb paratamatult silma pakkumise üleküllus ja üks kampaania teise järel. KIRA kontseptsiooni luues tahtsime üldisest erineda ja panna marginaalist tähtsamaks teised väärtused.
Kellele on KIRA mõeldud?
KIRA on mõeldud kandjale, kes hindab mugavust, vastupidavust ja resoneerub meie väärtustega. Meie kliendil pole vaja trendikat moeeset iga natukese aja tagant. Piisab ühest ja korralikust, mis kannab teda hooajast hooaega. Meie klientide seas on spetsialiste erinevatest eluvaldkondadest, üldjuhul on need naised või nende abikaasad, elukaaslased või pereliikmed. Paljud neist armastavad veeta aega looduses.
Mida tähendab sinu jaoks BRUNO võit?
BRUNO võit, nagu ka kõik teised auhinnad, on tulnud tõelise üllatusena. Tihti on konkursil osalemise kutse tulnud kellegi mitmenda soovituse peale. Tagasihoidlikule eestlasele omaselt ma oma ettevõtmist kuskil tunnustuse saamiseks pakkumas ei käi. BRUNO auhinda vastu võttes oli ikka uhke tunne küll. Kuni viimase hetkeni arvasin, et selle saab keegi nimekas disainer, kes nominentide seas koos minuga seisis.
Kuidas olete valinud enda brändi esindavad näod?
Aus vastus on, et need näod, kes meid esindavad, on ise kuidagi tulnud. KIRA esimene mudel oli baleriina ning tundus loogiline kasutada fotodel päris baleriini (Maria Engel Vanemuisest). Imeilus Miina Vilo tuli ühe projekti raames Mariat asendama ning koostöö jätkub meil siiani. Praegu veab Miina koos Mari Frühlinguga maalitud saabaste projekti, kus praaksaapad saavad eriti ägeda uue elu käsitsi tehtud maalingute abil.
Kuidas tarbija teieni jõuab?
Kõige rohkem müüke tuleb läbi sotsiaalmeedia. Kuna Eesti on nii väike, siis suust suhu reklaam paistab ka mõju avaldavat. Igasugused artiklid ja kajastused toimivad Eestis suurepäraselt. Iga väiksemgi uudisnupp aitab müükidele kaasa. Ka mõjuisikutel on oluline roll.
On sul eeskujusid?
Minu eeskujuks on teised brändid. Erinevatel perioodidel vaatan inspiratsiooniks seinast-seina näiteid. Mind paneb teist brändi vaatama see, kuidas oma lugu räägitakse, milline on visuaal, toon jne. Dear Frances, EcoLeaf, Allbirds ja Tropicfeel on vaid väike osa. Täiesti imetlen neid, kes ütlevad selgelt välja, et allahindlusi ei tee nad kunagi, ja päriselt ka ei tee. See on üks minu unistustest.
Kuhu sooviksid loomevaldkonnas jõuda?
Praegu on KIRA kõige suurem eesmärk ekspordi osakaalu kasvatamine. Norra turu jaoks valmistasime sügisel umbes sama palju saapaid kui Eestisse. Sandaali sihime Hispaaniasse, kuna nendega saab käia varakevadest hilissügiseni ning see segment pole veel nii üleküllastunud nagu näiteks ketsid. Kuna sain jõuludeks maailma parima kingituse – väikse beebitüdruku –, on minu põhifookus mõnda aega temal. Praegu proovin vähemalt mitte täistuuridel töötada, vaid natuke rahulikumalt päev korraga. Eks aeg näitab, mida tulevik toob.
B’MOR brändi asutaja Anna Chirkova loodab, et ükskord saabub päev, mil tema looming toob maailmale kasu.
Palun tutvusta veidi oma brändi ja ava enda tausta.
B’MORi lugu algas ja hakkas arenema minu tunnustootest chaperon’ist, mis on nutikas ja multifunktsionaalne peakate – kahtpidi kantav kapuutsilaadne riideese, mis asendab nii mütsi, salli kui ka kindaid. Viis aastat tagasi alustasin üksinda Telliskivi Loomelinnakus stuudios ja jõudsin väikese pereärini. Praegu on tiimis minu ema Elena ja isa Alexander ning kaks imeandekat rätsepat.
Erialalt olen ehitusinsener, lōpetasin TelTechi. Ülikooli kõrvalt õppisin õmblemist ja viltimist hobina. Hetkel tegelen B’MORi brändi arendusega, olen Fashion Revolution Estonia tiimis, osalen jätkusuutlikkuse projektis nimega Moepööre ja olen täiskohaga väikese poja ema.
Miks tegutsed loomevaldkonnas?
Minu impulsiks on anda inimestele valiku ja probleemi lahenduse võimalus. Suur osa mu loomingust on eritellimus, kus koos kliendiga valime materjalid ja lõike, lähtudes tema värvieelistustest ja keha parameetritest (pikkus, suurus, omapärad). Minu elu- ja loomekogemus näitab, et disainer ei ole ainult ilu- ja rõivalooja, vaid pigem positiivsete emotsioonide kujundaja.
Miks oled valinud jätkusuutlikkuse teekonna oma loomingus?
Mul on alati olnud tunne, et soovin oma elu n-ö ökoteemaga siduda. Lapsepōlves öeldi mulle, et olen allergiline sünteetiliste materjalide ja toiduainete vastu, ja alates 3. eluaastast on minu jaoks olnud ainuke võimalus tarbida orgaanilisi ja naturaalseid tooteid. Ülikooli ajal valisin valikaineteks kõik roheinseneeriaga seonduva. Ja valisin ülikooli kõrvalt esimeseks erialaseks töökohaks firma, kus tegelesime Eesti öko-efektiivsete mahtpumpade tootmise ja arendamisega. See oli uskumatu kogemus, mille käigus tekkis tunne, et ma liigun õiges suunas ja teen midagi kasulikku.
Minu jaoks on jätkusuutlik mood nii suhtumine kui ka elustiil. Seega eelistan kasutada oma loomingus looduslikke materjale, mis on ohutult värvitud. Villa puhul on mulle tähtis, et see ei “hammustaks” ega ärritaks. B’MORi põhimõte on see, et meriinoviill on mulesing-free ehk vägivallavaba. Liigume ka zero-waste’i suunas: taaskasutame enda materjalide jääke (näiteks uue meriinovillast chaperon’i valmistamiseks) vōi jagan need laiali Tallinna kunstnikele (lillestuudiod, Eesti Nuku Kunstimaja, sotsiaalmajade kunstitoad, projektile Materjalivoog jne).
Kellele on sinu kaubamärk mõeldud?
Minu jaoks on fookuses inimesed, kes on nōus ja valmis eksperimenteerima. Chaperon’id on unisex aksessuaarid, mida eelistavad entusiastlikud ja aktiivse eluviisiga inimesed. Need, kelle jaoks on tähtis kvaliteet, praktilisus ja mugavus. Kes hoolivad enda tervisest ega tunne ükskõiksust ka looduse suhtes.
Kuidas oled valinud enda brändi esindavad näod?
Kuna tulin moesfääri otse ehistuplatsilt, ei teadnud ma, kuidas asjad Eesti moemaastikul käivad. Esimesele fotosessioonile kutsusin oma hea tuttava Sofia Rednevi, kes oli minu tutvusringkonnas ainuke professionaalne modell. Meie koostöö oli nii tore, et palusin tal tulla minu brändi näoks. Siis ühel päeval sain Johanna Kallasega tuttavaks ja palusin temal sama teha. Minu jaoks on oluline, et mu brändi näol on sarnased väärtused. Minu õnneks neile meeldib see, mida ma loon.
Kuidas sinu tarbija sinuni jõuab? Peamiselt disainilaatadelt. Lisaks on mul Facebookis blogi/grupp ja olen esindatud Solarises Design Hata poes.
On sul loomingulisi eeskujusid?
Kindlasti Elsa Schiaparelli. 7 aastat tagasi elasin Inglismaal ja nägin teleris dokfilmi Elsa elust ja loomingust. Sain teada, et Elsa oli moekunstnik, kes mōtles “kastist välja” ja tōi moodi palju kasulikku. Näiteks oli ta esimene, kes pani riietele lukud, proovis uusi kangaid ja tehnoloogiat, tegi kunsti, mida saab kanda. Tol ajal tegelesin vaid inseneeria projektidega ja olin väga kaugel oma brändi ideest. Pärast Elsast filmi nägemist tekkis mul soov luua ühel päeval midagi nutikat ja funktsionaalset ka enda jaoks.
Lisaks on mind inspireerinud Vivienne Westwood ja Alexander McQueen. Mu enda ostude soovinimekirjas on Prantsuse moetegijad Lutze Huelle ja Jacquemus, Maroko kunstibränd Maison Artc ja jälgin ka Thom Browne’i. Lisaks olen Eesti disaini suur fänn ja soovin, et enda kapis oleks rohkem meie kohalikke brände.
Kuhu sooviksid loomevaldkonnas jõuda?
Loodan, et tuleb päev, mil mu looming toob maailmale kasu. Ja minu insenerisüdame suureks unistuseks on liituda mingi jätkusuutliku moeprojekti vōi start-up’iga, et tulevikku paremaks muuta.
Vahetult enne Eesti Vabariigi aastapäeva on sümboolne hetk rääkida Eesti loovusest, identiteedist ja disaini rollist ühiskonna kujundajana. Eesti Disainerite Liidu esinaine Ilona Gurjanova rõhutab kvaliteetsete toodete ja lahenduste rolli: “Kohaliku disaini toetamine on praegu olulisem kui kunagi varem: see tugevdab korraga nii majandust, kultuuri kui ka ühiskonna säilimis- ja vastupanuvõimet.”
Rahvusvaheliste korporatsioonide eelistamise asemel saab igaüks panustada kohaliku kultuuri kestvusesse läbi kodumaise kauba soetamise ning siinsete teenuste tarbimise. “Eesti disainiettevõtted tegutsevad väikese turu tingimustes, kus iga ost ja tellimus aitab hoida elus kohalikke stuudioid, töökohti ja oskusi. See on otsene investeering majandusse, mis jääb siia – mitte globaalsetesse tarneahelatesse,” võtab Gurjanova kokku vajaduse panustada siinsetesse ettevõtetesse.
Disaineri amet tähendab põhjalike teadmiste, praktiliste oskuste, spetsiifiliste töövahendite käsitluse oskuste, protsessijuhtimise, materjali-alaste eriteadmiste, kultuurilise konteksti ja klientuuri psühholoogia tunnetamise kombinatsiooni. Disaineri karjäärile paneb märgilise aluse erialast õpet pakkuv kõrgkool, kus kogenud juhendajate käe all saab lisaks teadmiste omandamisele ka eksperimenteerida ning luua uuenduslikke lahendusi.
Eesti disaini päev on küll üks kord aastas – 23. veebruaril – kuid temaatiline programm on laotatud pikema perioodi peale, et publik saaks külastada mitmeid stuudioid. Erinevatel päevadel avavad oma töökoja uksed erinevate valdkondade disainerid. Näiteks PUHU tegeleb maailmas üha haruldasemaks muutuva klaasipuhumisega, IKIGI loob uuskasutatud materjalidest tarbemärkmikke ning tutvustab kliistiirpaberi valmistamist. Ehtekunstnikud ja -disainerid Krista Lehari ning Birgit Skolimowski näitavad oma loomingulist tööruumi, mis asub legendaarses ja ajaloolises ehtekunstnike majas aadressil Hobusepea 2.
Tippkvaliteeti pakkuv rõivabränd Guild kutsub kõiki külla tutvuma mõõduülikonna kontseptsiooniga. Reet Aus ja Stella Soomlais on asutanud uue stuudipoe ning koos mitmete disaineritega toimub vestlusring ja melu. Eesti Disaini Maja kui ainuke 100% kohalike brändide loomingut pakkuv pood terves maailmas kutsub disainiga tutvuma pidulikuma meeleolu saatel. Ning Solaris keskuses avatakse disainikoolide väljapanek, mis jääb avatuks kuni 15. märtsini.
Tutvu programmiga siin!
Johanna kirg ja hobi on alati olnud kudumine, kuid plaani oma kudumisbrändi luua tal ei olnud. “Tegime mulle 2017. aastal sõbranna tungival soovitusel sotsiaalmeedia kontod. Ta arvas, et minu kudumitele võiks huvilisi olla,” meenutab naine. Ja huvilisi tuli tõepoolest palju.
Kodukootud katsetustest luksuskudumiteni
Alguses oli kõik väga kodukootud. Johanna tegutses NirgiWabriku nime all, mis oli naljaga pooleks tehtud väike ettevõtmine. Aja jooksul kasvas aga kudumisfänni huvi keerukamate ja põnevamate lahenduste vastu ning loomesse jõudsid kampsunid ja muud rõivad.
Kuus aastat tagasi, kui perre sündis teine laps, pidi Johanna otsustama, kas lõpetada tegevus või otsida abilisi. Ennast tundes, ei suutnud ta kudumisest loobuda. “Mõtlesin, et proovime edasi minna ja nii hakkas lumepall veerema. Tulid kudujad, edasimüüjad ja asi muutus tõsisemaks.”
NirgiWabriku läbis rebrändingu ja ellu tärkas Ärni Blum, mis sai nime Johanna vanaisa järgi. Brändi keel muutus selgemaks, identiteet tugevamaks ja suund küpsemaks. Kuid käsitöö, ajatus, materjalide kvaliteet ja teadmine, et kudum on päriselt väärtuslik, on jäänud. “Kõik on tulnud orgaaniliselt entusiasmi, järjepideva töö ja armastuse läbi,” ütleb naine. Tänaseks on suurest kirest kudumise vastu kasvanud omanäoline Eesti bränd, millel on tootmisstuudio Saaremal ja nüüd ka stuudiopood pealinna loomelinnakus.
Ruum, kus kohtuvad avarus ja inspiratsioon
Johanna unistas salamisi oma stuudiopoest aastaid. Püsikliendid olid juba pikka aega soovinud temaga kohtuda, et loomingut selga proovida, valida materjale, arutada erimõõte. “Varem pidin leidma loovaid lahendusi ja kohtuma mujal. Kui neid kohtumisi tekkis üha rohkem, sain aru, et nüüd on aeg,” ütleb Johanna.
Soov oli luua mitte lihtsalt pood, vaid koht, kus inimesed tulevad kokku ja kogevad midagi erilist. Kui ta Telliskivis asuvat ruumi nägi, tekkis äratundmine ja miski muu ei tundunud enam õige. “Siin liikudes annab keskkond energiat ja inspiratsiooni. See on elus ja loov, täpselt nagu soovin, et Ärni oleks.”
Kuldse kesktee otsingul
Suurim rõõm kogu sel teekonnal on Johanna sõnul Ärni Blumi fännid – inimesed, kes austavad ja hindavad seda, mida ta teeb. “Eriti liigutav on, kui klient tuleb poodi tagasi ja jagab, kuidas komplimendid on garanteeritud,” ütleb disainer.
Ettevõttega kaasnevad ka omad väljakutsed. Johanna tõdeb, et kahe väikese lapse kõrvalt ei ole ettevõtte juhtimine kerge. Tema südameasjaks on jätkusuutlikkus ja tellimuspõhine tootmine, tellimuste arv on aga ületanud füüsilised võimekused. “Otsime kuldset keskteed, kuidas kasvada suuremaks nii, et kliendid oleksid rahul, kvaliteet kompromissitu, tootmine eetiline ja jätkusuutlik ning samaks ei põleks me ise läbi,” räägib Johanna. Oma asja ajamine on õpetanud, et kasv ei tähenda alati kiiremini liikumist, vaid targemaid otsuseid.
Tulevikku vaadates on Johanna soov viia Ärni lugu ka Eestist kaugemale. “Kui meie tootmisvõimekus on stabiilne, unistan alustada ekspordiga. Usun unistamisesse ja manifesteerimisse, tuleb uskuda endasse ja teha oma asja,” on Johanna sõnad.
Ärni Blumi stuudiopood ootab külalisi Telliskivi Loomelinnakus T-R kell 11–18 ja L 11–15.
