Järgmisel nädalal avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Anne Vetiku kureeritud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Kes on Boris Mäemets ning mis roll oli tal Eesti moeajaloos mängida? Anne Vetik selgitab.

Boris Mäemets (1929) kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975. Eesti moedisaini ja fotograafia seni kirjutamata peatüki algus kõlab veidi nagu sulaaegse üleliiduliselt populaarse komöödia sünopsis: Tallinna Polütehnilises Instituudis kaubandust õppinud noormees (selle, et noormees oli sõdinud Nõukogude okupatsiooni vastu ning veetnud mõne aasta Siberis, jätame stsenaariumist välja), kelle hobideks olid akordionimäng ja pildistamine, töötas 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks.

Samaaegselt reklaamibüroosse tööleminekuga hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas ka tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Murukit on Mäemets nimetanud enda moefotograafi karjääri moraalseks toeks. Mäemetsa sõnul ei pidanud moemaja kunstnikud tema tööst kuigi palju, nende arvates olid moejoonised olulisemad kui fotod. 1971. aastal töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest ning moemaja ajakirja Siluett eestikeelne tiraaž ületas 50 000 ja venekeelne 300 000 eksemplari. Suur osa tiraažist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. Ajakirja tunti isegi Kuubal.

Nagu Nõukogude Eesti esimene moeruupor Moealbum, sisaldas ka Siluett alati kohustuslikku reveranssi Nõukogude ideoloogiale, kuid vaadeldes Mäemetsa fotosid, toimetuse jooniseid ning neid saatvaid tekste, saab selgeks, et tegemist oli Lääne moe ja elustiili puhta propagandaga. Nõukogude naine oleks pidanud huvituma eelkõige töösaavutustest ja helge tuleviku kiiret saabumist toetavatest utilitaarsetest rõivastest, mitte kostüümkleitidest, brokaatjakkidest ega organzast pluusidest, mille muutis vastupandamatult ahvatlevaks Mäemetsa objektiiv.

Tallinna Moemajas polnud Mäemetsa tööle asudes isegi fotograafile sobivat valgustust. Ajapikku tingimused paranesid. Fotosessioonid leidsid aset Tallinna vanalinnas, looduses, moodsate uute hoonete ees, interjöörides, näitusesaalides. Mäemets eelistas pildistada Kodaki laifilmile ning ühele stseenile kulus reeglina 12 kaadrit.

Oma loomingus orienteerus Mäemets Lääne eeskujudele ning isiklikule maitsele. Vogue’i ja teisi suuri moeajakirju osteti antiigikauplustest või paluti saata Läände põgenenud sugulastel. Tallinna Moemaja meeskonnaga olid Mäemetsal pidevad loomingulised lahkhelid, fotograaf otsis põnevust ja uudsust, disainerite eesmärk oli eelkõige „kostüümide selge kujutamine”. Paljud Mäemetsa enda lemmikpildid seetõttu ajakirja ei jõudnud. Silueti toimetus välistas erootika ja julged poosid. Mäemetsa arhiivi uurides on aga näha, et enim huvi pakkusid talle just kaameraga otsekoheselt flirtivad modellid ja ekspressiivsed poosid. Moemaja modellidest eelistas Mäemets Helle Rõžovat ning kõige enam kordi Silueti kaanenäoks olnud Faime Jürnot. Mäemetsa arhiivifotodel saab jälgida, kuidas teismelisest, kaamerat pelgavast Jürnost saab ajapikku tõeline diiva, NSVLi vastus Lauren Huttonile ja Veruschkale.

Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale, kus pakuti paremaid töötingimusi ehk korralikku stuudiot. Eelkõige Muruki palvel sündis siiski ka hiljem mõni moeseeria.

12. augustil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatav näitus tutvustab Mäemetsa loomingut laiemalt, tuues publiku ette nii heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud pilte kui ka neid, mis jäid avaldamata ning said pakkuda rõõmu vaid fotograafile endale. Nii jutustavad pingevabalt naeratavad modellid, erootilised momendid ja kaadri taga toimunud „moe loomine” meile Eesti ühest olulisemast moeajastust ja selle jäädvustajast Boris Mäemetsast kui avatud meelega kunstnikust.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

13. augustil ootab Telliskivi Loomelinnak kunstisõpru ainulaadsele õhtule, kus Telliskivi Loomelinnaku Galeriis avatakse kaks eriilmelist näitust. Kell 17.30 alustab Inessa Saaritsa soolonäitus “Graveeritud metsad”, sellele järgneb kell 18.00 Liisa Kanemägi näitus “Labase ja püha piiril”. Mõlemad kunstnikud on avamisel kohal, pakkudes publikule võimaluse kohtuda loojatega ning kogeda kaht väga erinevat, kuid sügavalt mõtlemapanevat kunstimaailma ühe õhtu jooksul.

Inessa Saaritsa uus pimetrükkide seeria “Graveeritud metsad” moodustab kaardi valitud Eesti metsade üraskikahjustustest. Aasta vältel on kunstnik kogunud Eesti metsadest puukoort ja välja töötanud meetodi, millega trükkida korjatud puukoorte üraskimustreid paberile. Kuigi üraskid on metsa eluringi vajalikud lagundajad, on nad viimaste ülisoojade aastate tõttu suutnud kasvatada suve jooksul ühe põlvkonna asemel kolm, ohustades eriti kuusepuude püsimist.

Saaritsa näitusele jõudvad pimetrükid toovad esile erinevate üraskiliikide peened käigumustrid, kuid tähistavad ka trükitud puude surma. 

Liisa Kanemägi on moekunstnik, kes lõpetas 2022. aastal magistrikraadiga Eesti Kunstiakadeemia moedisaini eriala. Tema loomingus on ühendatud materjali väärikas kulumine, peene detailitaju ja julge esteetika. Kanemägi uurib, kust jookseb piir inimese ja rõiva vahel ning kuidas peegeldub selles inimese suhe tema materiaalsusega.

Kanemägi näituse “Labase ja püha piiril” ainelised seisundid – ollus ja pits – kutsuvad mõtisklema labaste ja üllaste vormide ning kõrgemate ja madalamate eksistentsi ilmingute üle.

Mõlemad näitused jäävad Telliskivi Loomelinnaku Galeriis avatuks kuni 12. oktoobrini.