Foto: Alison Jackson
Näiliselt on Alison Jackson olnud tunnistajaks paljudele skandaalsetele hetkedele – näituse varamusse kuuluvad fotojäädvustused president Donald Trumpi intiimsetest hetkedest Miss Mehhikoga, kuninganna Elizabethist tegemas selfie’t oma perekonnaga, Angela Merkelist François Hollande’i käte vahel, seljas vaid karusnahkne kasukas, ja Barack Obamast suitsupausil. Kaasaegse kunstnikuna nihutab Alison Jackson oma realistlikena näivate piltidega piire selle vahel, mis on tõeline ja mis pelgalt inimeste enda fantaasia.
“Tõde on surnud. Mitte midagi, mida meile näidatakse, ei saa usaldada, miski pole autentne,” kirjeldas Jackson oma näituse mõtet. “Tahan publikule adresseerida, mida selline info meiega teeb, mis kujutelmi see loob ning kuidas see omakorda meie taju mõjutab. Kasutan selleks inimlikku uudishimu, mis tekitab meis soovi piiluda kuulsuste suure sümboolse väärtusega avaliku kuvandi telgitagustesse,“ jätkas Jackson.
Alison Jackson on fotograaf, kes töötab vaatlejana. Otsides kirglikult ideaalset nurka, täiuslikku modelli ja perfektset maski, on tervikloo jutustamisel igal rekvisiidil oma kindel roll. Doppelgängerid ehk teisikud portreteerivad privaatseid ning mõnikord ka intiimseid ja paljastavaid situatsioone. Jackson uurib fotolavastuste kaudu, milline mõju on kuulsustel meie enda kogemustele ning tõstatab küsimusi kuulsuste kultuuri ja publiku kõmuhimu kohta. “Staarid on justkui moodsa aja pühakud – nad täidavad rolli, mida varasemalt kandis religioon, ja ikoonidena annavad nad meile võimaluse neid jumaldada. Tänapäeval on kõmuajakirju lugevaid inimesi rohkem kui neid, kes käivad kirikus,” selgitas Jackson oma tööde tagamaid. “Lisaks on igal kuulsusel oma kindel roll: Kim Kardashian on lipulaev kehaga seotud kuvandite loomisel, Donald Trump kannab keisri uusi rõivaid, kuninganna Elizabeth on väärika matriarhi võrdkuju ja printsess Diana sümboliseeris glamuurset iseseisvat naist (või mõnest vaatevinklist ka “hüsteerilist” naist). Segastel aegadel pakuvad staarid tugipunkti, kuid kas selline meelelahutus aitab meil ikka jõuda iseenda kõige parema minani?” jätkas Jackson.
“Alison Jacksoni looming tekitab publikus isegi hetkelist segadust, kas nähtu fotol on tõene või hoopiski meie endi fantaasia. Kunstnik mängib osavalt vaatajate taju ja alateadvusega, pannes meid ebamugavasse olukorda ja sundides analüüsima, kuivõrd tõene on tänapäeval meediaruum,” selgitas näituse tähendust Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna näituste juht. “Loodan, et antud näitus tekitab ka meie ühiskonnas aktiivset diskussiooni ja pakub külastajatele põnevat mõtteainet,” lisas Loorents.
Alison Jackson on inglise kunstnik, kes on sündinud Hampshire’s ja elab-töötab nüüd Londonis. Jackson on õppinud Londonis Chelsea Kunsti- ja Disainikõrgkoolis ning Kuninglikus Kunstikõrgkoolis. Ta on pälvinud nii BAFTA kui ka mitmeid teisi auhindu ja tema tegemisi on ulatuslikult meedias kajastatud.
Näitus “Tõde on surnud” on avatud kõikidele huvilistele Fotografiska Tallinnas 30. augustist kuni 10. novembrini.
Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.
Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.
Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“
Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.
Näitus jälgib Sirje Runge loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel. Eelkõige maalijana tuntud Runge on tegutsenud mitmes meediumis, sealhulgas maali, video ja aastakümneid kestnud õpetamise vallas. Tema loomingu keskmes on mõiste värviruum – elav ja tundlik väli, kus põimuvad valgus, emotsioon ja struktuur. Runge jaoks on õpetamine ja loomine eluliselt seotud; ta mõtestab õpetamist kui iseseisvat kunstivormi, mis tugineb tähelepanule ja katsetamisele. Ka valgus ei ole tema praktikas pelgalt materiaalne nähtus, vaid peamine loominguline kaaslooja.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970. aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Ühe Eesti sõjajärgse kunsti juhtfiguurina on Runge otsija, kelle loominguline praktika avaneb kui helendav uurimus valguse, värvi ja mateeria olemusest. Ta käsitleb värvi kui vibratsiooni ning pedagoogikat kui kunstipraktikat. Hapruse asetamine nii kontseptuaalse kui ka materiaalse vaatenurgana teoste keskmesse kutsub külastaja astuma ruumi, kus põimuvad mateeria ja mõte, valgus ja vari, loomine ja lagunemine. Runge tuletab meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Uuri näituse kohta lisa kai.center.
