Näiliselt on Alison Jackson olnud tunnistajaks paljudele skandaalsetele hetkedele – näituse varamusse kuuluvad fotojäädvustused president Donald Trumpi intiimsetest hetkedest Miss Mehhikoga, kuninganna Elizabethist tegemas selfie’t oma perekonnaga, Angela Merkelist François Hollande’i käte vahel, seljas vaid karusnahkne kasukas, ja Barack Obamast suitsupausil. Kaasaegse kunstnikuna nihutab Alison Jackson oma realistlikena näivate piltidega piire selle vahel, mis on tõeline ja mis pelgalt inimeste enda fantaasia.
“Tõde on surnud. Mitte midagi, mida meile näidatakse, ei saa usaldada, miski pole autentne,” kirjeldas Jackson oma näituse mõtet. “Tahan publikule adresseerida, mida selline info meiega teeb, mis kujutelmi see loob ning kuidas see omakorda meie taju mõjutab. Kasutan selleks inimlikku uudishimu, mis tekitab meis soovi piiluda kuulsuste suure sümboolse väärtusega avaliku kuvandi telgitagustesse,“ jätkas Jackson.
Alison Jackson on fotograaf, kes töötab vaatlejana. Otsides kirglikult ideaalset nurka, täiuslikku modelli ja perfektset maski, on tervikloo jutustamisel igal rekvisiidil oma kindel roll. Doppelgängerid ehk teisikud portreteerivad privaatseid ning mõnikord ka intiimseid ja paljastavaid situatsioone. Jackson uurib fotolavastuste kaudu, milline mõju on kuulsustel meie enda kogemustele ning tõstatab küsimusi kuulsuste kultuuri ja publiku kõmuhimu kohta. “Staarid on justkui moodsa aja pühakud – nad täidavad rolli, mida varasemalt kandis religioon, ja ikoonidena annavad nad meile võimaluse neid jumaldada. Tänapäeval on kõmuajakirju lugevaid inimesi rohkem kui neid, kes käivad kirikus,” selgitas Jackson oma tööde tagamaid. “Lisaks on igal kuulsusel oma kindel roll: Kim Kardashian on lipulaev kehaga seotud kuvandite loomisel, Donald Trump kannab keisri uusi rõivaid, kuninganna Elizabeth on väärika matriarhi võrdkuju ja printsess Diana sümboliseeris glamuurset iseseisvat naist (või mõnest vaatevinklist ka “hüsteerilist” naist). Segastel aegadel pakuvad staarid tugipunkti, kuid kas selline meelelahutus aitab meil ikka jõuda iseenda kõige parema minani?” jätkas Jackson.
“Alison Jacksoni looming tekitab publikus isegi hetkelist segadust, kas nähtu fotol on tõene või hoopiski meie endi fantaasia. Kunstnik mängib osavalt vaatajate taju ja alateadvusega, pannes meid ebamugavasse olukorda ja sundides analüüsima, kuivõrd tõene on tänapäeval meediaruum,” selgitas näituse tähendust Maarja Loorents, Fotografiska Tallinna näituste juht. “Loodan, et antud näitus tekitab ka meie ühiskonnas aktiivset diskussiooni ja pakub külastajatele põnevat mõtteainet,” lisas Loorents.
Alison Jackson on inglise kunstnik, kes on sündinud Hampshire’s ja elab-töötab nüüd Londonis. Jackson on õppinud Londonis Chelsea Kunsti- ja Disainikõrgkoolis ning Kuninglikus Kunstikõrgkoolis. Ta on pälvinud nii BAFTA kui ka mitmeid teisi auhindu ja tema tegemisi on ulatuslikult meedias kajastatud.
Näitus “Tõde on surnud” on avatud kõikidele huvilistele Fotografiska Tallinnas 30. augustist kuni 10. novembrini.
Fotografiska Tallinna Emerging Artists platvormile on oodatud kandideerima igas vanuses fotokunstnikud Balti riikidest ja Soomest, kes on oma loomingulise teekonna algusjärgus või kelle loome ei ole veel kogunud laiemat piirkondlikku tuntust. Taotlusi saab esitada aastaringselt ning kord aastas valitakse välja kunstnikud, kes osalevad Fotografiska Tallinnas toimuval erinäitusel. Esimene näitus avaneb 2026. aasta maikuus ning kandideerimine sellele kestab tuleva jaanuari lõpuni.
Lisaks näitusel osalemisele ja uute teoste produktsioonile pakub platvorm kunstnikele personaalset mentorlust ja kokkupuudet valdkonna ekspertidega, kõlapinda Fotografiska kanalites ning võimalusi osaleda publikuprogrammides ja töötubades. Algatus loob alustavatele fotokunstnikele professionaalse keskkonna, kus kasvada koos teiste autoritega, katsetada uusi formaate ning saada osa rahvusvahelise haardega näitusekogemusest.
Fotografiska jaoks täidab see eesmärki tuua esile kohalikku, veel nägemata kunsti ning võimendada selle häält, jagades oma platvormi jõudu ja liikudes ühiselt edasi. „Oleme ammu soovinud käivitada platvormi, mis keskenduks teadlikult kunstnikele, kes on fotokunstis oma teed alles kujundamas, ning annaks neile Fotografiska lava kaudu nähtavuse ja toetatud kasvuruumi,“ ütleb Fotografiska Tallinna tegevjuht ja kaasasutaja Margit Aasmäe. „Regiooniülene vaade loob võimaluse tuua kokku erinevad hääled, teemad ja visuaalsed lähenemised, mis noort kunsti praegu sütitavad. Loodame esimesel näitusel näha esindatust igast riigist ning hoida sama sammu ka järgmistega,“ lisab Aasmäe.
Kandideerima on oodatud nii loomekarjääri algusjärgus olevad fotokunstnikud kui autorid, kelle looming ei ole veel saanud laiaulatuslikku kõlapinda. Kõrgelt on hinnatud nii omanäoline visuaalne käekiri kui tugev jutustav lähenemine. Oodatud on terviklikud, seni eksponeerimata projektid, mis käsitlevad kaasaegseid ja päevakajalisi teemasid. Fookus on fotograafial, kuid teretulnud on ka video-, segatehnika- ja installatiivsed lahendused, mille lähtepunktiks on fotokunst. Taotlus tuleb esitada ühe PDF-failina inglise keeles ning lisada 15–20 teost või reproduktsiooni ühes projektikirjeldusega, soovituslikult ka koos kunstnikupositsiooni lühikirjeldusega. Kandideerida selle lingi kaudu kuni 31. jaanuarini 2026.
Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.
Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.
Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.
Näitusel osalevad kunstnikud: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.
Näitus jääb A-Galeriis avatuks kuni 17.01.2026.