Foto: Laura Nestor
Alustame klišeega – kust pärineb 17. oktoobril esitletava kollektsiooni inspiratsioon?
Seletuse andmiseks pean alustama kaugelt, kaugelt. Visuaalse inimesena tarbin üsna palju ka teiste loodud materjali. Hektilistest allikatest tekibki kokku megamix, nagu kassettidel, mida 90ndatel sirgunud hästi mäletavad.
Megamix, kõlab põnevalt. Mida sa siis kokku sobitasid?
Mõni aeg tagasi nägin raamatuid või veebi sirvides fotot, millel oli kujutatud renessansiaja naisest loodud skulptuur. Naisel oli ühes käes raamat ja teises sulg. Pilt sööbis mu mällu, ent ei midagi enamat. Kuldnõela kollektsiooni loomist alustasin üle poole aasta tagasi. Peas keerlesid mõtted lõhest, mis jääb selle vahele, mille sai valmis kunstnik ja mida näeb selles loomingus tarbija ja vastuvõtja. Mind hakkas kummitama mõte raamatu lugejast, kunstiteose vaatajast või riideeseme kandjast kui kellestki, kes ka ise on looja. Jõudsin ringiga tagasi fotoni, mida ennem mainisin. Kujutis toetas mu ideed – naine oli ise looja ja vastuvõtja samas isikus. Nüüd, sadu aastaid hiljem, on tal suur roll ka minu kollektsioonis.
Välja saadetud pressiteates andsid mõista, et seekordne kollektsioon on erinev seninähtust. Kas on tõsi, et värvilised vildikad jäid skitseerimisel sahtlisse?
Jah, tõesti, nii see oli. Foto kirjeldatud skulptuurist oli mustvalge. Ühtäkki sain aru, et ainuõige valik on seada ise oma värvidele piirang ja luua kogu kollektsioon musta ja valge vahelises toonimaastikus. Reegel oli karm, ent tundus siiski järgitav. Olen alati arvanud, et värvid on cheating. Värvidega on lihtne disainile vajaliku boost’i anda. Kui eemaldad värvid, siis jääb alles ainult disain ja sul ei ole võimalik millegi taha peitu pugeda. Olin seega seadnud end täitsa uude olukorda ja seisin silmitsi olukorraga, kus jäigi ainult vaadata ja kogeda, mis juhtub kui disainin valges, hallis, mustas monokroomis.
Paljud minimalistid saavad nüüd pahaseks, sest nende jaoks on valge, hall ja must ju kõige värvimad värvid üldse.
Ma usun, et nad mõistavad, et mõtlesin siiski eemalduda sellest toonimaailmast, mida enamus inimesi värvideks peavad. Muidugi jääb neile võimalus tähenärimiseks, aga pigem loodan, et olen loonud midagi, mis ka nendele meeldib.
Nii, värvide osa saime selgeks. Mis edasi? Kuidas sa oma kollektsioone lood? Kas pilt suurele paberilehele detailset galakleiti maalivast moekunstnikust vastab tõele?
Ma usun, et enamus inimesi on meie tööst praeguseks juba teadlikumad. Olen küll üks neist disaineritest, kes veel täielikult paberit ja pliiatsit hüljanud pole, visandan sageli oma ideid ka üles. Samas mingit “Vaprad ja ilusad” laadis ilulemist küll ei toimu. Kui sügavuti minna, siis saan öelda, et minu loomeprotsess algab alati lõhkumisest. Lõhun eelmise ära. Alustan igat projekti peaaegu nullist. Mulle väga meeldis üks lause, mida Athose püha Sofron ütles kunagi Arvo Pärdile. Ta lausus: “Loomine on nagu läbi seina minemine.” Mõni disainer ehitab luues oma seina aina edasi, lisab eelnevale kivikesi juurde. Nende jaoks on järjepidevus, brändi näo ja üleüldse fassaadi hoidmine oluline. Minu jaoks on tähtis areng. Ja muul viisil ma edasi areneda ei oska kui eelnevat lammutades. Vaid nii saan tuua oma loomingusse midagi radikaalselt värsket. Paljudele üllatuseks ei oska ma oma vana loomingut väärtustada. Ma ei ole uhke selle üle, mis ma minevikus loonud olen, ma ei hoia mahukaid arhiive. Ennustan, et ka siis kui olen 80, leiutan end üha uuesti. Äkki olen siis näiteks suutnud ümber sündida ja maailma asjadele veidi helgema pilguga vaadata. Aga jah, küsin endalt igal hommikul, kes ma täna olen. Ka brändilt Karolin Kuusik tuleb seda pidevat uuenemist alati eeldada.
Kas isu uuenemise järele kehtib vaid enda töid hinnates või laieneb see ka teistele kunstnikele?
Tõesti, ka teiste puhul saavad suurema aplausi need, kes ei pane kogu aeg sama plaati peale, vaid üllatavad. See ei kehti ainult disainerite puhul, vaid ka näiteks kirjanike, luuletajate ja teiste valdkondade esinejate kohta.
Viimasest kollektsioonist on möödunud üle 1,5 aasta. Miks nii pikk vahe?
Kollektsioonide intervall ei järgi tõesti moetööstusele tavapärast rütmi. Olen pidanud ka palju pikemat pausi kui 1,5 aastat. Kollektsiooni, ka Kuldnõelale sobiliku suhteliselt väikese kollektsiooni, loomine nõuab palju mitte ainult minult, vaid ka mu perelt. Seisan alati selle sama dilemma ees, millega maadlevad paljud lastega naisloojad. Öelge, mis ütlete, aga reaalsuses tähendab 100% oma kunstile pühendumine, et ema ei saa sellel perioodil laste jaoks piisavalt kohal olla, olen ju lisaks ka Anne & Stiili moe-ja ilutoimetaja ja elukutseline stilist. Seetõttu proovingi oma aega võimalikult hästi jagada ja hoida žonglöörides sada palli õhus. Endale ja oma kunstile aja võtmine on keeruline, sest ka mina tunnetan lahusolekut sügavalt. Stilistika tegemine on selles osas lihtsam, saan olla rohkem olemas, sest projektid nõuavad hoopis teistsugust keskendumist. Muide, telesaadetele tehtavas stilistikas saan välja elada ka kogu oma seksikust ja glämmi igatseva poole – loomingus saan seega olla mõtlikum ja vaoshoitum. Sellel korral on viimasest eriti kasu.
Sa ütlesid, et täielikult kollektsiooni loomisele pühenduda polegi reaalse elu arvelt võimalik. Kuidas sa siis tegutsed? Maali meile aus pilt!
Ei ole nii, et istun maha ja hakkan looma. Protess imbub kogu mu ellu. Inspiratsioonimaterjali kogun jooksvalt. Mõtlemise ja läbitunnetamise aeg on õhtul voodis enne uinumist või hoopiski hommikul samuti poolunes olles. Lasen siis kõik visuaalid ja mõtted peast läbi. Kui hetk tekib, siis visandan üles. Kollektsioon peab ka füüsiliselt valmima ja mitte minu pähe jääma. Päris kõike ma ise ei tee. Mul on õmbleja, kes mind aitab, aga käsitöö osa teen ise – kõik tikkimised, drapeerimised jne. Samuti on minu kanda kõik digilahendused, digimustrite väljatöötamised, paigutused. Ma ei pelga digimaailma nagu osad mu kolleegid. Teostamise osa on mõnes mõttes kõige lihtsam ja teisalt kõige raskem – selleks peab aega leidma. Võtan näiteks tikkimise Eesti otsib superstaari võtete kaasa, tegutsen kui stilistika tegemises tekib kasvõi kümneminutiline paus ja mind ei vajata.
Meie vestlus leiab aset päeval, mil nii sina kui fotograaf Laura Nestor seate end õhtul välja minema, arutate soengute ja outfit’ide üle. Nimelt on Fotografiskas toimumas peosarja Vibe elluäratamine. Päev tagasi avati Toomas Volkmanni isikunäitus, kust leiab paar kaadrit ka verinoorest Karolinist. Kui vaatad 40+ naisena tagasi, siis mis sa sellest noorukesest praegu arvad?
Ma olen pidevas muutumises, sellest juba rääkisin, aga see rebel kunstitšikk on minu sees ikka veel alles. Võid ju küll oma karjääri jooksul ka kõvasti kommertsi teha, aga kui oled EKAs (Eesti Kunstiakadeemias) õppinud ja seal selle käigus suisa öid veetnud, siis seda enam vereringest välja ei saa. Me lausa elasime koolis, see oligi toona elu.
Milline on sinu elu praegu? Tööst ja perest oli juba juttu, kas midagi jäi mainimata?
Päris argielust ma tõesti rääkima ei hakka, eks see ole meil kõigil üsna sarnane. Võibolla selle vahega, et minu töö viib mind kokku tuntud inimestega ja toimub aeg-ajalt veidi huvitavamates lokatsioonides kui mõnel kontoris arvuti taga klõbistaval tegelasel. Omamoodi rännakuks on viimased pool aastat olnud süvenemine eesti luulesse. Selle eest saan tänada just sedasama kollektsiooni, mida siin täna pildistame. Otsisin inspiratsiooniks kunstivormi, mis oleks võimalikult kaugel kommertsi surutisest ja luule tundus just see õige huviobjekt. Lugesin terve möödunud suve eesti autorite töid. Avastasin enda jaoks ka meie rahvusliku ärkamisaja perioodi. Eks me ole sellega koolis kõik kokku puutunud ja ei saa salata, et toona mõjus see pigem peale surutud ja kohustusliku peatükina. Süübides sain aru, et see, kuidas hakkas toona arenema eestikeelne haridus, eesti luule ja kirjandus, on tõeline seiklusjutt, tõeliselt endassehaarav lugu. Isegi mu lapsed on õhtujuttude asemel luulet kuulama pidanud. Eks ise vaadake, kuidas see teema minu kollektsioonis väljendub!
Karolin Kuusik esitleb oma uut kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Kuldnõela nominendid on Karolin Kuusik, Liisi Eesmaa ja Ketlin Bachmann.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
