Foto: Laura Nestor
Kristi, ma kahtlustan, et noorema põlvkonna moemaanid, kes näiteks värsket Sädet käes hoiavad ja Sinu peatoimetaja veergu loevad, ei pruugi isegi teada, kuidas Sinu ajakirjanikukarjäär alguse sai. Räägi meile.
Tegelikult olen ma tõesti juba lapsest saati soovinud ajakirjanikuks saada. Ja töötada justnimelt AJAKIRJAS. Kui olin umbes 13‒14-aastane, käisin iga päev Raekoja platsi lähedal asuvas antikvariaadis, kus lisaks raamatutele müüdi aeg-ajalt ka Soome naisteajakirju. Jube kallid olid need küll, sest see oli nn komisjonimüük – inimesed, kellele need Soomest saadeti, panid ajakirjad seal siis mitu korda kõrgema hinnaga müüki. Aga mulle need nii meeldisid, et panin kogu taskuraha klantsväljaannete alla huugama ja unistasin, et ühel päeval teen midagi samasugust. Läksingi õppima 20. keskkooli, kus oli kirjanduse- ja ajakirjanduse eriklass ning hakkasin juba kooli ajal kirjutama artikleid ja tegema intervjuusid, mis minu rõõmuks ka avaldati. Minu esimene intervjuu, mis lehes ära trükiti, oli näitleja Rita Rätsepaga ja see ilmus tollases ajalehes Noorte Hääl. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Televisiooni kultuurisaadete toimetuses ja Eesti Ekspressi vahel ilmuvas ajalehes Kulutaja. Sealt kutsuti mind Päevalehe uudistetoimetusse ja siis juba Pühapäevalehte.
Kuidas jõudsid moe- ja iluteemade juurde?
Iluteemadest hakkasin tasapisi kirjutama juba Pühapäevalehe ajal. Kogu see maailm oli seni ju Eestis üsna kättesaamatu olnud ja seda põnevam tundus. 1998. aastal asutati tüdrukute ajakiri Stiina ja mind kutsuti selle esimeseks peatoimetajaks. Sinna tulid ilu- ja moeteemad muidugi juba väga tugevalt sisse. Sealt edasi liikusin ajakirja Stiil ja Mood ning nüüd teen siis Sädet ning neis ajakirjades on moeteema väga olulisel kohal olnud. Aga mind on alati huvitanud just nn taustad: kust trendid tulevad, miks mingi suund eriliseks hitiks kujuneb – nagu praegu näiteks kaheksakümnendad, jne. Samuti moe ajalugu ja inimesed, kes moega tegelevad. See on minu jaoks paeluvam kui lihtsalt uute trendide kirjeldamine.
Millised emotsioonid Sind valdasid, kui said trükikojas esimest korda Sädet käes hoida?
Oh, see oli täiesti kirjeldamatu, tõesti selline tunne, nagu oleks kolmanda lapse sünnitanud! Väga võimas! Üks asi on see, kui ajakiri sulle toimetusse pakkidena kohale tuuakse, hoopis teine on aga oma silmaga näha, kuidas žurnaal trükilindilt maha potsatab. Super!
Anna hea soovitus inimesele, kes soovib end samuti moeajakirja telgitagustest leida.
Väga raske on üht konkreetset soovitust anda, aga mis põhiline – peab olema nii julgust kui ka ideid. Ma saan päris tihti e-kirju inimestelt, kes kirjutavad, et neile Säde kangesti meeldib ja nad tahaksid kaastööd teha jne. Kui ma siis küsin vastu, millest sa kirjutada tahaksid, öeldakse enamasti: „Aaa… ma ei tea, pakkuge mõni teema välja.” Ehk siis reegel number üks – kui sa tahad pakkuda end kirjutama, stiliseerima või mida iganes tegema, siis pane kohe kaasa ka ideed või persoonid, kellest sa kirjutada tahaksid. Ja reegel number kaks – loe ka PÄRISELT läbi mõned selle ajakirja numbrid, mida sa oma lemmikuks tituleerid. Sest paraku tuleb päris tihti ette ka selliseid kirju, kus kiidetakse ajakirja taevani ja siis pakutakse välja mõned teemad, millest on… just meie eelmises numbris kirjutatud. Ja eelpool öeldud julguse all pean silmas seda, et kui sul on ideid ja häid mõtteid, siis ära karda kirjutada ja neid välja pakkuda. Headest artiklitest ei ütle ükski toimetaja kunagi ära.
Mis laadi lugude tegemist Sa ise täna kõige enam naudid?
Mulle päriselt ka meeldib kirjutada erinevaid lugusid, sest ainult ühes teemas püsimine tüütaks mind ruttu ära. Aga jah, kui peab mainima ühte, võib-olla siis intervjuude tegemist, sest inimene huvitab mind ikka kõige rohkem.
Ja ühtlasi võid purustada ka kõige suurema müüdi, mis Eesti moeajakirjandust saadab.
Üldiselt, jah, kõik alati imestavad toimetusse tulles, et oi, ei olegi stanget Gucci riietega ega kroonlühtreid laes ega sametdiivaneid. Ega selles igapäevases toimetamise töös glamuuri palju pole. Istud arvuti taga ja klõbistad. Sama „ebaglamuurne” töö on ka stilistil, kes peab peamiselt marsruudil kauplused-showroom’id-stuudio kottidega mööda linna ringi jooksma.
Näinud ajakirja Säde talvenumbri valmimist, ei saa ma – kõikide Eesti naiste nimel – seda küsimata jätta. Mis tunne oli Ryan Goslingiga samas ruumis viibida?
Hah-haaa, mu mõtted olid temaga Los Angeleses filmi „La La Land” pressikal kohtudes hõivatud peamiselt sellega, mida ta vastab ja kas saab ikka hea intervjuu, nii et midagi muud väga tunda ei jõudnudki. Aga seda peab ütlema, et temas ei olnud sellist Hollywoodi-macho-bravuuri, nagu näiteks Gerard Butleris, kes oli flirtiv, ülevoolav ja ülijutukas. Gosling oli pigem tagasihoidlik, isegi natuke nagu kohmetu ja see tegi ta veel kuidagi eriti võluvaks.
Sa oled tänaseks intervjueerinud nii Woody Allenit kui ka Julianne Moore’i, Emma Stone’i ning Alicia Keysi, rääkimata Morgan Freemanist ning Olivier Rousteingist. Kas on veel üldse inimesi, kellega intervjuud Sa kohe eriliselt püüda soovid?
Ikka on. Uusi ja huvitavaid persoone tuleb kogu aeg peale ka, aga nn vanadest tegijatest tahaksin väga ühel päeval kohtuda näitleja Al Pacino ja moelooja Miuccia Pradaga. Viimasega olen ma küll kohtunud ning temaga peale tema moe-show’d eelmisel suvel backstage’is viisakusväljendeid vahetanud, aga intervjueerida pole teda veel õnnestunud. Sama on Karl Lagerfeldiga – olen temaga kohtunud ja isegi tema ateljees, stuudios ja kontoris käinud, aga intervjuu ootab oma aega.
Ja lõpetuseks. Tunnista ausalt üles, kui suur seos on Sinu värskelt tehtud tätoveeringul, mis kujutab number viit, ning Chanel N°5-l?
Heh, ei ole mitte mingisugust seost. Või noh – ütleme siis nii, et väike seos on, aga kaudne. Number viis on eluaeg olnud minu lemmiknumber. Ja tätoveeringut olen soovinud endale teha viimased poolteist aastat, aga polnud ühtegi head ideed, mis see võiks olla, ja niisama rapsida ei tahtnud – see on ju eluks ajaks! Septembris olin Bratislavas Chaneli uue parfüümi esitlusel ja seal tehti kõikidele soovijatele käele ühekordsed tätoveeringud. Minule „kleebiti” käele number viis. Tegin sellest pilti ja panin Instagrami üles ning mu 20-aastane Inglismaal õppiv tütar, kellel on juba kolm väikest tätoveeringut, nägi seda ja saatis mulle sõnumi, et just number viie ma oma käele tätoveerima peaksingi. Et see sobivat mulle nii hästi! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas ning veel enne 2016. aasta lõppu läksime koos sõbrannaga Jarmo Nuutre juurde ja tegime asja ära. Ma olen nii rahul ja mul on tunne, nagu see number viis oleks juba sünnist saati mu käe peal olnud.
Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.
Name: Marianna Gunja or Mara
Age: 39, but 25 in heart
Location: Tallinn
Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really
Instagram: @noxdies
Marianna, what first pulled you into photography?
You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.
You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?
Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.
What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?
The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!
How do you usually get into the right mindset before a big shoot?
I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location. What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot.
What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?
I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born.
View this post on Instagram
Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.
Studio or shooting on location?
That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?
What has been your most memorable or favourite project so far?
My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected. And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.
View this post on Instagram
Which do you lean towards more – fashion or beauty?
I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations.
Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?
I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.
And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?
There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
