Foto: Laura Nestor
Kristi, ma kahtlustan, et noorema põlvkonna moemaanid, kes näiteks värsket Sädet käes hoiavad ja Sinu peatoimetaja veergu loevad, ei pruugi isegi teada, kuidas Sinu ajakirjanikukarjäär alguse sai. Räägi meile.
Tegelikult olen ma tõesti juba lapsest saati soovinud ajakirjanikuks saada. Ja töötada justnimelt AJAKIRJAS. Kui olin umbes 13‒14-aastane, käisin iga päev Raekoja platsi lähedal asuvas antikvariaadis, kus lisaks raamatutele müüdi aeg-ajalt ka Soome naisteajakirju. Jube kallid olid need küll, sest see oli nn komisjonimüük – inimesed, kellele need Soomest saadeti, panid ajakirjad seal siis mitu korda kõrgema hinnaga müüki. Aga mulle need nii meeldisid, et panin kogu taskuraha klantsväljaannete alla huugama ja unistasin, et ühel päeval teen midagi samasugust. Läksingi õppima 20. keskkooli, kus oli kirjanduse- ja ajakirjanduse eriklass ning hakkasin juba kooli ajal kirjutama artikleid ja tegema intervjuusid, mis minu rõõmuks ka avaldati. Minu esimene intervjuu, mis lehes ära trükiti, oli näitleja Rita Rätsepaga ja see ilmus tollases ajalehes Noorte Hääl. Hiljem töötasin mõnda aega Eesti Televisiooni kultuurisaadete toimetuses ja Eesti Ekspressi vahel ilmuvas ajalehes Kulutaja. Sealt kutsuti mind Päevalehe uudistetoimetusse ja siis juba Pühapäevalehte.
Kuidas jõudsid moe- ja iluteemade juurde?
Iluteemadest hakkasin tasapisi kirjutama juba Pühapäevalehe ajal. Kogu see maailm oli seni ju Eestis üsna kättesaamatu olnud ja seda põnevam tundus. 1998. aastal asutati tüdrukute ajakiri Stiina ja mind kutsuti selle esimeseks peatoimetajaks. Sinna tulid ilu- ja moeteemad muidugi juba väga tugevalt sisse. Sealt edasi liikusin ajakirja Stiil ja Mood ning nüüd teen siis Sädet ning neis ajakirjades on moeteema väga olulisel kohal olnud. Aga mind on alati huvitanud just nn taustad: kust trendid tulevad, miks mingi suund eriliseks hitiks kujuneb – nagu praegu näiteks kaheksakümnendad, jne. Samuti moe ajalugu ja inimesed, kes moega tegelevad. See on minu jaoks paeluvam kui lihtsalt uute trendide kirjeldamine.
Millised emotsioonid Sind valdasid, kui said trükikojas esimest korda Sädet käes hoida?
Oh, see oli täiesti kirjeldamatu, tõesti selline tunne, nagu oleks kolmanda lapse sünnitanud! Väga võimas! Üks asi on see, kui ajakiri sulle toimetusse pakkidena kohale tuuakse, hoopis teine on aga oma silmaga näha, kuidas žurnaal trükilindilt maha potsatab. Super!
Anna hea soovitus inimesele, kes soovib end samuti moeajakirja telgitagustest leida.
Väga raske on üht konkreetset soovitust anda, aga mis põhiline – peab olema nii julgust kui ka ideid. Ma saan päris tihti e-kirju inimestelt, kes kirjutavad, et neile Säde kangesti meeldib ja nad tahaksid kaastööd teha jne. Kui ma siis küsin vastu, millest sa kirjutada tahaksid, öeldakse enamasti: „Aaa… ma ei tea, pakkuge mõni teema välja.” Ehk siis reegel number üks – kui sa tahad pakkuda end kirjutama, stiliseerima või mida iganes tegema, siis pane kohe kaasa ka ideed või persoonid, kellest sa kirjutada tahaksid. Ja reegel number kaks – loe ka PÄRISELT läbi mõned selle ajakirja numbrid, mida sa oma lemmikuks tituleerid. Sest paraku tuleb päris tihti ette ka selliseid kirju, kus kiidetakse ajakirja taevani ja siis pakutakse välja mõned teemad, millest on… just meie eelmises numbris kirjutatud. Ja eelpool öeldud julguse all pean silmas seda, et kui sul on ideid ja häid mõtteid, siis ära karda kirjutada ja neid välja pakkuda. Headest artiklitest ei ütle ükski toimetaja kunagi ära.
Mis laadi lugude tegemist Sa ise täna kõige enam naudid?
Mulle päriselt ka meeldib kirjutada erinevaid lugusid, sest ainult ühes teemas püsimine tüütaks mind ruttu ära. Aga jah, kui peab mainima ühte, võib-olla siis intervjuude tegemist, sest inimene huvitab mind ikka kõige rohkem.
Ja ühtlasi võid purustada ka kõige suurema müüdi, mis Eesti moeajakirjandust saadab.
Üldiselt, jah, kõik alati imestavad toimetusse tulles, et oi, ei olegi stanget Gucci riietega ega kroonlühtreid laes ega sametdiivaneid. Ega selles igapäevases toimetamise töös glamuuri palju pole. Istud arvuti taga ja klõbistad. Sama „ebaglamuurne” töö on ka stilistil, kes peab peamiselt marsruudil kauplused-showroom’id-stuudio kottidega mööda linna ringi jooksma.
Näinud ajakirja Säde talvenumbri valmimist, ei saa ma – kõikide Eesti naiste nimel – seda küsimata jätta. Mis tunne oli Ryan Goslingiga samas ruumis viibida?
Hah-haaa, mu mõtted olid temaga Los Angeleses filmi „La La Land” pressikal kohtudes hõivatud peamiselt sellega, mida ta vastab ja kas saab ikka hea intervjuu, nii et midagi muud väga tunda ei jõudnudki. Aga seda peab ütlema, et temas ei olnud sellist Hollywoodi-macho-bravuuri, nagu näiteks Gerard Butleris, kes oli flirtiv, ülevoolav ja ülijutukas. Gosling oli pigem tagasihoidlik, isegi natuke nagu kohmetu ja see tegi ta veel kuidagi eriti võluvaks.
Sa oled tänaseks intervjueerinud nii Woody Allenit kui ka Julianne Moore’i, Emma Stone’i ning Alicia Keysi, rääkimata Morgan Freemanist ning Olivier Rousteingist. Kas on veel üldse inimesi, kellega intervjuud Sa kohe eriliselt püüda soovid?
Ikka on. Uusi ja huvitavaid persoone tuleb kogu aeg peale ka, aga nn vanadest tegijatest tahaksin väga ühel päeval kohtuda näitleja Al Pacino ja moelooja Miuccia Pradaga. Viimasega olen ma küll kohtunud ning temaga peale tema moe-show’d eelmisel suvel backstage’is viisakusväljendeid vahetanud, aga intervjueerida pole teda veel õnnestunud. Sama on Karl Lagerfeldiga – olen temaga kohtunud ja isegi tema ateljees, stuudios ja kontoris käinud, aga intervjuu ootab oma aega.
Ja lõpetuseks. Tunnista ausalt üles, kui suur seos on Sinu värskelt tehtud tätoveeringul, mis kujutab number viit, ning Chanel N°5-l?
Heh, ei ole mitte mingisugust seost. Või noh – ütleme siis nii, et väike seos on, aga kaudne. Number viis on eluaeg olnud minu lemmiknumber. Ja tätoveeringut olen soovinud endale teha viimased poolteist aastat, aga polnud ühtegi head ideed, mis see võiks olla, ja niisama rapsida ei tahtnud – see on ju eluks ajaks! Septembris olin Bratislavas Chaneli uue parfüümi esitlusel ja seal tehti kõikidele soovijatele käele ühekordsed tätoveeringud. Minule „kleebiti” käele number viis. Tegin sellest pilti ja panin Instagrami üles ning mu 20-aastane Inglismaal õppiv tütar, kellel on juba kolm väikest tätoveeringut, nägi seda ja saatis mulle sõnumi, et just number viie ma oma käele tätoveerima peaksingi. Et see sobivat mulle nii hästi! Mida rohkem ma sellele mõtlesin, seda rohkem see idee mulle meeldima hakkas ning veel enne 2016. aasta lõppu läksime koos sõbrannaga Jarmo Nuutre juurde ja tegime asja ära. Ma olen nii rahul ja mul on tunne, nagu see number viis oleks juba sünnist saati mu käe peal olnud.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
