Uue hooaja saabudes täitub moelooja ja näitleja Karin Raski omanimelise naisterõivaste brändi esimene tegutsemisaasta. Tähtpäeva kroonib värskelt valminud sügistalvine moekollektsioon, mille keskmes on siinse piirkonna kliimasse sobivad villased mantlid ja peenvillased kleidid.

Karin Raski bränd lähtub põhimõttest, et mood ei koormaks keskkonda, mistõttu on kollektsioonis kasutatud peamiselt kangajääke. “Praeguses kollektsioonis domineerivad täis- ja peenvill, lisaks on sametit ja puuvilla. Kangaid, mis pärinevad eri aastakümnetest, olen hoolega kogunud nii inimeste annetustena kui ka suuremate tehaste käest. Samuti olen mingil määral kasutanud uusi orgaanilisi tekstiile,” kirjeldab kollektsiooni autor.

Töö sügistalvise kollektsiooniga algas tegelikult juba möödunud talvel, kohati paralleelselt 2021. aasta kevadsuvise loominguga, mil moelooja kätesse sattus puuderroosa villa krepp-kangas, mis dikteeris kogu kollektsiooni edasise käekäigu. “See oli armastus esimesest silmapilgust. Koheselt tekkis inspiratsioonipuhang peenvillaste kleitide loomiseks, kaaslasteks soojad täisvillast mantlid. Nendest moodustub kombinatsioon, mis on alati stiilne, kuid arvestab ka meie jahedate ilmastikuoludega,” räägib Karin.

Kleitide ja mantlite kõrval on kollektsioonis esindatud sametist hõlmikseelikud ja kerged puuvillased pluusid. Samuti on olemas juba hitt-toodeteks kujunenud kimonod ja pükstükid. Kollektsiooni värvigamma koosneb põhiliselt murtud toonidest, mille seast leiab maalähedast beežikat ja halli, õrna roosat ja sinist, aga ka harjumuspärast musta. Klassikalistele lõigetele ja toonidele mängivad omamoodi vimka sätendavad litrid, ootamatud mustrid ning julge punane.

Uue kollektsiooni rõivastega saab juba tutvuda Karin Raski moestuudios Telliskivis ja e-poes.

Kuldnõelaga pärjatud moekunstnik Kirill Safonov esitleb tänavust kevad-suvist kollektsiooni “Tulip Code”, milles jätkab talle omast liikumist rõiva, skulpturaalse vormi ja lavastusliku moekeele piiril.

„Minu uus kollektsioon “Tulip Code” on uurimus naiselikkusest, vormist ja kaasaegsest dekoratiivsest koodist,” kirjeldab Kirill Safonov. Kollektsiooni keskmes on keerukad siluetid, arhitektuurne vorm ning pehme ja graafilise struktuuri vastandus. Tulbist lähtuv kujund ei mõju siin otsese romantilise viitena, vaid pigem visuaalse süsteemina, kus õrnus ja rangus saavad töötada samas rütmis.

Safonovi sõnul koosneb tema uus kollektsioon rõivastest, millest igaüks toimib iseseisva objektina, ent koos moodustavad need tervikliku visuaalse narratiivi. See mõte avaneb ka kollektsiooni üldises ülesehituses: siin kohtuvad couture’lik viimistlus, kaasaegne minimalism ja futuristlik esteetika.

Tutvu Kirill Safonovi kollektsiooniga “Tulip Code” galeriis ning veebilehel kirillsafonov.com! 

Portaili lugejale ei ole Joanne-Heleene Sõrmuse nimi võõras. 2024. aastal pälvis ta ERKI Moeshow innovative approaches in fashion kategooria võidu kollektsiooniga „Frame of mind“, mis küsis, kust jookseb piir kehakultuse ja tervisliku kehakuvandi vahel. Nüüd jätkab ta sama uurimisvälja Eesti Kunstiakadeemia Taidestuudiumi magistrandina, kuid veel isiklikumas ja füüsilisemas võtmes – ning Portailil on taas au selle tagamaid jagada.

Joanne-Heleene Sõrmuse lõputöö „Kultiveeritud keha“ sündis autori kaheaastase kulturismiteekonna põhjal ning ühendab moedisaini, performance’i, digitaalse modelleerimise ja 3D-printimise. “Töö keskmes on küsimus, kuidas mõista keha teadlikult vormitava materjalina ning millisel hetkel muutub see eneseväljenduse vahendist esteetiliseks objektiks,” selgitab autor. Ta lisab, et inspiratsioon pärines tema isiklikust kogemusest bikiinifitnessi ja kulturismi maailmas, kus keha pidev arendamine, kontrollimine ja jälgimine kujundavad nii füüsilist vormi kui ka identiteeti. “Tahtsin uurida, kuidas lihaste, pinge ja vormi esteetikat on võimalik tõlkida rõivaste ja materjalide keelde,“ sõnab Joanne-Heleene.

Valminud kollektsioonis kasutab autor enda välja töötatud meetodit, kus 3D-prinditud struktuurid kantakse eelnevalt venitatud elastsele kangale. Nii tekivad pinnad, mis meenutavad lihasstruktuure ning muudavad pinge, vormi ja füsioloogilise muutumise rõivaks. Venivad ja kohanduvad materjalid ei peida keha, vaid rõhutavad selle muutlikkust, luues illusiooni teisenevast vormist. Kollektsiooni kõrvale valmisid ka spetsiaalsed jalanõud – koostöös Maria Rojko Nisuga (Mani Studio) vabavara Open Footwear alusel (litsents Creative Commons CC BY-SA 4.0).

Magistriprojekt esitleti 14. mail Eesti Kunstiakadeemia stenograafiastuudios performance’ina. Staatilise väljapaneku asemel lubas etendus nähtavaks teha ka selle, mis jääb tavaliselt lõpptulemuse taha: korduse, pingutuse, kontrolli ja hapra tasakaalu ambitsiooni ning eneseaktsepteerimise vahel.

Vaata fotosid sündmusest ja kollektsioonist galeriis!