Kai kunstikeskuses on 22. jaanuarist avatud Tallinna XVIII Graafikatriennaali peanäitus “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses”, mille kuraator on Róna Kopeczky. Tänavune triennaal toimub eri paigus üle Tallinna ning koosneb kolmest omavahel läbipõimunud tsüklist: “Rahvas armastab seda”, “Hapukurgipoliitika” ja “Vabaduse teadus”. Kai näitusele on kaasatud teoseid kahest esimesest seeriast. 

Näitus “Soe. Temperatuurikontroll kolmes vaatuses” keskendub Kesk- ja Ida-Euroopat mõjutanud radikaalsetele poliitilistele, kultuuripoliitilistele ja ühiskondlikele pööretele, lähenedes nendele muutustele globaalsest vaatepunktist universaalse absurdi võtme kaudu. Näitusel astuvad üles Kesk- ja Ida-Euroopas tegutsevad või sealt pärinevad kunstnikud, kes mõtlevad julgelt ja kriitiliselt sellistele põletavatele tänapäevastele küsimustele nagu paremäärmusliku vaenuliku poliitika esiletõus, nihestunud üleilmsed eesmärgid, demokraatia lagunemine, vabaduste vähenemine – nii elus kui ka kunstis – ning üldvalitsev hirmu ja vaenu õhkkond.

Näituse pealkiri viitab mehhanismidele, mille tulemusel on positiivsed mõisted omandanud negatiivse tähenduse – neid on hakatud seostama uuest olukorrast tingitud teistsuguse, vastandliku sisuga. Täpsemalt uuritakse seda, kuidas sõna “soe” positiivsest algtähendusest – meeldiv tunne, suhteliselt või mõnusalt kõrge temperatuur, samuti käitumine, millega väljendatakse vaimustust, kiindumust või heatahtlikkust – on saanud ohumärk, mis kõneleb poliitilisest segadusest, ühiskondlikust rahulolematusest, kliimamuutustest ja üleilmsest pandeemiast, andes seega märku globaalsest ebastabiilsusest nii looduslikus kui ka sotsiaalses plaanis.

Näitusel on väljas olevad kunstnikud: Artleaks, Jasmina Cibic, Hubert Czerepok, Ferenc Gróf, Flo Kasearu, Volodymyr Kuznetsov, Irena Lagator, Marko Mäetamm, Alexander Manuiloff, Dan Perjovschi, Driton Selmani, Société Réaliste. Näitus jääb avatuks kuni 27. märtsini. 

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.