2. juulil saab avalöögi esmakordselt toimuv Tallinna Biennaal, mille ambitsioon on täita Kaunase, Riia ja Helsingi biennaalide vahel kaardile tekkinud tühimik nii geograafilises kui ka institutsionaalses plaanis. Biennaal toob kohalikule kunstiväljale rahvusvahelise tähelepanu, tutvustab autorite loomingut laiemale publikule ning räägib kuraatoripositsiooni kaudu kaasa aktuaalsetel teemadel.

Tallinna Biennaal (Tallinn Biennial) on välja kasvanud Tallinna Kunstinädalast (Tallinn Art Week), mis jääb ka edaspidi biennaali saatma, toimudes vaheaastatel pealinnast väljaspool. Biennaali peakorraldaja Andra Orn sõnab, et erinevalt festivalitüüpi kunstinädalast on biennaali formaat põhjalikum ja laiahaardelisem. „Biennaal pakub kohalikule, ja loodetavasti tulevikus ka rahvusvahelisele kunstipublikule, võimaluse näha ja kogeda värskeimat Põhjamaade ja Baltikumi kaasaegset kunsti, ja seda pikema perioodi jooksul. Rahvusvaheline biennaal paneb Tallinna kunstiprofessionaalide ja -publiku jaoks kaardile, aitab leida uusi väljundeid Eesti kunstnikele ja koostööprojekte kohalikele loomeasutustele,” selgitab Orn biennaali olulisust.

Tänavuse biennaali teema “Globaalne keel” raames otsitakse universaalset kommunikatsioonisüsteemi, mille abil saaksime omavahel suhelda soost, rassist, päritolust, haridusest ja religioonist sõltumata ning seda paradoksaalses olukorras, kus oleme üksteisele aina lähemal, ent samas jääme üha kaugemaks. Globaalne keel võiks luua pinna üksteisemõistmisele ja pakkuda lahendusi ühistele üleilmsetele väljakutsetele, mis on aktuaalsemad kui iial varem. Biennaal seab hüpoteesi, et selliseks keeleks võiks olla kunst ja kultuur ning küsib, mida me selle rakendamisel võidaksime ja kaotaksime.

„Keeled ja kultuuriidentiteedid on lõimelõngadena inimkonda koos hoidnud. Mitmed neist on  välja veninud, lahti rebenenud, kokku põimitud või hoopis ära uhutud,” selgitab biennaali korraldaja Andra Orn oma kuraatoripositsiooni. “Kuidas leida aga ühine arusaam, mis peegeldaks tänast reaalsust ja aitaks meil kohaneda aina kiiremini toimuvate muutustega? Kas on olemas universaalne keel, mis aitaks meil erinevaid arusaamu mõista ning üksteist toetada? Kas saame globaalsete väljakutsetega silmitsi seismisel hakkama ilma ühise keeleta?” küsib kuraator.

Tallinna Biennaal toimub tänavu 2.-30. juulini. Pea kuu aega vältava programmi raames toimub mitmeid erakordseid kunstisündmusi, näitusetuure ja performance’id, traditsiooniks muutunud kunstinädala sündmused leiavad aset biennaali avanädalal. ”Suvine kunstisuursündmus viib kunstipubliku loomemaailma põrandaalustesse, kus peavoolu seatud normidele ja ootustele vastamisest olulisem on vajadus katsetada ja leida viis väljenduseks,“ sõnab Orn.  „Esimesi täpsemaid uudiseid programmi kohta loodame publikuga jagada üsna pea. Kindlasti mahub programmi Vabaduse väljaku suur kunstipäev, tuurid galeriides ja näitusesaalides, kohtumised kunstnikega ja palju muudki,“ lisab ta. 

Tallinna Biennaali programmi täiendatakse jooksvalt veebilehel www.tallinnabiennaal.ee.

Tartu kevadine Galeriide öö toimub tänavu 10. aprillil ning toob üheks õhtuks Aparaaditehasesse, selle ümbrusesse ja Samelini tehasesse enam kui 30 näitust ja sündmust. 18. korda toimuva ürituse külastajaid ootavad näituste avamised, avatud stuudiod, tuurid, kontserdid ja peod. Kõik galeriid ja näitusepinnad on avatud kuni hilisõhtuni.

Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.

Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.

Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.

18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.

Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.

Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“

Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.

Võrumaa Muuseumis on 26. aprillini avatud Marion Laeva ja Bianka Soe kureeritud tekstiilinäitus “Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul”. Näitus koondab kolm põlvkonda moekunstnikke, kelle loomingus kujuneb rõivas ühenduspunktiks keha ja loodusmaastiku, füüsilise ruumi ja psüühilise paiga vahel.

Kuppelmaastik on Eesti kultuuri ja mälumaastiku sümbol. Kumerad vallid, tõusud ja langused moodustavad reljeefi, kuhu on ladestunud lood, müüdid ja kehaline kogemus. Rahvajuttudes tähistavad kuplid hiiglaste jälgi, jumalate peatuspaiku ja kangelaste haudu. Maastik toimib siin süsteemina, kus pinnavormid, müüdid ja inimkeha kuuluvad samasse ruumilisse loogikasse.

Geograaf  Yi‑Fu Tuan kirjeldas mõistet topofiilia kui armastust paiga vastu. Ta rõhutas, et inimesed ei koge ruumi ainult visuaalselt, vaid läbi emotsioonide, mälestuste ja tajude, läbi suhte ja sideme paigaga. Näitusel „Pinnamood. Kolm põlvkonda moemaastikul“ käsitleb Lõuna-Eesti kuppelmaastikkku läbi topofiilia, kiindumuse ja sideme kohaga, mis on inspireerinud erinevad põlvkond kunstnikke looma kehakatteks ja kunstiliseks väljenduseks maastikust tõukunud vorme ja emotsionaalset kihilisust. “Rõivad pole pelgalt dekoratiivsed elemendid, vaid emotsionaalsed maastikud, mille kaudu keha ja meel suhestuvad ruumiga,” jääb kõlama näituse tutvustusest.

Näituse kunstnikud: Karl Joonas Alamaa, Marit Ilison, Sandra Luks, Triinu Pungits, Karl-Christoph Rebane, Kai Saar, Kirill Safonov, Anu Samarüütel-Long, Mairo Seire, Lisette Sivard, Vilve Unt ja Liina Viira.

Kuraatorid: Marion Laev, Bianka Soe

Kujundajad: Marion Laev, Erle Nemvalts

Graafiline disainer: Taavi Oolberg

Uuri näituse kohta lisa Võrumaa Muuseumi kodulehelt.