Foto: H&M
Tänavu kevadel valis H&M Celine’i nende inspireerivate naiste seltskonda, kes on jätkusuutlikest materjalidest valmistatud (ja juba müügil oleva) H&M Conscious Collectioni modellid ja kõneisikud. Ja see andis meile võimaluse rääkida Celine’iga just nimelt jätkusuutlikkusest.
Celine, H&M Conscious Collection peab silmas jätkusuutlikku moetulevikku. Kuidas sina kestlikku mõtlemist oma ellu tood?
Olen proovinud elada jätkusuutlikult nii kaua, kui mäletan. Lapsena ostis ema meile alati veidi suuremaid rõivaid, et saaksime neid mitu aastat kanda. Või ostis ta mulle unisex-rõivaid, et ka mu vend saaks neid hiljem kasutada. Minu jaoks on kestlikkus loomulik ja mul on tunne, et ma ei pea selle nimel eriti pingutama – elu lihtsalt peab sellest tõekspidamisest kantud olema. Käin näiteks tihti vintage-esemeid jahtimas. Mul on kapis ka tõeliselt vanu H&Mi rõivaid. Samuti disainin paljusid rõivaid ümber. Ma ei osta palju riideid, aga kui ma seda teen, siis vaatan alati, kas need on valmistatud kestlikest kangastest ja kui kaua need kestavad. Jätkusuutlikkus kandub ka teistesse eluvaldkondadesse ja mõjutab seda, kuidas ma reisin ja mida ma söön. Olen olnud viimased 24 aastat taimetoitlane. Usun, et igaüks saab teha oma argipäevas väikeseid samme, mis mõjutavad suuremat pilti.
Räägi oma H&Mi Conscious Collectioni muljetest.
Olen aastaid H&Miga päris palju koostööd teinud. Pean tähtsaks, et selline hiiglaslik ettevõte nagu H&M liigub jätkusuutlikkuse suunas, sest see teekond on meie planeeti arvestades ainus võimalus. Suurel ettevõttel on palju mõjujõudu panna inimesed mõtlema sellele, mida nad kannavad, mida ostavad, aga ka sellele, mille kasutust nad vähendavad. Mis kõige tähtsam, nad saavad panna inimesi mõistma, et mood saab olla jätkusuutlik. H&M on toonud oma kollektsioonidesse palju taaskasutusmaterjale, mis vähendavad plasti tootmise vajadust. Minu arvates on see suurepärane.
Milline jätkusuutlik algatus on sulle H&Mi puhul kõige enam silma jäänud?
Mulle meeldib, et H&Mis tehakse tööd selgete eesmärkide nimel. Näiteks vähendatakse emissioone, et saavutada 2040. aastaks kliimapositiivne väärtusahel. Või plaanitakse kasutada 2030. aastal 100% taaskasutus- või teistest jätkusuutlikest allikatest pärit materjale. On oluline, et juhtivad brändid teevad oma tegevuses selliseid muudatusi. Mulle on jäänud silma ka H&Mi lasterõivaste ja baaskollektsioonid, mis pakuvad üha suuremat valikut jätkusuutlikke variante, sest kestlikkuse teemadest tuleb juttu teha juba noores eas.
Mis sulle antud kampaania pildistamise ajast meenub?
Kampaania tugevate ja inspireerivate naiste seltskonnas aja veetmine oli tõeliselt imeline. Naersime palju, rääkisime oma kirgedest ja eesmärkidest, sellest, mida tähendab meie jaoks taolises jätkusuutlikkust esile toovas kampaanias osalemine ja kuidas me ise oma elus kestlikke valikuid teeme. Õppisin palju selle kohta, kuidas erinevates riikides jätkusuutlikkuse teemasse suhtutakse, milliseid tegevusi ette võetakse. Kõnelused avasid mu silmad sellele, mida veel peaks ära tegema. Jutustasime ka naiste jõustamisest ja sellest, kui uhked oleme, et saame kõik koos kampaaniapiltidel olla ja olulistel teemadel sõna võtta.
Millised on su lemmikesemed sellest kollektsioonist?
Ma ei kanna tavaliselt palju mustreid, seega on mu lemmikud avar valge orgaanilisest puuvillast kleit ja õlapaelteta maani kleit, mida ehivad rüüsid ja pitsdetailid. Mõlemad esemed on mõnusad ja lendlevad ning neid iseloomustab tõeline suvemeeleolu. Minu jaoks on oluline, et saaksin ostetud esemeid kombineerida olemasoleva garderoobiga ja et need sobiksid ülejäänud rõivastega kokku. Ma tean, et saan mainitud kleite kanda sandaalidega või heita need rannast tulles bikiinide peale või kanda neid hoopiski kevadel saabastega. Võib-olla kombineerin neid cool’i kontrasti saavutamiseks hoopiski lohvaka bleiseriga.
Naaseme üldisema jätkusuutlikkuse teema juurde – räägi meile oma mõtetest seoses jätkusuutliku ja säästliku tulevikuga.
Ühest küljest arvan, et rõivaste tootmine pole kuigi eetiline. Samas peame ju midagi kandma ja seega on ülitähtis, et moetööstus vaataks suuremat tervikut – ei peaks silmas pelgalt materjale, vaid ka selliseid märksõnu, nagu transport, pakendid, plasti vähendamine, ookeanide päästmine jne. Teiste sõnadega – kogu tootmisahel peab olema kestlik.
Kuna olen ka ise moedisainer, pean ülioluliseks seda, et moetööstus oleks võimalikult läbipaistev ja jätkusuutlik ning lisaks teeks ka oma suu lahti, sest selles tööstusharus peitub palju mõjujõudu. Kui sa räägid tarbijatele, mida sa brändina ette võtad ja millised on su plaanid, siis muutuvad ka nemad aktiivsemaks ja uurivad näiteks, miks tuleks eelistada taaskasutuspolüestrit, kuidas seda pesta, kui kaua see vastu peab jne. Samuti peaks tööstuse sees valitsema üksteist toetav atmosfäär, et jätkusuutlikke samme oleks lihtsam ette võtta ja et need ei jääks vaid pealiskaudseks trendiks.
Minu jaoks on põnev ka see areng, et moebrändid nagu H&M on hakanud oma kliente rohkem analüüsima ja neist paremini aru saama ning keskenduma sellele, mida inimesed tegelikult kanda ja osta soovivad. See aitab ettevõtetel nutikamalt ja säästlikumalt toota. Uueks arenguks on ka see, et enam pole nii lahe näidata sotsmeedias iga päev uusi rõivaid või viimaseid oste. Fookus on liikunud sellele, kuidas esemeid erineval viisil kokku sobitada. Ka see muudatus on keskkonna aspektist oluline samm.
Maailm mõjub täna kangesti ebakindlalt – too välja midagi positiivset ja lootustandvat!
Minule annab lootust noorem põlvkond – nad jälgivad näiteks rõivaste puhul seda, kuidas nende eest hoolitseda, nad on teadlikumad tarbijad ja üldse palju rohkem innustatud positiivsusest ja säästlikkusest. Minu poeg õpib taolisi asju koolis. Tema initsiatiivil korraldasime koolis workshop’i, mille jaoks pidid lapsed tooma kooli kodus tekkinud plastjäätmed ja tegime neist kunstiinstallatsiooni. Loomulikult rääkisime samal ajal ka plastiteemast üldiselt. Nad teadsin nii palju! Need 8-aastased muudkui jutustasid ja jutustasid. Ma arvan, et need lapsed teadsid jätkusuutlikkusest palju rohkem kui mõned mu sõbrad. Ja nende laste seotus teemaga on väga oluline, sest kuigi inimesed räägivad palju sellest, mis toimub 50 aasta pärast, on oluline teadvustada ka seda, millega seisame silmitsi praegu ja kuidas selle osas midagi ka päriselt ära teha.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
