Foto: H&M
Tänavu kevadel valis H&M Celine’i nende inspireerivate naiste seltskonda, kes on jätkusuutlikest materjalidest valmistatud (ja juba müügil oleva) H&M Conscious Collectioni modellid ja kõneisikud. Ja see andis meile võimaluse rääkida Celine’iga just nimelt jätkusuutlikkusest.
Celine, H&M Conscious Collection peab silmas jätkusuutlikku moetulevikku. Kuidas sina kestlikku mõtlemist oma ellu tood?
Olen proovinud elada jätkusuutlikult nii kaua, kui mäletan. Lapsena ostis ema meile alati veidi suuremaid rõivaid, et saaksime neid mitu aastat kanda. Või ostis ta mulle unisex-rõivaid, et ka mu vend saaks neid hiljem kasutada. Minu jaoks on kestlikkus loomulik ja mul on tunne, et ma ei pea selle nimel eriti pingutama – elu lihtsalt peab sellest tõekspidamisest kantud olema. Käin näiteks tihti vintage-esemeid jahtimas. Mul on kapis ka tõeliselt vanu H&Mi rõivaid. Samuti disainin paljusid rõivaid ümber. Ma ei osta palju riideid, aga kui ma seda teen, siis vaatan alati, kas need on valmistatud kestlikest kangastest ja kui kaua need kestavad. Jätkusuutlikkus kandub ka teistesse eluvaldkondadesse ja mõjutab seda, kuidas ma reisin ja mida ma söön. Olen olnud viimased 24 aastat taimetoitlane. Usun, et igaüks saab teha oma argipäevas väikeseid samme, mis mõjutavad suuremat pilti.
Räägi oma H&Mi Conscious Collectioni muljetest.
Olen aastaid H&Miga päris palju koostööd teinud. Pean tähtsaks, et selline hiiglaslik ettevõte nagu H&M liigub jätkusuutlikkuse suunas, sest see teekond on meie planeeti arvestades ainus võimalus. Suurel ettevõttel on palju mõjujõudu panna inimesed mõtlema sellele, mida nad kannavad, mida ostavad, aga ka sellele, mille kasutust nad vähendavad. Mis kõige tähtsam, nad saavad panna inimesi mõistma, et mood saab olla jätkusuutlik. H&M on toonud oma kollektsioonidesse palju taaskasutusmaterjale, mis vähendavad plasti tootmise vajadust. Minu arvates on see suurepärane.
Milline jätkusuutlik algatus on sulle H&Mi puhul kõige enam silma jäänud?
Mulle meeldib, et H&Mis tehakse tööd selgete eesmärkide nimel. Näiteks vähendatakse emissioone, et saavutada 2040. aastaks kliimapositiivne väärtusahel. Või plaanitakse kasutada 2030. aastal 100% taaskasutus- või teistest jätkusuutlikest allikatest pärit materjale. On oluline, et juhtivad brändid teevad oma tegevuses selliseid muudatusi. Mulle on jäänud silma ka H&Mi lasterõivaste ja baaskollektsioonid, mis pakuvad üha suuremat valikut jätkusuutlikke variante, sest kestlikkuse teemadest tuleb juttu teha juba noores eas.
Mis sulle antud kampaania pildistamise ajast meenub?
Kampaania tugevate ja inspireerivate naiste seltskonnas aja veetmine oli tõeliselt imeline. Naersime palju, rääkisime oma kirgedest ja eesmärkidest, sellest, mida tähendab meie jaoks taolises jätkusuutlikkust esile toovas kampaanias osalemine ja kuidas me ise oma elus kestlikke valikuid teeme. Õppisin palju selle kohta, kuidas erinevates riikides jätkusuutlikkuse teemasse suhtutakse, milliseid tegevusi ette võetakse. Kõnelused avasid mu silmad sellele, mida veel peaks ära tegema. Jutustasime ka naiste jõustamisest ja sellest, kui uhked oleme, et saame kõik koos kampaaniapiltidel olla ja olulistel teemadel sõna võtta.
Millised on su lemmikesemed sellest kollektsioonist?
Ma ei kanna tavaliselt palju mustreid, seega on mu lemmikud avar valge orgaanilisest puuvillast kleit ja õlapaelteta maani kleit, mida ehivad rüüsid ja pitsdetailid. Mõlemad esemed on mõnusad ja lendlevad ning neid iseloomustab tõeline suvemeeleolu. Minu jaoks on oluline, et saaksin ostetud esemeid kombineerida olemasoleva garderoobiga ja et need sobiksid ülejäänud rõivastega kokku. Ma tean, et saan mainitud kleite kanda sandaalidega või heita need rannast tulles bikiinide peale või kanda neid hoopiski kevadel saabastega. Võib-olla kombineerin neid cool’i kontrasti saavutamiseks hoopiski lohvaka bleiseriga.
Naaseme üldisema jätkusuutlikkuse teema juurde – räägi meile oma mõtetest seoses jätkusuutliku ja säästliku tulevikuga.
Ühest küljest arvan, et rõivaste tootmine pole kuigi eetiline. Samas peame ju midagi kandma ja seega on ülitähtis, et moetööstus vaataks suuremat tervikut – ei peaks silmas pelgalt materjale, vaid ka selliseid märksõnu, nagu transport, pakendid, plasti vähendamine, ookeanide päästmine jne. Teiste sõnadega – kogu tootmisahel peab olema kestlik.
Kuna olen ka ise moedisainer, pean ülioluliseks seda, et moetööstus oleks võimalikult läbipaistev ja jätkusuutlik ning lisaks teeks ka oma suu lahti, sest selles tööstusharus peitub palju mõjujõudu. Kui sa räägid tarbijatele, mida sa brändina ette võtad ja millised on su plaanid, siis muutuvad ka nemad aktiivsemaks ja uurivad näiteks, miks tuleks eelistada taaskasutuspolüestrit, kuidas seda pesta, kui kaua see vastu peab jne. Samuti peaks tööstuse sees valitsema üksteist toetav atmosfäär, et jätkusuutlikke samme oleks lihtsam ette võtta ja et need ei jääks vaid pealiskaudseks trendiks.
Minu jaoks on põnev ka see areng, et moebrändid nagu H&M on hakanud oma kliente rohkem analüüsima ja neist paremini aru saama ning keskenduma sellele, mida inimesed tegelikult kanda ja osta soovivad. See aitab ettevõtetel nutikamalt ja säästlikumalt toota. Uueks arenguks on ka see, et enam pole nii lahe näidata sotsmeedias iga päev uusi rõivaid või viimaseid oste. Fookus on liikunud sellele, kuidas esemeid erineval viisil kokku sobitada. Ka see muudatus on keskkonna aspektist oluline samm.
Maailm mõjub täna kangesti ebakindlalt – too välja midagi positiivset ja lootustandvat!
Minule annab lootust noorem põlvkond – nad jälgivad näiteks rõivaste puhul seda, kuidas nende eest hoolitseda, nad on teadlikumad tarbijad ja üldse palju rohkem innustatud positiivsusest ja säästlikkusest. Minu poeg õpib taolisi asju koolis. Tema initsiatiivil korraldasime koolis workshop’i, mille jaoks pidid lapsed tooma kooli kodus tekkinud plastjäätmed ja tegime neist kunstiinstallatsiooni. Loomulikult rääkisime samal ajal ka plastiteemast üldiselt. Nad teadsin nii palju! Need 8-aastased muudkui jutustasid ja jutustasid. Ma arvan, et need lapsed teadsid jätkusuutlikkusest palju rohkem kui mõned mu sõbrad. Ja nende laste seotus teemaga on väga oluline, sest kuigi inimesed räägivad palju sellest, mis toimub 50 aasta pärast, on oluline teadvustada ka seda, millega seisame silmitsi praegu ja kuidas selle osas midagi ka päriselt ära teha.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?
Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.
Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?
Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.
Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?
Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.
Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?
Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.
Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?
Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.
Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?
Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.
Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?
Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne. Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata.
Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.
