Jonas ise nimetab enda uut singlit ‘’LondonParisChicago’’ kõige bravuusemaks looks, mis ta siiamaani kirjutanud on. Kui kevadel ilmunud ‘’buda.01’’ EP oli rohkem sissepoole elav muusika, siis nüüd vastandudes soovis ta luua miskit väljapoole elavat. ‘’See on disko, glämm, öö, kokaiin – Studio 54, aastal 2020,’’ kirjeldab loo autor.
Lugu sündis täpselt aasta tagasi, pärast ühte NOËP’i Tartu kontserti. “Hommikul ärgates ketras mul 5 minutit järjest peas fraas: “Londooon Paaris Chicagoo, I think I know the way to goo”. Bassikäik, keelpillid ja muu tuli kõik pärast seda – kõik sai alguse sellest nilbest mantrast,” täpsustab Jonas. Terviklikust diskost ei saa aga puududa võrgutav, suure laenguga naisvokaal, mis viis mõtte ammuse sõbranna ja suurepärase laulja Pille-Riin Karro ehk ELLIP peale, kellel piisas vaid paarist katsest, et saada kätte ideaalne variant. Bassikäigu mängis kuldsete kätega gruuviguru Siim Avango.
Video valmis koostöös hinnatud režissöör Hindrek “Masa” Maasikuga. “Meie nägemus loost klappis koheselt ja töö üheskoos oli ülisujuv. Kindlasti sundis ta mind ka mugavustsoonist välja tulema – kui peol olen ma üldiselt viimane mees, kes särgi seljast viskab, siis videos on mul glitter jaki all nähtav paljas rind. Suur kummardus Hindrekule ja tema meeskonnale – tulemus on mega” rõõmustab Jonas.
jonas.f.k on artisti sooloprojekt, mille esimene debüütalbum ‘’buda.01’’ ilmus kevadel digialbumi ja vinüülina TIKS rekords alt ja sai positiivse vastukaja osaliseks nii muusikasõprade kui kriitikute poolt. Hetkel kompab jonas.f.k piire uue muusikaga ja valmistab ette järgmist kauamängivat.
Vaata loo värsket videot:
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.